Tõime saates taaskord välja, et Eesti riigi kaitse koosneb mitte ühest vaid kahest komponendist – elanikkonnakaitsest ja sõjalisest riigikaitsest. Tähelepanuta on pea täielikult jäetud esimene pool, mistõttu puudub süsteem ja võimalused selle loomiseks püsirahastuse puudumise tõttu.

Ühtlasi puudub tänaseni riigis poliitiline kokkulepe sellest, et Eesti elanike kaitse ehk tagala, kus Kaitsevägi ammutab reserviste ja ressursse vabariigi kaitsmiseks, kaitse on prioriteet. Ukraina kaitsesõjakogemus Venemaa vastu näitab just tagala kaitse kriitilisust.

Olukorra selguse huvides laskusime ka detailidesse lihtsate näidete abil, nt varjend ja varjumiskoht on kaks erinevat asja ning miks on püsirahastuses kokkuleppe saavutamine kriitilise tähtsusega:

• avalikud varjumiskohad on kohad avalikus ruumis, kuhu inimestel on võimalik ajutiselt varjuda. Need ei sobi aga pikaajaliseks peatumiseks;
• varjendi puhul on tegemist allmaarajatisega, millel on spetsiifilised insenertehnilised nõuded. 
• püsirahastuseta ei ole põhimõtteliselt võimalik Eestis luua reaalset ja toimivat tsiviilakitsesüsteemi.

Kordame üleskutset Eesti erakondadele – elanikkonnakaitsega tegelema hakkamiseks on nüüd juba viimane aeg. Saadet saab vaadata (intervjuu algus 00:09:08 ja lõpp 00:14:14) siit! 

Millega on Pärnu viimastel aastatel tegelenud elanikkonnakaitses?

Fotod: Pärnu sadamad (Tiit Aunaste, Pixabay, 2020) ja Rain Jung (erakogu). Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt: 

KRUK. 2024. INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest. Kriisiuuringute Keskus, 02.02.2024.

Püsirahastust oodates

Jääb vaid loota, et sedagi loosungit ei tulnud sisse osta mõnel agentuurilt, ent mine tea.

Tarvis on riigimehelikkust

Kasutatud allikad

Eesti uusvanasõna – vähim on parim

Kui iga suurema tormi korral kostub refrään, et pole piisavalt brigaade teades, on põhjuseks tegemata jäetud töö kriisiohjepartnerite leidmiseks. Täpsemalt on brigaadide vähesus Elektrilevi strateegiline otsus ja see on vahest ongi mõistlik arvestades tavapäraselt ettetulevate elektrikatkestuste mahtu, ent sel juhul peaks kasutama erasektori partnerite abi.

Siinjuures saab see olla vaid lühiajaline lahendus, sest pikemas perspektiivis (näiteks 20 või 50 aastat) tõstatab see ikkagi küsimuse sellest, kas poleks mõistlikum siiski Soome teed minna ning viia kaablid maa alla. Õhukaabel võib ju vähim on parim ideoloogias olla optimaalseim ja kaks korda odavam (ametnike mõistes 80% kokkuhoiuvõidust), aga seda valusamalt maksab vähim on parim kätte nii lumesaju, tormide, aga ka sõjalise kriisi korral.

Õppetunde sellest, mida tähendab kriitilisele infrastruktuurile idanaabri rünnak, oleme saanud juba pikalt näha Ukrainast – see ei ole uudis. Seejuures mantrana kostuvat “muudatused eeldavad võrgutasu kallinemist” tasub kuulata arvestades asjaolu, et Elektrilevi kasum kasvas eelmisel aastal hüppeliselt.³

Niisamuti emaettevõtte Eesti Energia oma, keda ei saa elektri kui elutähtsa teenuse tagamisel laiapindse elanikkonnakaitse raamistikus vastutusest lahti ühendada. Kasumi teenimine on ju mõistetav, ent selle eest on inimestel ootus saada – seejuures üsna kõrge hinna juures – varustuskindlus.

Eesti inimesed ja ettevõtted on meie elanikkonnakaitses viimastel aastatel korduvalt kogenud seda mantrat, mida püütakse ülalt alla serveerida – elanikkonnakaitses on peamine individuaalne valmisolek. Ka rahuajal elektrimaastikul toimuv on musternäide elanikkonnakaitsetusest, kus üksikisiku käed jäävad lühikeseks ja taskud tühjaks.

Kui me ei soovi järgmised 50 aastat sama reha otsa astuda, tasub luua pikaajaline visioon, kus elekter kõige alusena on ka laiapindse elanikkonnakaitse elementaarne osa. Seda eeldavad nii oma inimesed, ettevõtted kui ka NATO artikkel 3, mille punkti 2 ehk energiakandjate vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse tagamise täitmist suudab praegu Eesti tagada vaid paberil.

Ka kõigis debattides, milles arutatakse varustuskindluse tagamise viise, tuleks proovida mõtestada võrgukindluse rolli – pole ju mõeldav, et jäämegi olukorda, kus elekter kaob tarbijatele nädalaks juba lumehelbekeste õhudessandi korral.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud vähendatud kujul 23. jaanuaril Lõuna-Eesti Postimehes paberkandjal (nr. 9, lk 2) ja Postimehe veebiportaalis ning 26. jaanuaril Pärnu Postimehes paberkandjal (nr. 18, lk 2). 

Foto: võrgutrass talvel (Pexels, 2022)

Kasutatud viited

¹ Rahvaraamatukogu seadus. 2019. RT I, 13.03.2019, 127. Riigi Teataja.

² Postiseadus. 2023. RT I, 30.06.2023, 58. Riigi Teataja.

³ Paul, K. 2023. Elektrilevi kasum kasvas hüppeliselt. Äripäev, 14.11.2023.

Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?

Soome ja Jaapan

Sõja tõenäosust võib siinmail vabalt võrrelda maavärinaohuga mõnes seismiliselt aktiivses piirkonnas. Mõlemat juhtub teatud sagedusega, kuigi neid ei saa täpselt prognoosida. Hoiatusaeg on maavärina korral lühike või lausa olematu, sõda annab endast pisut varem ette teada. Jaapanis väriseb maa kogu aeg ning sageli päris tugevalt, aga majad jäävad püsti ja ohvreid on minimaalselt – tulenevalt hoonete ja muu taristu valmidusest vastu pidada. Inseneride ja arhitektide oskused on seal rakendatud elanikkonna ohutuse teenistusse. Aasta alguses tabas tugev maavärin Türgit: meenuvad pildid, kus majad on pudenenud koost ja külili kukkunud, hukkunuid oli üle 50 000. Tagantjärele võivad türklased süüdlasi otsida ja käsi laiutada, aga mis sellest enam kasu. Käisid meiegi päästjad seal abi andmas, aga paraku kedagi elusana päästa ei õnnestunud, sest rusudesse oli liiga ohtlik siseneda. Saadi vaid väärtuslikke kogemusi.

Kui tõmmata riikide puhul paralleel sõjaohuks ja maavärinaks valmistumise vahele, siis Soome on Jaapan ja Eesti pigem Türgi. Soomes on viimase 65 aasta jooksul ehitatud iga üle 1200-ruutmeetrisesse hoonesse ruumide kompleks, mille saab luukide ja ustega eraldada ning mille lagi ja seinad peavad vastu koormusele ligikaudu 10 tonni ruutmeetrile. Sellistel ruumidel on omaette sõltumatu ventilatsioon, isikliku hügieeni tagamise võimalused, vee- ja toiduvaru kaheks nädalaks. Selle kompleksi nimetus soome keeles on „väestönsuoja“, eesti keeles „varjend“ (olgem edaspidi terminites täpsed). Olgu öeldud, et praeguseks on Soomes töökorras vähemalt 50 500 varjendit 4,8 miljonile inimesele.

Ei tundu olevat just raketiteadus ehitada Eestis samamoodi, nagu seda on Soomes järjekindlalt tehtud, valmistada majad ette ootamatusteks, mida küll oma sõnade järgi oodata oskame. Pean silmas juttu, et just meie tunneme kõige paremini idanaabri hingeelu ja nägime lausa prohvetlikult ette selle kahe aasta tagust agressiooni Ukrainasse. See tark jutt kõlab kui muusika meie kõrvadele, aga tegude järgi, vähemalt elanikkonna kaitse osas viimasel 30 aastal, see tarkus kuskilt välja ei paista. Soomlased on samal ajal hoidnud madalat profiili soometudes ja järelsoometudes, aga ehitanud enam-vähem kogu elanikkonnale turvalise ja inimväärse varjendite võrgustiku. Mõlemad riigid on demokraatlikud: ühes on elanikud võrdselt kaitstud, teises võrdselt kaitsetud.

Segadus varjumisega

Viimasel ajal räägitakse päris palju varjumisest ja varjumiskohtadest. Millest siis tegelikult räägitakse? Termini „varjumis­koht“ definitsiooni ei leia, enamasti kasutatakse varjumiskoha nimetust seoses sõnaga „varjumine“. Viimase termini kohta leiab juba midagi eelnõu tasandil definitsioonilaadset.¹ Jäädud on siiski häguse „koht, kuhu varjule minna“ tasemele, ilma lisaselgitusteta. Seaduse mõistes tähendab varjumine varjumist siseruumi ja „avalikud varjumiskohad“ on mõningad tavalised siseruumid, millest võiks ohu korral ajutiselt abi olla, kui juhuslikult nende lähikonnas viibida. Võtmesõna on siin just „avalik“, sest see viitab varjumiskoha omandivormile.

Need üksikud varjumiskohad, mis on tähistatud päästeameti kodulehel ja maa-ameti kaardirakenduses, on hoonetes, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Kaitse mõttes ei erine need millegi poolest mis tahes hoonest nende kõrval või natuke eemal, kuna nende hoonete projekteerimise ja ehitamise normid on samad. Põhjatallinlasena tean päästeameti kodulehelt², et võin varjuda Balti jaama tunnelis, Salme kultuurikeskuses, Niine tänava endises linnaosa­valitsuse hoones ja Kultuurikatlas. See on ka kõik. Ehk siis, kui võrrelda meie valmisolekut sõjaohu puhul põhjanaabrite omaga, on nemad piltlikult öeldes finišis ja meie pole veel stardis otsustanud, kas ja kuhupoole liikuma hakata.

Meediaruumis sellist muljet ei jää. Siinsed kõneisikud räägivad tõsimeeli totaalkaitsest ja elanikkonna kaitsest selle osana. Kõlavad sarnased sõnad „varjumiskoht“, „varjend“ ja „varjumine“, ilma et vaevutaks öeldu sisusse laskuma. Viimase asjana on riik jõudnud soovituseni, et inimesed „võivad“ endale ise varjumiskohti ehitada (!). Päästeameti kodulehel saab tutvuda Tallinna tehnikaülikooli tööga³, kus pakutakse käe­päraseid insenerilahendusi korter­elamute keldrite konstruktsioonide tugevdamiseks.

Need lahendused seisnevad peaasjalikult puidust lisapostide paigutamises lagede alla, et vältida nende kokkuvarisemist plahvatuse korral hoone lähikonnas (mitte hoones), samuti soovitatakse kuhjata akende ette liivakotte … Tänuväärt töö, vaesel ajal abiks seegi. Kas see on tõesti meie tase? Kuidas see meede üldse toimima peaks hakkama ja kui tulemuslik see on? Samas töös on kokkuvõttes välja toodud, et ehitada selliseid varjendeid nagu Soomes on töö- ja ressursimahukuse tõttu ebaotstarbekas. Nimetatud töö- ja ressursimahukust pole selles uurimuses küll uuritud, seda on võetud pigem eeldusena. Sama eeldust on mantrana kuuldud otsustajate suust viimased 30 aastat. Kas see ikka on nii?

Soomes moodustab eluhoone varjendi maksumus ligikaudu ühe protsendi kogu maja ruutmeetri ehitushinnast.⁴ Kas seda on palju? Meil ehitatakse majadele keldrikorruseid, kohati lausa mitu üksteise otsa, tihti selleks, et hoida seal autosid. Kas näha sama ruum ette ühele kahetonnisele sõidukile, mille paagis mitukümmend liitrit kergesti süttivat vedelikku, on otstarbekam kui rajada samale pinnale 15-le inimesele nõuetekohane varjend? Prioriteetide küsimus.

Soovitused

Kogu selle hala lõpetuseks annan ka mõned soovitused, et saaks astuda kohemaid esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas – Soome ootab meid sihtkohas juba ees. Esiteks peaksid projekteerimise eest vastutavad liidud, nagu arhitektide ja ehitusinseneride liit, kujundama elanikkonna kaitse teemal selge seisukoha. Arhitektid peaksid nõudma riigilt elanikkonna kaitsega arvestamist planeeringutes ja hoone ruumiprogrammis, eriti avalike hoonete puhul. Insenerid peaksid algatama varjumiskohtadena käsitletavate ruumide ja taristu ehitusnormide muutmise, et need sõjalise rünnaku korral vastu peaksid.

Teiseks tuleks inventeerida kogu seniajani säilinud varjendipark, anda hinnang selle seisukorrale ja pakkuda välja lahendused renoveerimiseks. Riik peaks leidma viisi need varjendid kasutusele võtta, olenemata omandivormist. Kolmandaks tuleks kiirkorras muuta ehitusnorme nii, et uute ja rekonstrueeritavate hoonete puhul oleks tagatud vähemalt „valmidus“ varjend rajada. See tähendab, et hoonete keldrikorrused peavad vastu pidama hoone kokkuvarisemise korral ja keldrist tuleb tagada ohutu evakuatsioonitee.

Külma sõja ajal ehitatud varjendite kehandeid polegi nii vähe, kui võiks arvata. Sageli pole vajagi muud kui uuendada tehnosüsteemid ja teha ruumides keskmine remont – betoon ei kulu nii naljalt. Oluline on muutus mõtteviisis: ka sõja korral peab saama inimväärsetes ruumides varjuda – ja eluga edasi minna. Minul on vedanud, sest elan 1939. aastal valminud majas, mille keldris on varjend. Maailmasõda oli algamas ja Eesti vabariik soosis toona kortermajadesse varjendite ehitamist. Praegu hoiab naabrimees seal jalgrattaid, kartuleid ja moose. Kui häda käes, siis viime jalgrattad välja ja läheme ise asemele – kartulid ja moosid kuluvad sealsamas ära.

× Indrek Saarepera arvamuslugu on varasemalt ilmunud 5. jaanuaril kultuurilehes Sirp (nr. 1/3976 lk. 34-35) ning autori loal on lugu avaldatud ka Kriisiuuringute Keskuse veebilehel. Foto: purustatud tänav Kiievis pärast õhulööki (Алесь Усцінаў/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad

¹ Vabariigi Valitsus. 2023. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. EIS. (kasutatud 05.01.2024). 

² Päästeamet. 2024. Avalikud varjumiskohad. (kasutatud 05.01.2024). 

³ Tomberg, T., Kanter, S., Talvik, I. ja Parts, A. 2023. Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral. Tallinna Tehnikaülikool. (kasutatud 05.01.2024). 

⁴ Rajajärvi, P. 2020. Väestönsuojat rakennetaan normaali- ja kriisikäyttöön. Asumisen rahoitus- ja kehittämiskeskus, 29. IX 2020. (kasutatud 05.01.2024). 

Miks suunata inimesi varjumiskohtadesse, mille ohutust on Siseministeeriumi tellimusel hinnatud juhul, kui rakett ei taba maja (nagu nad Ukrainas kipuvad ikkagi tegema), vaid plahvatab 25-50 meetri kaugusel?2 Miks kleebitakse varjumiskohtade silte jalakäijate tunnelitele ja maa-alustele parklatele, mille kohta eelmainitud TalTechi teadlaste uuring üks-ühele ütleb – „need ei sobi kaitseks otsetabamuse korral“? Näpud ristis loota, et Venemaa pidevalt mööda sihib, on kohatu ning inimestele päriselt ka ohtlik. Inimesed ju tahavad kuulata riiki ja uskuda, et riik teab, mida teeb.

Eelmainitud valikuid elanikkonnakaitse arendamisel on väga keeruline põhjendada. Ukraina elanike reaalsusest sõjas Venemaaga on võimatu mitte aru saada, sõda on kestnud piisavalt kaua ning meediakajastus on laialdane, rääkimata kõrgematele otsustajatele kättesaadavast infost. Seda, et olukorra tõsidust adutakse, on näha ka meie kaitsekulutuste tõstmisest. Seega on elanikkonnakaitsesse mitte panustamine ning kaheldava mõjuga kuvandtegevused strateegiline valik.

Ülesanne elanikkonnakaitse arendamiseks on seejuures Päästeametile antud, vaid raha jäeti andmata ning seega on Päästeameti ametnikud kahvlis – tulemused on vaja tuua (nt loodud varjumiskohtade numbrid, mis siis, et otsetabamuse korral ohutud need pole), aga vahendeid sisuliseks tööks (nt päriselt nõuetele vastavate varjendite nõuete väljatöötamine, esimeste varjendite piloteerimine või evakuatsioonivõimekuse tõstmine) ei ole. Ka vähene raha, mida anti elanikkonnakaitses, on inflatsiooni poolt lihtsalt ära söödud.

Paraku toimuvad asendustegevused sisemiste ressursside ehk muu turvalisuse arvelt, nii on elanikkonnakaitse vajadusele viidates absurdselt kinni minemas Kopli päästekomando. See, et laiapindse riigikaitse ja elanikkonnakaitse osa on ka komandode võrgustik, ei tajuta, mure on ka elanikkonnakaitse mõtestamises. Siseturvalisuse kärbet põhjendati seejuures mõnede ministrite poolt sellega, et kõigil valdkondadel on vaja solidaarne, kõigil peab võrdselt halb olema.

Kas see kehtis ka Kaitseministeeriumi kohta ning kui ei, siis miks on siseturvalisus seatud niivõrd enam madalamale positsioonile?

Kui sõnu, et „elanike kaitse on kõige olulisem“ ei saa uskuda, tuleb lähtuda printsiibist follow the money. Nii kõnelevad riigieelarve ning selle kokkupanekuks ettenähtud kärped eelkõige riigi väärtustest. Kui kärbitakse siseturvalisust ning seeläbi elanikkonnakaitset, pole see tegelikult oluline. See on aus ja rahas mõõdetav sõnum, mille tagajärjeks on, et elanikkonnakaitse realiseerumine võibki niivõrd õhukeseks lihvituna tähendada paljude jaoks vaid kriisikommunikatsiooni sõnumite kuulamist.

Laialdase elanikkonna kaitseks ses jõudu pole, sellest annab omakorda aimu Siseministeeriumi viimaste aastate tänuväärsed pingutused kogukondade võimestamisel. See on praeguses seisus elanikkonnakaitse reaalsus – abi jõuab kohale kogukonnast. See on ka oluline, ent see ei tohiks olla ainus olemasolev reaalne abi. Elanike ootused on kõrgemad, kui näiteks Tartu ülikooli teadlastele Kagu-Eesti piirialade olukorra põhjalikus uuringus mainitud seis – „nendeni jõuab reaalsus enne, kui riigipoolsed hoiatused“.5

Jah, tõsistes kriisides on paratamatult kannatanuid ja ohvreid. Isegi, kui meie laiguline kaitsevõime on parimal võimalikul tasemel, kannavad kaotusi linnad ja asulad ning seal elavad inimesed. Mõelge näiteks Hroza küla rünnakule, ründedroonidele või õhurünnakutele linnades. Pole mingit alust arvata, et Venemaa ei kasutaks siin sarnast taktikat. Ukraina sõjaväeluure ülema asetäitja Vadõm Skibitski on samuti märkinud,3 et üheks peamiseks õppetunniks Eestile võiks olla see, et elanikud peavad teadma, mida neilt oodatakse. Ka koos NATO liitlastega oleks sõjas riigi kaitsmine „aeganõudev ning väga valus“ ning „ühiskond peab olema vastupidav“, et üleüldse toime tulla, märkis intervjuus ERRile ka NATO kirdekorpuse ülem.4

Küsimus on selles, kas ja kui palju oleme nõus ennetavalt panustama, et kannatavaid inimesi ja inimohvreid oleks võimalikult vähe? See on küsimus eelkõige valitsuskabinetile, aga ka kogu ühiskonnale. Näib, et elanike kaitsmine tagalas vajab poliitilist kokkulepet, sest Eesti inimeste elu ja tervise kaitse tagalas ei ole iseenesestmõistetav.

*poliitikud püüavad inimeste tähelepanu hajutada maakera tabava komeedi saabumisest kõik võimalike lahenditega, olukord muutub jaburaks kui komeedi hävitamise missioon asendub äriprojektiga – orbiidil olev komeet loovat miljoneid töökohti.

Kui tundub, et kriisiks valmistumisest on juba aastaid valjul häälel räägitud, siis kuidas on võimalik, et üks keskmine torm viib suure osa Eestist nädalaks rivist välja? Kas me oleme üldse tõsiseks kriisiks valmis?

Tõime saates välja, et Eesti kriisijuhtimist ja elanikkonnakaitset on täna võimalik mõõta vaid teljel probleemne-puudulik. Oktoobrikuu tormid, kus inimesed jäid nädalaks elektrita, näitasid, et meil on keeruline juba tormide kriisijuhtimisega toime tulla. 

Eraldi tuli jutuks ka Kopli komando sulgemise absurdsus, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing, aga ka Tallinna linn ja Põhja-Tallinna linnaosa üks suuremaid ettevõtteid BLRT.

Selleks, et riigikaitse saaks olla laiapindne, on vaja näha riigi ja elanike kaitset kui tervikut, mitte kui kahte täiesti erinevat ja omavahel mitteseotud valdkonda. Üks täiendab teist, kumbki ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kahjuks praktiseeritakse Eestis viimast, täiesti vastuolulist lähenemist, kus inimesed on ilma tsiviilkaitsesüsteemita ja tsiviilelanikke justkui julgustatakse olema väljas vaid iseenda eest.

Kui sõjaväes on selline lähenemine arusaadavatel põhjustel välistatud, siis millegipärast usub riigi juhtkond, et elanikkonnakaitse on iseenesestmõistetav nähtus, mis tekib ja organiseerib end iseenesest nagu võlu väel. Päris nii see ikka ei ole. 

Saadet saab kuulata siit!

(Pildi allikas: Kirke Ert/ERR).

Tõime saates välja, et Eesti on end osanud hästi presenteerida eesrindliku NATO riigina sõjaliste kulutuste osas, aga sellega seoses jätnud tähelepanuta muud kohustused, mida on ka vaja teha. Täpsemalt ei täida Eesti kõiki oma NATO kohustusi, näiteks neid, mida näeb ette artikkel 3.

Laskusime ka detailidesse lihtsate näidete abil, nt varjend ja varjumiskoht on kaks erinevat asja:

• avalikud varjumiskohad on kohad avalikus ruumis, kuhu inimestel on võimalik ajutiselt varjuda. Need ei sobi aga pikaajaliseks peatumiseks;
• varjendi puhul on tegemist allmaarajatisega, millel on spetsiifilised insenertehnilised nõuded. Eestis neid ei ole.

Selline seis on tekkinud viimase 30 aasta poliitiliste otsuste tulemusena, mida on kahjuks jätkanud viimased kaks valitsust ajal, mis Venemaa peab täiemahulist vallutussõda Euroopas Ukraina vastu.

Elanikkonnakaitsega tegelema hakkamiseks on viimane aeg. Saadet saab vaadata siit!

Kriisiaegsed rahaeraldised lisaeelarvest ja reservist on oma sisult toimetulekutoetused, need ei ole mõeldud püsivalt ja pikaajaliselt võimekuste tõstmiseks. Sisejulgeoleku valdkonnale antud rahast, mis on kulunud viimaste aastate kriisides näiteks ajutise piirikontrolli taastamiseks, Ukraina sõjapõgenikega toimetamiseks või sireenide hankimiseks, on saanud omamoodi kummaline kauplemisargument.

Võiks isegi öelda, et hiljutises rahandusministri retoorikas on sellest saanud justkui reservist ministeeriumile antud laen, mida tuleb nüüd kärpe korras tagasi maksma hakata. Sest – šaakalid, kuidas te julgesite teistest rohkem raha saada?

Kui räägime sisejulgeolekuvaldkonna võimekustest ja palkadest, siis tuleb mõista, et räägime töökohtadest, kus iga päev riskitakse oma eluga ning seejuures vastutatakse ka teiste inimeste elu ja tervise eest. Seda ka kriisiväliselt. Selleks, et päästeala töötajad saaksid seda teha, on vaja tõeliselt häid töötajaid.

Põhjusega on kehtestatud ranged kriteeriumid, mitte igaüks ei sobi politseinikuks ja päästjaks. Väljaõpe on mahukas ning kui keegi usub, et väljakutsete vahepeal päästjad jõude lebavad, siis eksite. Pidevalt peab hoidma korras varustust, aga ka veenduma, et osatakse kõiki vajalikke ülesandeid täita – see tähendab pidevat harjutamist.

See on nende igapäevane töö, ent lisagem sellele veel kriisioludes toimuv. Kui hästi meelde tuletada, siis viimastel aastatel on neil tulnud tegeleda ajutiselt piiridel valve taastamisega, aga ka näiteks Saaremaa ja mandri vahelise isolatsiooni haldamisega koroona ajal, rääkimata lumetormidest, reostuskriisidest ja muust läbi tulemised.

Politseinikud on pidanud tegelema sotsiaalse distantseerumise kontrolli, aga ka näiteks MEM Cafe sarnaste juhtumitega või Ukraina põgenike aitamisega. Häirekeskus on samuti ülekoormatud, näiteks üks tuttav sai keset ööd helistades kuulda „olete ootejärjekorras, helistame teile tagasi“ stiilis automaatvastust.

Päästja ja politseinik pole lihttööline

Ei saa eeldada, et vabatahtlikud jõud lahendavad kõik päästevaldkonna inimressursi
probleemid, kõiki ülesandeid neile delegeerida ei saa. Nii ei või näiteks teatud ülesandeid vabatahtlikud päästjad täita, samuti on piiratud abipolitseinikele lubatud toimingud.

Seda ka põhjusega – 40-tunnise väljaõppe läbinud abijõud ei saa olla võrdväärne aastaid oma eriala süvitsi õppinud spetsialistiga. Sellest lähtuvalt ei ole neil abilistel õigust ka kõiki ülesandeid täita (nii see peakski olema, ka nende endi ohutuse tagamiseks), pelgalt vabatahtlikkusele toimivat sisekaitset üles ehitada ei
saa.

Mõelgem sellele, kui järgmine kord näete päästemasinat möödumas – seal on vähemalt 8 suurt kappi kõikvõimalike tööriistadega, mida peab meeskond nii individuaalselt kui kollektiivselt ka une pealt oskama kasutada.
 
Kui tervishoiutöötajate jaoks sai akuutne kriis läbi COVIDi viimaste suurte lainetega, siis päästeala töötajad on otseselt mõjutatud Ukraina sõjast. Seda nii põgenike abistamise kui oma valdkonna võimekuse tõstmise vajadusest lähtuvalt.

Kui rääkida päästjate või politseinikega, tuntakse tõsist muret – kuidas me peaksime oma tavapärase töö ja vajalike võimekuste tõstmisega edasi liikuma, kui valdkonnast oodatakse kärbet?

Olukorras, kus riigi reaalne evakuatsioonivõimekus on arvestanud 10 000 inimesele, puuduvad varjendid ning tõsta spetsiifilise päästetöö võimekust (nt. inimeste rusude alt päästmine või demineerimine), ei ole planeeritav kärbe kuidagi reaalsusega kontaktis. Vastupidi – nagu ütles siseminister Läänemets, raha on hoopis juurde tarvis.

Pidage vastu, Excel kannatab kõike

Sisejulgeoleku valdkonnas praeguses julgeolekuseisus Exceli tabeli põhiseid kärpeid teha tekitab tõsist kummastust, seda pehmelt öeldes. Näib, et Exceli puhul on tegemist omamoodi alternatiivreaalsusega, kus eelarveridades saab kõik võimalikuks, eelarvearuteludel lahtrites toimuv on bürokraatliku maagia meistriklass. 

Elulise näitena võib näiteks siseturvalisuses kokku hoida raha komandojuhtide pealt, kui jagada üht juhti kahe või rohkema komando vahel. See, et komandopealiku tööaeg kulub märkimisväärselt kahe objekti ja meeskonna vahelt sõeludes, ning negatiivsed mõjud mõlema meeskonna pikaajalisele töövõimele on pisiasi, Exceli valemisse ei mahu.

Paber kannatab kõike, nüüd teeb seda ka Excel.

 Kas need Exceli read on kunagi arvestanud ka sellega, et mis juhtub kui vahetusse tuleb üleväsinud teenistuja, kes käib tööl ka erasektoris, et kuidagi ära elada? Ilmselt mitte, sest Exceli maailmas eksisteerivad vaid keskmised inimesed, kes saavad keskmist palka ja töötavad vaid ühes organisatsioonis.

 Kärpeprotsess pole olemuselt midagi muud, kui otsustusprotsess püüdmaks leida
rahapuudusele lahendust. Seda ei saa teha aga silmaklappidega, võtmata arvesse reaalsust, praegune julgeolekuolukord iseenesest välistab igasuguse kärpe sisejulgeoleku valdkonda.

Lõpetuseks tasub küsida – kui räägime sellest, et proportsionaalselt peaksid kõik kärpima, siis kas ka Kaitseministeeriumilt seda oodatakse? Sellest ei julge keegi isegi iitsatada, et kaitsevaldkonnast midagi ära võtta. Nii see peabki olema, ent kui kogu arusaama riigikaitsest taandub vaid rindele ja Eesti elanikele öeldakse Venemaa endist presidenti Dmitri Medvedevit1 eeskujuks võttes – просто денег нет, вы держитесь здесь, вам всего доброго, хорошего настроения и здоровья! (lihtsalt raha ei ole, aga te pidage vastu, kõike head, head tuju ja tervist teile!), on meil tegemist tõsise ja vastumürki vajava Exceli üledoosiga.

× Arvamuslugu on ilmunud 31.08.2023 Postimehe veebiportaalis ja 01.09.2023 artiklina paberkandjal. Foto: eurosärk (Pexels, 2016).

Kasutatud allikad: