Kui meil oleks tegu pelgalt majanduskriisiga, oleks komando sulgemisest veel võimalik ehk aru saada. Ent elame julgeolekuekspertide hinnangul viimase kolmekümne aasta kõige keerulisemal ajal riigikaitse seisukohalt. Sõjaline riigikaitse valmistub aktiivselt nii relvade kui laskemoona ostmisega, ent tagalas paneme samal ajal vastukaaluks komando kinni. See ei sobi kuidagi kokku laiapindse riigikaitse ega elanikkonnakaitse aluspõhimõtetega.

Kui Eesti sõjaline vastupanuvõime on aastatega kasvanud märkimisväärselt proportsioonis sõjalise ohuga, siis Eesti elanike ehk tagala kaitsmine liigub vastupidises suunas olukorras, kus viimaste aastatega on oht pretsedenditu tempoga kasvamas. Potentsiaalne rinne ja tagala ei astu ühte sammu, need ei toeta üksteist ettevalmistusega, see on ränk strateegiline viga ja veel suurem on otsus seda mitte muuta.

Siinkohal tuleb küsida, mida tähendab Kopli komando sulgemine ja millise ukse avab see lähitulevikus uute kärbete õigustamiseks? Tavaolukorras pikeneb Põhja-Tallinnas abi kohalejõudmise aeg enam kui 62 245 inimese jaoks. Sõjalise ründe korral tähendab see aga piirkonnas kiire abi puudumist, mis muutub kiiresti oluliseks valukohaks inimestele elupäästva abi osutamisel. Kiire päästeabi olulisust on meile sõjalises kriisis näidanud varsti kaks aastat Ukraina kogemus.

Muide, Ukrainas oli 2022. aastal enne täiemahulise sõja puhkemist pääste kohalejõudmise sihiks 10 minutit linnapiirkondades. Kaks aastat hiljem aitab Eesti Vabariigi pealinnas päästekomando sulgemist põhjendada argument, et abi jõuab ikka kohale ettenähtud 15 minuti jooksul. See on numbrimaagia, mille peale tasub mõelda, sest eesmärkide nihutamisega on võimalik mõne aasta pärast rääkida ka 20 või 25 minutist.

Sealjuures ei määratle tänaseni ükski Eesti seadus kohustuslikku kohalejõudmise aega ega riigis olevate päästekomandode arvu miinimumi. Selle asemel on meil poliitilistest tõmbetuultest sõltuv asutusesisene põhimõtteline kokkulepe. Julgema soovi korral on niisiis seaduslikult võimalik optimeerida elukutseliste komandode arvu ka minimaalse üheni, luues nn superkomando.

Vabatahtlik päästekomando ei asenda kutselist

Eraldi väärib tähelepanu seegi, et avalikus ruumis on mõnda aega kõlanud väide, justkui vabatahtlik päästekomando saaks kutselist päästekomandot asendada. Ei saa, see saab parimal juhul olla leevendus või plaaster lahtisel haaval.

Probleem seisneb selles, et kui riigi kutseline päästekomando osutub kuni 13 teenust (nt reostustõrje, veepääste, varingupääste jt), siis vabatahtlik saab osutada vaid ühte baasteenust, mis Päästeameti kohaselt väljendub vabatahtlik päästja rollis olla ennekõike aktiivne päästevaldkonda tundev inimene, kes pakub oma perele, naabrile ja kogukonnale turvatunnet, jagades vajadusel kiiret abi ja käitumisjuhiseid õnnetuse korral ning olla kutselistele päästjatele eelkõige abiks.

Nii ei ole vabatahtlikus komandos elupäästevõimekust, vabatahtlikud päästjad ei tee suitsusukeldumist. Kutselise komando asendamine vabatahtlikuga viib Põhja-Tallinna olukorda, kus linnaosasse suudetakse luua vabatahtlikku komandot, mis on küll tõepoolest abiks, ent sama teenuse taset on võimatu tagada. 1. veebruarist tähendab see aga potentsiaalseid suuremaid kahjusid nii varale, tervisele kui äärmuslikel juhtudel kaotusi inimeludes. Jutt on antud juhul meie riigi inimeste ja ettevõtete turvatundest.

Omakorda on seni vastuseta küsimus – miks ei ole pääste elutähtsate teenuste nimekirjas (HOS §36)? Seevastu digitaalse allkirja andmine on elutähtis teenus ning selle absurdsust ilmestab potentsiaalne olukord, kui tõsises kriisis saab hädas olev inimene anda küll digiallkirja, ent päästeteenus on jäänud kaugele. On ilmne, et kriisis ei ole need oma kasudelt võrreldavad avalikud teenused.

Päästeteenus peaks olema elutähtis teenus, sest sellest sõltuvad nii elanikud, riigiasutused kui ka teised teenuseosutajad, näiteks ka siis kui Põhja päästekeskus Erika tänaval põleb lahtise leegiga või sellest 750 meetrit eemal paiknevas Eesti ainsas Mereväebaasis on juhtunud õnnetus.

Täpselt samamoodi kui BLRT sadamas või mõnel teisel tööstusobjektil on suurõnnetuse tõttu vaja päästjate reageerimist on tegemist elutähtsa teenuse osutamisega kui kohale saabuvad päästjad.

Kopli komando sulgemine on laiemalt aga väärtusküsimus. Kui peaks juhtuma halvim ning realiseeruma sõjaline rünnak, kaotame komandode sulgemisega ennekõike tagalas abiandmise võimekuses. See on aga kõigi elanike ootus ning ka riigi kohustus, pakkuda abi ka kõige tõsisemas kriisis. Sellest vastutusest ei saa riik kuidagi vabaneda, rääkimata selle vastutuse delegeerimisest vabatahtlikele.

Kui elanikkonnakaitse on meile päriselt tähtis valdkonda, võiks ometi õppida Ukraina kogemustest pöörata tähelepanu tagala tähtsusele – rindele mobiliseeritakse ikka tagalast, ka sõjas hoitakse majandust üleval tagalast, mis eeldab ka võimekuste olemasolu inimeste kaitseks ja abistamiseks ikka tagalas. Toimiva tagalata pole pikka iga ka rindel.

Numbrikeeles saab lõpetuseks öelda, et Kopli kutselise päästekomando säilitamine maksnuks 12 eurot aastas iga Põhja-Tallinna elaniku kohta, mis on odavam kui mõne spordiklubi kuupääse. Sulgemisega kaasneva kokkuhoiuvõidu eufoorias ilmneb, et meie riigi inimeste turvalisuse hinnaks Põhja-Tallinna näitel oli 1 euro kuus ilmestades sedagi, mis hinna eest on riik valmis loobuma elanike turvatundest linnaosas, mis võiks olla oma elanike arvult suuruselt kolmas Eesti linn.    

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 28. jaanuaril Postimehe veebiportaalis. Foto: põlev hoone (Alexander Zvir/Pexels, 2014).