KRIISIVAADE | Sotsiaalmeedia relvastamine: oht elule ja julgeolekule?
21. märtsil 2022 levis üle maailma uudis sellest, kuidas Kiievis asuv Retroville’i kaubanduskeskus oli eelmisel õhtul saanud vaenuvägede poolt täppisraketilöögi.1 Esimene šokeeriv rünnak omasuguste seas on kahjuks muutunud sõjaargipäeva osaks. Oluliseks detailiks selle rünnaku juures on asjaolu, et enne 21. märtsi raketilööki oli kaubanduskeskuse juurde pargitud Ukraina sõjatehnikat filminud üks kohalik suunamudija ning avaldanud selle Tiktok platvormi vahendusel.2
Järgnenud rünnakus sai surma kaheksa inimest ja kannatada terve kvartal, kusjuures mitmed eluhooned muutusid elukõlbmatuks. See on vaid üks paljudest näidetest, kuidas näiliselt süütu harjumuspärane sotsiaalmeedia kasutamine (näiteks videote postitamine või sisutootmise näol tuluteenimine) võib muutuda eluohtlikuks. Antud juhul realiseerus oht nii kaotatud inimeludes kui ka moraali kahjustamisena. Lisaks sellele võib igasugune sõjaväeobjektide ja -positsioonide mõtlematu filmimine muutuda ohuks riigi julgeolekule.
Enam kui aasta hiljem aprillis sotsiaalmeediasse lekkinud Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi dokumendid avalikustasid mitmeid piinlikke ja tundlikke detaile lisaks sõjategevusele Ukrainas sellest, kuidas ameerika luureteenistused kuulavad pealt oma lähedasi liitlasi ning kui sügav on ameeriklaste kohalolek Venemaa julgeoleku- ja luureteenistustes. Ühtlasi paljastas leke sellegi, milline on USA võime hoiatada Ukrainat Venemaa kavandatavate raketilöökide eest ja milline on agressori sõjamasina tervis. Lühidalt on tegemist ühe ulatuslikuma luuretegevust kajastava infolekkega pärast Wikileaksi.3 Teisalt paljastas see iidvana inimliku nõrkuse – süsteemi osalise olla tunnustatud või vähemasti oluline, vahest isegi lugupeetud – ükskõik mis hinna eest.
Joonis 1. Kiievi Retroville kaubamaja pärast rünnakut, mille tingis sotsiaalmedia jagatud info.
Kuigi mastaabid, platvormid, sisu ja persoonid on erinevad, seob neid sotsiaalmeedia. Need mõlemad tagalas aset leidnud juhtumid on murettekitavad ka valitsuste tasandil, näiteks Ukraina ametivõimud on pidevalt hoiatanud inimesi, et nad hoiduksid teatud liiki teabe avaldamisest sotsiaalmeedias. Karistused mitteavaliku teabe avaldamise eest on sätestatud ka asjakohastes õigusaktides, mis võeti vastu kohe esimestel päevadel pärast täiemahulise invasiooni algust. Kiirus, millega seda küsimust Ukrainas käsitleti, on iseenesest näide sotsiaalmeedia probleemide tõsidusest sõjaolukorras.
Probleemi keskmes on asjaolu, et suur osa nii tsiviilelanikest kui ka sõjaväelastest kasutab mingisugust nutiseadet, kusjuures märkimisväärsel osal neist on ka vähemalt üks aktiivne sotsiaalmeedia konto. Seda oleme näinud lugematul kordadel, kui näeme kaadreid Ukrainast – paljud isiklikud salvestised lahingoperatsioonidest on salvestatud nende samade seadmetega.
Sõjas tähendab see, et iga sõdur ja tsiviilisik saab levi ja internetivõrgu olemasolul postitada (näiteks teksti, fotosid, videoid või helisalvestusi), kasutades sealjuures ka geolokatsiooni, mis omakorda edastab nähtut ja kogetut, tavaliselt tahtmatult, kuid mõnikord ka tahtlikult (näiteks sõjaväe positsioonid, lahinguplaanid, vihje halvasti suunatud raketilöögist) täpse asukohaga küberruumi. Samuti ei tohi unustada, et viimases varitseb vaenlane, kelle spetsiaalsed infoväeosad (vene k. информационные войска) teavad ja oskavad kätte langevat saaki kergesti kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Ukraina julgeoleku institutsioonide hinnangul pärineb kuni 80% saadud luureteabest just avalikest allikatest.4
Joonis 2. Sotsiaalmeedia hooletu kasutus on kui granaadi käes hoidmine.
Samas kasutatakse sotsiaalmeediat peamiselt platvormina teabe kiireks hankimiseks ja jagamiseks, ka olukordades, kus traditsioonilised teabekanalid ei pruugi toimida ning on seega oluline ka keerulistes oludes lähedaste ja sõpradega kontakti hoidmiseks. Oluline on siiski meeles pidada, et lisaks suhtlusvõimalusele pakub sotsiaalmeedia võimalust ka valeinfoga kokkupuutumiseks, mis võib samuti teatud oludes eluohtlikuks saada. Näiteks Maripolis venelaste loodud võltsid “rohelised koridorid” juhatasid postituste kaudu inimesi evakuatsiooniteedele,4 mida ei olnud olemas ning kuhu jõudes järgnesid õhurünnakud.5
Mida siis teha olukorras, kus on kindlaks tehtud, et sotsiaalmeediast lähtuv oht ei ole vaid meelsuse mõjutamine ning võib reaalselt ohustada inimesi ning kaitsevõimet? Ukraina senised strateegilised sammud on olnud avalikkuse teavitamine sellest, milline on lubatud ja milline keelatud käitumine sotsiaalmeedias, karistusseadustiku muutmine ning sotsiaalmeedia ja teatavate rakenduste arendamine ja kasutamine teabe kogumiseks tsiviilisikute abiga.6
Samal ajal täiustab Venemaa pidevalt oma teabe kogumise vahendeid, mille hulka kuulub ka laste ärakasutamine nutitelefonimängude kaudu, mis julgustavad neid koguma teavet Ukraina armee positsioonide kohta. Siinkohal võiks küsida, kumb on julmem ja alatum, kas liivakasti servale jäetud granaadiga kaisukaru või nutimängus kogemata tervele jaole peale tõmmatud droonirünnak? Mõlemad on kuriteod, mis sobivad vastasele, ent need on ennetatavad süstemaatilise ohu teadvustamise kaudu.
Joonis 3. Artikkel ilmus paberkandjal militaarajakirjas ‘Kaitse Kodu!’
Sotsiaalmeedia relvastamine, mida praegu näeme, on vaid järjekordne etapp Venemaa infosõja võimekuse edasises arengus. Infosõjal on Venemaal väga pikad traditsioonid nii teoorias kui praktikas, ent selle algus teadusharuna ulatub tagasi vähemalt 1942. aastasse.4 Venemaa praegune infosõjaoperatsioonide kasutamine on aga lihtsalt kaasaegne, internetiajastu versioon juba väljakujunenud nõukogudeaegsest taktikast, milleks on alternatiivse reaalsuse loomine, kusjuures Venemaa on avalikult tunnistanud, et infotehnoloogiat saab kasutada tulevastes konfliktides. Kuid üks tähelepanu väärsemaid arenguid leidis aset pärast sissetungi Georgiasse 2008. aasta augustis, eelkõige seoses siseriikliku kriitikaga. Nimelt võideti pärissõjas, ent kaotati infosõjas, mis tipnes spetsiaalsete infoväeosade loomisega.4
Ukraina on juba enne 2014. aastat puutunud kokku Venemaa infosõja tehnikatega, mis valmistasid nii Krimmi kui Donbassi annekteerimisi ette. Kuigi ka Lääs on puutunud kokku Venemaa infosõjapidamise viisidega, ei saa neid rahuaegseid kogemusi võrrelda aktiivse konflikti kogemustega. Seega on ülioluline, et me toetaksime Ukrainat ka küberruumis igakülgselt ja õpiksime Ukraina kogemusest sotsiaalmeediasõjas. Tsiviilelanike ja sõjaväelaste teavitamine sotsiaalmeedia kasutamise ohtudest enne tegeliku konflikti algust, aitab vältida infrastruktuuri ja elutähtsa varustuse kahjustamist, tsiviilelanike vigastusi ja isegi surmajuhtumeid.
Algsest üllast inimeste ühendajast sotsiaalmeediast on saanud omamoodi virtuaalne miin, mille kaudu püüab vaenlane tsiviilelanike abiga oma sihtimist parandada ja tabamustele kinnitust leida. Tsiviilelaniku hooletu käitumine võib aga kaasa tuua mitte ainult paragrahvi, vaid ka vastase tulejuhi ja lahingoperatsioonide toetaja rolli.
Samas on Retroville’i juhtum sõja algfaasis valus õppetund mitte ainult Ukrainale, vaid ka Euroopale, ning tõstatab õigustatud küsimused riiklikku julgeolekut tagavatele asutustele ja organisatsioonidele, sealhulgas – kuidas selliseid ohte leevendada? Kas me oleme selleks valmis?
Pildid: Retroville (Kiiev Linnavalitsus, 2022), naine sotsiaalmeediagranaadiga, artikli esileht ja KRUKi teadurid (Kriisiuuringute Keskus, 2026).
_after_shelling_on_20_March_2022_(10).jpg){kind=link}
🟠 Sofiia Kostytska ja Hannes Nageli analüütiline ülevaade on varasemalt ilmunud Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu!,7/2023: 42-45.
🔺Teksti, video ja jooniste kasutamine, levitamine, muutmine või avaldamine on lubatud üksnes eelneval kirjalikul kokkuleppel MTÜ Kriisiuuringute Keskusega; nende loata kasutamine ei ole lubatud.
Allikad
2 Романенко, B., 2022. Силовики затримали тік-токера, який виклав у мережу фото техніки ЗСУ у Києві [Julgeolekujõud pidasid Kiievis kinni Ukraina relvajõudude varustusest pilte postitanud tiktokkeri]. 21.03.2022, Українська правда.
Jaga postitust: