Mil määral linnaaedu niimoodi ka linna tasandil nähakse? 2012. aastal lammutati Tallinnas nn Pilpaküla ehk lennujaamatagused aiamaad, et teha ruumi lennuraja pikendusele. Kõik Pilpaküla aednikud, enamasti vanemaealised, tõusid hommikul voodist ja läksid nelja seina vahelt välja ainuüksi aia pärast. Kui neilt võeti võimalus kaevata ja rohida, polnud neil ilmselt enam ka põhjust liikuda, olla värskes õhus, teha füüsilist tööd. Keegi aga ei mõõtnud toona seda tervisekahju, mis tekkis, kui kadus põhjus ja võimalus ennast vormis hoida. Kas praegu on suhtumine linnaaedadesse muutunud? Kas neis nähakse enamat kui pelgalt juhuslikest materjalidest kokku klopsitud eikellegimaad, mis on lihtsalt kole ja tüütu?

Mulle tundub, et edasiminek on olnud väga suur. Tulen taas Kopli 93 näite juurde. See oli ju Tallinna linna ja tehnikaülikooli koostöö. Minu arust suhtutakse Tallinna keskkonna- ja kommunaalametis linnaaiandusse tõsiselt. Linnaaianduse valdkonna eestvedaja Maria Derlõši juhtimisel on ära tehtud tohutu töö linnaaianduse väärtustamiseks. Ei saa öelda, et see oleks lihtne, sest inimestel on igasuguseid arusaamu ja eeldusi. On ka neid, kes pole nii teadlikud, milliseid võimalusi linnaaiandus pakub ja mida see linnale tagasi annab. Selles osas on tööpõld veel avar.

Kindlasti on ametnikke ja poliitikuid, kes teavad veidi vähem, aga siin aitabki järjepidev selgitamine. Linna valitsemine on süsteem, kus töötajad vahetuvad, ka poliitilisel tasandil, sest seda eeldab valimistsükkel, ja ikka juhtub, et uue inimesega tuleb otsast alustada. Aga kui vaadata, kuidas linnavalitsuse linnaaianduse meeskond toimetab, siis saab neid tunnustada – nad on väga hästi hakkama saanud. Pole sugugi iseenesestmõistetav, et linn sellist tegevust toetab ja õla alla paneb. Ja ma ei räägi ainult linnaaiandusest, vaid ka parandustöökodadest ja ringmajanduskeskustest. Kui linn tegevust toetab ja sellele raha eraldab, siis on selge, et seda ka väärtustatakse. Kui mingil valdkonnal on jätkusuutlik rahastus, ja linnaaiandusel see on, siis saab ikkagi rääkida toest ja usaldusest. Ka siis, kui ajad on vahel turbulentsed.

Mainisid, et inimestel on linnaaiandusest eri arusaamad. Millistega sa kokku oled puutunud?

Üks vahe jookseb sisse generatsiooni pidi. Meie ühiskonnas on põlvkond, kes mäletab kohustuslikku tööd mõnes kooliaias. Samas on ka põlvkond, kes käib Taanis või Suurbritannias ja näeb suuri linnaaedu ning seda, mida seal tehakse. Nad on hämmingus, mis kõik on võimalik. Tekkinud on olukord, kus kõik need eri eelduste, elukogemuse ja teadmistega inimesed peavad koostööd tegema. Meeles tuleb pidada, et arutelu viib edasi. Ma ei taha uskuda, et on olemas inimesi, kes absoluutselt ei mõista linnaaianduse väärtust. Kindlasti on neid, kel on kahtlusi, kas see on just see asi, mida praegu prioriteediks seada.

Tulen kriisivalmiduse juurde tagasi. Tallinnas on 50 aeda ja 2800 aednikku. Naiskodukaitsel üle Eesti on 4000 liiget. See ei tähenda, et kõigi oskused kriisiga toime tulekuks on ühesugused. Samamoodi on ka linnaaedades. Tallinnas on 2800 inimest, kes on kodust välja tulnud ja tahavad midagi ära teha. Andke ainult mõni teema ette ja koolitage! Rääkimata sellest, et need võivad olla inimesed, kes oma tutvusringkonnas teavet edasi annavad ja on valmis linnale vabatahtlikuna appi tulema. Ma unistan sellest, et need inimesed saaksid kriisisituatsioonis tegutsemises haritumaks. Miks ei võiks linnaaednikud olla ka oma kogukonna silmad ja kõrvad, mis märkavad, kui kellelgi on raske või seis täbar? See on kriisides ülioluline info. Praegu kärbi­takse järjest ametistruktuure, ametnikke jääb vähemaks, aga tööd tuleb ikka sama palju teha. Ainuke võimalus linnas kitsaskohti lahendada ongi koos linlastega.

Kui palju linnavalitsuses ja linna poliitilise juhtimise tasandil sellele mõeldakse?

Kõige olulisem indikaator on valdkonna rahastuse jätkusuutlikkus. Aeg-ajalt tuleb ikka vaidlusi ette ja see on tõesti normaalne, see käib demokraatia juurde. Arutatakse erakondade eesmärkide ja päevapoliitika teemadel. Aga kui vaadata, kui kaua ja kui palju on linna eelarvest linnaaiandust toetatud, siis ei saa väita, et teemale ei mõelda või et seda ei peeta oluliseks. Kuni rahastus püsib, ei saa öelda, et ei kuulata ega mõisteta. Tugi on olemas.

Kes need 2800 inimest on, kes Tallinna linnaaedades koos käivad?

Inimesed on erinevad, seinast seina. Miks aednikuks hakatakse? Motivatsiooni on mitmesugust. Paljudel ei ole maakodu ega kohta, kus aiandusega tegeleda, kus panna sõrmed mulda. On neid, kes lähevad aeda üksindustunnet leevendama. On neid, kes tahavad lastele näidata, kuidas porgand kasvab. On neid, kes maandavad stressi. Praegune aeg on üsna pingeline, tööl on palju nõudmisi, uudised on täis negatiivsust. Alati ei peagi vahetu suur kriis käes ja kohal olema. Minnakse otsima kergendust ka igapäevastele muredele, koos tegutsema. Isegi kui seda niimoodi ei sõnastata. Lõpuks kujuneb aias käimisest tore harjumus.

Enamasti on linnaaedade eestvedajad kogukonna vabatahtlikud, nad käivitavad midagi, toovad oma energiaga huvilised kokku, aga ühel hetkel ikkagi väsivad: tuleb minna tööle, sünnivad lapsed, argipäev vajab tähelepanu. Kas selline asjade käik on jätkusuutlik?

Tallinna 50 aeda on juba päris palju, aga see ei tähenda, et neid ei võiks olla rohkem. Paratamatu on see, et mõned aiad hääbuvad, teised tekivad juurde. Mõnes tegutsetakse periooditi vaiksemalt, teises tehakse rohkem. See on loomulik ise- ja koostegemise juures. Vahel on tõesti ju hirm, et äkki midagi kaob ära, aga ma julgustan seda vaatama kui loomulikku protsessi.

Vaatame korraks turumajandusest kaugemale. Aia vedamine ongi suur ja vabatahtlik töö, tasu on pigem väike või puudub üldse. Vahel on paremad, vahel halvemad ajad. Oluline on aga see, et kõigis aedades ei lange tõusud ja mõõnad ühele ajale. See tagabki linnaaedade kui võrgustiku järjepidevuse. Ma näen, kui suur tugi on sellest, kui tekivad justnimelt võrgustikud, kui saab üksteise poole pöörduda, kogemusi vahetada.

Kriisiuuringute Keskuses ilmus ka teatmik „Linnaaianduse roll (toidu)-turvalisuses ja kriisivalmiduses“. Mida tähendab toiduturvalisus?

Toiduturvalisus tähendab toidu kättesaadavuse, piisavuse ja sobivuse tagamist kõigile inimestele igal ajahetkel. Seda ei tohi segi ajada toiduohutusega. Toiduohutus näitab, kas toit, mida tarbitakse, on ohutu. Toiduturvalisus tähistab seda, kas toit on kättesaadav ja inimesele sobiv igal ajahetkel.

Toiduturvalisusest räägitakse praegu mitte ainult kriiside pärast, vaid ka seetõttu, et toit on muutunud väga kalliks. Kõige värskem on kütusekriis, mis Iraani sõja tõttu jätkub, lisaks hiljutine koroonakriis, sõda Ukrainas ja kliimakriis. Kõik see mõjutab toidu tootmise ja tarnimise süsteeme ning ei ole näha, et toit odavamaks muutuks.

Teatmikus vaatame, milline võiks olla linnaaianduse realistlik roll toiduturvalisuse tagamisel. Toit on püsivalt kallis ka ilma äkilise kriisita – paljudel on juba praegu raske täisväärtuslikku toitu osta. Uurisime kirjanduse toel ka, milline on linnaaianduse roll siis, kui juhtub tõsine kriis ja inimesed ei saa toidu­poodidest sõna otseses mõttes toitu kätte.

Kuigi linnaaias kasvatatuga ei saa katta kogu päevast kaloraaži ja toitainete vajadust, on sellest saadavad vitamiinid ja mineraalained siiski üsna arvestatav täiendus. Palju sõltub ka kliimast ning kui suur osa aastast on külm, tuleb olla leidlik.

Ja siinkohal tuleb rääkida ka aia vormist ja suurusest. Linnaaiandus võib tähendada rõduaeda, kus suve jooksul valmib kümme tomatit, aga ka kasti, kus saab kasvatada rohkem, või hoopis maalappi. Mida enam maad on inimesel või kogukonnal, seda suuremat saaki saab.

Ebarealistlik on arvata, et linnaaiandus suudab kogu Tallinna toiduga varustada – see ei ole võimalik. Küll aga saab toidulauda oluliselt rikastada. Muidugi ei saa kriisiaja varu toetuda linnaaedadele. On riiklikud toiduvarud, linnal on toiduvarud, kauplustel ning toiduainetööstusel oma plaanid, lisaks peavad kodudes olema varud. Küll aga ei tohiks linnaaiast kui ressursist mööda vaadata, vaid näha seda näiteks oskuste õppimise kohana, kus saab teada, kuidas üldse aiasaadusi kasvatada. Või neid hoiustada. Need kõik on toiduturvalisuse juures olulised teemad.

Lisaks võiks linnaaedade võrgustikku näha potentsiaalsete kerksuskeskustena, mis on kriisiabipunktid, kus kohalik saab kriisi ajal infot ja esmast tuge. Need võiksid olla kohad, kus laadida telefoni või juua sooja teed. Täpselt nii töötavad mobiilsed kerksuskeskused Ukrainas.

Kas linnaaednikud ise on valmis kriisiabipunkti rolli kandma?

See on väga hea küsimus. Septembris toimus ekspertide seminar, kuhu tulid ka linnaaednikud. Nad olid valmis pühendama sellele oma laupäeva, ja see näitab, et teema kõnetab. Seminaril oli aga ka tunda, et inimesed on ärevad.

Teeme kriisiuuringute keskuses juba aastaid koolitusi. Küsime osalejatelt, mida nad tahavad teada ja miks nad tulid elanikkonnakaitse- või kriisivalmiduskoolitusele. See ei ole ju meeldiv teema, millega oma laupäeva, pühapäeva või reede õhtut veeta. Väga paljud ütlevad, et nad on nii ärevad ja kardavad nii väga, et ainus võimalus on õppida. Õppimine aitab ärevust maandada. Venemaa ei kao, kliimakriis ei haju, aga kindlustunde annavad teadmised, kuidas käituda, mida teha.

Koolitusel osalejad saavad asjad läbi mõelda ja otsustada, et võtavad vastutuse – näiteks seavad kodus kriisivarud korda või lepivad perega kokku, kus kogunetakse, kui telefonitsi üksteist kätte ei saa. Kõik kriisivalmiduse meetmed ei nõua üldse raha. Mõni eeldab läbimõtlemist, mõni lihtsalt kokkulepet, tõsi, suur osa ka investeeringut.

Samamoodi saab tulla ka oma kogukonnaaeda ja öelda: nüüd võtame aja maha ja räägime. Võime soetada generaatori, mõelda, milliseid varusid meil vaja on, ja arutada läbi, kuidas info liigub ning kus me kokku saame, kui tahame teavet vahetada, aga toimunud on näiteks hübriidrünnak ja internet ei tööta.

Igaüks ei pea hakkama kriisivabatahtlikuks, aga igaüks võiks vähemalt otsustada, et mõtleb need asjad kodus ja aias läbi.

Oluline on ka vaimne tervis. Mõni võib arvata, et aiad ei ole kohad, millele kriisi puhul mõelda. Tegelikult on need just õiged paigad, sest sinna tulevad kokku inimesed, kes tahavad midagi teha, ja ka kriisis on vaja tegevust, et muret jagada ning mõistlikult maandada. Kõige olulisem on märgata selliseid ebatavalisi, n-ö kolmandaid kohti, mille peale esmapilgul kriisivalduses ei mõelda, näha neis võimalust.

Kas on häid näiteid Tallinnast, Ukrainast või Põhjamaadest, kus aed või aednike võrgustik on kriisis tõesti kasuks tulnud?

Tallinnast rääkides tulen tagasi koroona­aja juurde. Julgen arvata, et kodus istumine muutus toona paljudele üsna kiiresti talumatuks. On teada ka vaimse tervise statistika: piirangute ja pandeemia­aegse elu negatiivseid järelmõjusid näeme siiani. Meeldiv tegevus vabas õhus võib olla samuti kriisiabi.

Ukrainas teeme koostööd ühe väga toreda MTÜga Porutš ja sealsed kolleegid ütlevad, et Ukraina linnades – ma räägin tagalast, mitte rindepiirkondadest – on vaimne tervis väga suur mure. Sõda on kestnud nii kaua, et lisaks kõigile füüsilistele purustustele, mida hooned drooni­rünnakutes saavad, ja pidevatele eluks vajalike teenuste häiretele on hapras seisus ka ukrainlaste vaimne tervis.

Kui elad sõja ajal ja sul pole peale muretsemise enam midagi muud, aitab igasugune käeline tegevus. Arvan, et koroonakriisis muutusid aiad inimestele nii oluliseks just samal põhjusel: sai end muust välja lülitada, vabas õhus koos teistega nokitseda ja mitte millelegi mõelda.

Filmide põhjal võib jääda mulje, et kriisis käib kogu aeg action, pidevalt lendab midagi ja kuskil plahvatab. Tegelik kriisiolukord võib aga tähendada ootamist: ootamist, et sind evakueeritaks, et olukord paraneks, et sündmused kuidagi laheneksid, et kevad tuleks ja poleks enam nii külm.

Ukrainlased on niimoodi elanud juba mitu aastat ja elu tuleb kuidagi edasi elada. Sirbi veergudel on paslik rääkida ka kultuurielust. Miks on Ukrainas teatrid ja raamatukogud sõja ajal lahti? Miks toimuvad kontserdid? Just selleks, et hoida nii palju normaalsust kui võimalik, hoida lootust ja arusaama, et on, mida kaitsta – et vaatamata kõigele on olemas väärtuslik kultuur, mida peetakse ka sõja ajal piisavalt oluliseks. Et hoida vaimset tervist, sest see hoiab moraali.

Kriisivalmidus ei ole ainult raketid, mürsud ja piirile paigaldatud miinid. See on laiapindsem: ka kultuur, linnaaiad ja pärand.

Mida võiksid Eesti omavalitsuste töötajad ja miks mitte ka poliitikud teatmikust kaasa võtta või millele tähelepanu pöörata?

Linnaaiandust tasub näha võimalusena, mille peale ehitada kogukond ja probleemide lahendamine. See ei tähenda, et töö oleks kiire või lihtne. Aga suur edasiminek on juba see, kui koos elanikega määratleda kitsaskohad, arutada nende üle ja leppida kokku esimesed sammud. Ühes keskmises linnaaias võib olla keegi, kes tegeleb juba kriisivalmidusega, meditsiiniõde, psühholoog, militaarvaldkonna inimene või küberturvalisuse ekspert. Ehk ka kokk, kel on masstoitlustamise kogemus. Või keegi, kes saab kriisis lastehoiu organiseerida. Kui kunagi ei küsita, kes on mida valmis tegema või mis oskused kamba peale on, kui kriisivalmiduse teemat ei tõstata, siis elatakse lihtsalt ressursipimeduses.