12. oktoobri hommikul elasid pea kõik lapsevanemad Eestis üle väikestviisi šoki, kui said teada, et nende lapse koolile või lasteaiale on tehtud pommiähvardus. Olukord, kus ööl vastu 12. oktoobrit¹ saabunud pommiähvarduste laines jäeti asutuste endi otsustada, mida teha, on kriisi käsuahela loogikast kummastav. Kuigi sel korral reaalset ohtu polnud, paljastas see stressiolukord süsteemse peataoleku äkilise kriisi puhkemise tingimustes.

Tekkisid olukorrad, kus sama pere lapsed saadeti koolist koju tagasi, aga lasteaiaealised võisid kõrvalasutuses rõõmsalt lasteaeda minna. On teada ka juhtumitest, kus koolist teavitati vanemaid tekkinud olukorrast, aga ka selliseid, kus haridusasutuse juht hoidis infot kinni, jättes vanemad infosulgu.

Selliste olukordade lahendamine pole ainuisikuliselt haridusasutuste vastutus, selles paljastus ka keskvalitsuse suutmatus piisavalt kiirelt reageerida. Otsus asutused kinni panna või lahti hoida ning sellega kaasnev kriisikommunikatsioon pidanuks tulema keskselt, kohe hommikul ja kõigile korraga.

Võib ju ka öelda, et hariduskorraldus on kohalike omavalitsuste pädevuses, ent kogu riiki keset ööd tabava kriisi korral on keskvalitsuse ainupädevuses kiirelt otsustada, kas tegemist on tõsise olukorraga või ei ning mida edasi teha.

Erakorralise sündmuse puhul oleks saanud kasutada ka EE-ALARMi, et saata sõnum – haridusasutustele laekunud pommiähvarduse puhul reaalset ohtu pole,
tegemist on libasõnumiga.

Meil on see süsteem olemas – miks seda ei kasutatud?

Vastus võib peituda selles, et selle kasutusse rakendamiseks peab keegi süsteemis tegema otsuse, et seda tuleb kasutada. Ning kui keegi tahab väita, et sõnumite saatmine tekitanuks rohkem paanikat – see on hoopis vastupidi, just teadmatus ja segadus tekitavad pahameelt.

Jääb küsimuseks, miks otsustavaid samme ette ei võetud. Need pommiähvardused olid tegelik õppus – selline, kus stsenaariumeid pole ette antud – vastandudes täielikult palju tähelepanu saanud CREVEXile. Juhtunu näitab vähemalt osalt, milline on tegelik valmisolek – või mis juhtub, kui selle asemel on vähemalt osaline peataolek.

Siinkohal tuleb tänada kõiki õpetajaid, õppealajuhatajaid ja haridusasutuste juhte, kes suutsid selles olukorras lastevanematele ja kogukonnale selgeid sõnumeid
anda. Jääb üle vaid loota, et sellest olukorrast kogutakse õpetajate ja direktorite tagasisidet – kuidas protsessid kujunesid, olukorrast on palju õppida kogu süsteemil.

Lõpetuseks tasub küsida sedagi, et kui keskvalitsus ei suuda teha pommiähvarduste puhul kriisikommunikatsiooni ja otsuseid õigeaegselt langetada ja laial jagada, siis õhurünnaku ohu korral toimuvat võite ette kujutada. Tänane suutmatus kriise efektiivselt hallata on sõjalise agressiooni korral eluohtlik ja sellega ei tohi leppida.

× Arvamuslugu (Anne-May Nagel) on varasemalt ilmunud 13.10.2023 Postimehe portaalis. Foto: evakuatsioonimärk (Justus Menke/Pexels, 2020).

Kasutatud allikad: