Ajal, kui Reformierakond ja erakond Eesti 200 panevad kokku uut koalitsioonilepet, tuleb meenutada, et elanikkonnakaitse vajab jätkuvalt püsirahastust. Seni valdkonda suunatud ressursid ei ole piisavad, et luua süsteemi ja võimekusi, mis ei seisaks savijalgadel. Praegune olukord tähendab, et tõsisema kriisi puhkemisel on elanikkonnakaitses suur mure.

Elanikkonnakaitse suunatud ressursside hindamiseks tasub otsa vaadata numbritele. Perioodil 2024-2027 on Siseministeeriumi valitsemisalas elanikkonnakaitsele eraldatud 68 miljonit eurot.¹ See teeb aasta peale keskmiselt 17 miljonit eurot (ca 0,04% SKTst), mis jaguneb omakorda veel nelja prioriteedi vahel: elanike kriisiteadlikkuse ja iseseisva valmisoleku suurendamine, kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialase võime suurendamine, elanike kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine ning elanikkonnakaitse ülesandeid täitvate asutuste toimepidevuse suurendamine. Selle kõrvalt peab valdkond tegelema ka seadusloome uuendamisega, sest sealgi on elanikkonnakaitse mõistes tõsiseid puudujääke.

Teha on palju, ent võimalusi vähe. Elanikkonnakaitse valdkond on krooniliselt stigmatiseeritud (justkui polekski oluline) ja alarahastatud. Ometigi seadis juba 2018. aastal elanikkonnakaitse kontseptsioon riigile ühtekokku 40 tegevust ja 35 soovitust,² millega tulnuks elanikkonnakaitse seisu parandamiseks tegeleda. Paraku tuli 2024. aastal ilmunud elanikkonnakaitse tegevuskavas 2024-2027 tõdeda, et “praeguseks ei ole valdkonna areng toimunud tol ajal planeeritud tempos, sest kavandatud tegevuste elluviimine ei olnud eelarvega kaetud ja eeldas positiivseid rahastusotsuseid, mida ei tulnud.”³ Raha andmata jätmine oli poliitiline otsus.

Seevastu 2023. aastast on Eesti julgeoleku põhialustes põhimõte, et elanikkonnakaitse valdkond peab saama püsirahastuse. Neljaks aastaks ettenähtud tegevuskaval põhinev rahastus ei ole piisav ning samuti pole tegemist püsirahastusega.

Elanikkonnakaitse vajab sarnaselt riigikaitsele kindla protsendiühiku raames rahastust, mis peab baseeruma ühiskondlikul ja erakondadeülesel kokkuleppel, mis tagaks, et valdkonna rahastus on püsivalt kindel või poliitikute kõnepruugis kindlates kätes, et kindlust kasvuks muuta.

Uus elanikkonnakaitse tegevuskava³ seab elanikkonnakaitsele aastani ka sihttasemed. Nii leiab dokumendist viited sellele, milline peaks olema elanikkonnakaitse seis aastal 2034 – näiteks ohuteavitus peab olema tehnoloogiliselt pidevalt ajakohastatud ning keskselt ning paindlikult toimima, päästevõrgustik peab toimima ka sõjas autonoomselt kuni 30 päeva ning riigil peab olema suutlikkus evakueerida ja majutada kuni 10% elanikkonnast nädalaks ajaks. Üheksa aasta pärast peaks meil olema varjumiskohti 20% elanikest ning 50% kortermajadel olemas lahendused varjumiseks, lisaks on katastroofimeditsiini teenuseosutajad läbivalt toimepidevad. Samuti on 40% elanikest aastaks 2034 kriisideks valmis, see tähendab, et neil on võimalik nädal aega iseseisvalt toime tulla.

Siinkohal võib igaüks mõelda, kas julgeolekupilt lubab liikuda sellise tempoga, et saavutame mainitud eesmärgid üheksa aasta pärast. Suurem osa meie naaberriikide elanikkonnakaitsega tegelevad asutusi on välja öelnud korduvalt, et meie regioonis ei ole ülearu palju aega oodata, vaadata, mõelda, arutada ja lõputult lubada, et ilusaid eesmärke saavutada. Erinevalt Eestist tegutsevad elanikkonnakaitses sinna olulisi ressursse suunates ka need naaberriigid, kel puudub otsene piir Venemaaga. Ka Eestis peaks meil olema adekvaatne ohutaju, ent ometigi ei tõlgendu see elanikkonnakaitsesse suunatavas rahas.

Julgeolekuolukorrast lähtuvalt on ilmne – 2034. aasta indikaatorid tuleb täita kiiremini. Elanikkonnakaitses tuleb kvaliteedihüpe – nende indikaatoriteni, või nende lähedale, saavutada juba enne järgmiseid parlamendivalimisi. Kui seda ette ei võeta, tõdeme ka siis – täpselt nagu 2024. aasta elanikkonnakaitse raamdokumendis – “olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja KOVidel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras ning ka inimeste enda tegelik valmisolek on väga väike”.⁴ Selle olukorra jätkumine on lubamatu ning seab tõsises kriisis ohtu inimeste elu ning tervise.

Uuel valitusel on võimalus teha ära midagi tõeliselt suurt kogu Eesti kriisivalmiduse jaoks ning leppida kokku, et edaspidi eraldatakse elanikkonnakaitsele kindel protsendiühik SKTst, näiteks alustuseks 0,2% SKTst aastas. See tähendaks, et kui seni on Siseministeerium saanud elanikkonnakaitse haavade sidumiseks 68 miljonit nelja aasta peale, laekunuks selle aasta elanikkonnakaitse eelarvesse hoopis suurusjärgus ca 79 miljonit eurot.

Jah, riigieelarve mõõtkavas oleks see pigem tagasihoidlik suurusjärk, ent seni püsirahastuseta valdkonnale mõjuks see Apollo kosmoseprogrammi suurusjärgus ergutina, mis võimaldab elanikkonnakaitse orbiidile viia. See loob stabiilsuse ja võimaluse süsteemi ülesehitamiseks ühiskonda, kus tänaseni käib vaidlus selle üle, kas elanikkonnakaitse on üldse debati vääriline või kuulub see kategooriasse „teeme siis, kui ressursse üle jääb“. See kauaoodatud koidik viivitab aga endiselt oma tulekuga.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Postimehe portaalis 20. märtsil ja 21. märtsil paberkandjal (nr.44, lk12). Foto: päästeametnik Ukrainas.

Kasutatud allikad

Tõime saates taaskord välja, et Eesti riigi kaitse koosneb mitte ühest vaid kahest komponendist – elanikkonnakaitsest ja sõjalisest riigikaitsest. Tähelepanuta on pea täielikult jäetud esimene pool, mistõttu puudub süsteem ja võimalused selle loomiseks püsirahastuse puudumise tõttu.

Ühtlasi puudub tänaseni riigis poliitiline kokkulepe sellest, et Eesti elanike kaitse ehk tagala, kus Kaitsevägi ammutab reserviste ja ressursse vabariigi kaitsmiseks, kaitse on prioriteet. Ukraina kaitsesõjakogemus Venemaa vastu näitab just tagala kaitse kriitilisust.

Olukorra selguse huvides laskusime ka detailidesse lihtsate näidete abil, nt varjend ja varjumiskoht on kaks erinevat asja ning miks on püsirahastuses kokkuleppe saavutamine kriitilise tähtsusega:

• avalikud varjumiskohad on kohad avalikus ruumis, kuhu inimestel on võimalik ajutiselt varjuda. Need ei sobi aga pikaajaliseks peatumiseks;
• varjendi puhul on tegemist allmaarajatisega, millel on spetsiifilised insenertehnilised nõuded. 
• püsirahastuseta ei ole põhimõtteliselt võimalik Eestis luua reaalset ja toimivat tsiviilakitsesüsteemi.

Kordame üleskutset Eesti erakondadele – elanikkonnakaitsega tegelema hakkamiseks on nüüd juba viimane aeg. Saadet saab vaadata (intervjuu algus 00:09:08 ja lõpp 00:14:14) siit! 

Püsirahastust oodates

Jääb vaid loota, et sedagi loosungit ei tulnud sisse osta mõnel agentuurilt, ent mine tea.

Tarvis on riigimehelikkust

Kasutatud allikad

Mine maale, seal pääsed?

Sõjalise kriisi puhkedes lennufirmade ind siia tulla kaob, nii oli Süürias, Ukrainas ja ka Iisraelis.

Ellujäämine kui mugavusteenus

Mis on sellise olukorra põhjustanud?

Põhjus peitub selles, et Eestis puudub poliitiline kokkulepe selle kohta, et Eesti elanikke on vaja tagalas kaitsta. Soomes on see ilmselge, seda ka tehakse – olemas on ulatuslik tsiviilkriisijuhtimist toetav süsteem ja varud selle teostamiseks. Nii on asub meile lähim toimiv tsiviilkaitsesüsteem 80 km üle lahe, ent peab tunnistama, et ka Läti ja Leedu on selles valdkonnas meist ette liikumas.

Teine oluline põhjus avaldub viimase kolmekümne aasta jooksul tehtud kollektiivsete otsuste näol, mis avaldub eelkõige riigieelarves. Ka otsustes, mida on tehtud Ukraina sõja algusest 2014. aastast ning neist, mis on jäetud tegemata täiemahulise agressiooni puhkemisest möödunud aastal.

Riigieelarvesse jõudvad rahastusotsused on olulised, sest riigieelarve on väärtuste kogum. Kõike, mida seal ei ole, ei ole oluliseks peetud. Elanikkonnakaitse vajadused on sealt saanud vaid riismeid, perioodil 2017-2022 keskmiselt 6,7 miljonit eurot aastas kõikide valitsemisalade (sic!) mittesõjaliste võimearenduste peale kokku.

Seevastu sõjalise riigikaitse tarbeks on samal perioodil iga aasta eraldatud keskmiselt 605 miljonit eurot.¹ See on igati arusaadav ja vajalik, aga vahe paisub veelgi suuremaks järgmisel aastal kui sõjaline riigikaitse moodustab 3,21% SKT-st ehk elanikkonnakaitse vaatest utoopilised 1,3 miljardit eurot.²

Teatav ärkamine toimus pärast möödunud aasta 24. veebruari, kui lisaeelarvest eraldati Siseministeeriumile 52 miljonit eurot elanikkonnakaitseks. Mida selle eest aga saadi? Nimekirjas on ulatusliku evakuatsiooni varu (asjad, mis ootavad inimest evakueerimiskohas, nt. tekid, ajutised voodid jne, hügieenitarbed. Samal ajal on evakueerimisvõimekust vaid 10 000 inimese jagu, ainuüksi rindemaakondades elab märkimisväärselt rohkem inimesi.

Palju on räägitud ka kohe-kohe paigaldatavast sireenivõrgustikust, ent reaalsuses on see takerdunud hankeprobleemidesse ning nii on loo kirjutamise ajal meil endiselt vaid üks sireen, Viljandi päästekomando katusel. Esile tuuakse ka varjumiskohtade märgistamist kleepsudega ning nende veebikaardile kandmist. Nüüd on siis teada, kus need asuvad.

Siiski on need mõeldud vaid ajutiseks varjumiseks juhul, kui inimene leiab ent tänavalt ning varjendi rolli need ei täida – keskmisele paneelmajas elavale inimesele soovitatakse minna keldrisse. Varjumiskohas – on see siis kleepsuga märgistatud avalik koht või paneelmaja kelder, on ohutu olla vaid siis, kui seda ei taba otsetabamus. Vastasel juhul jääb varjumiskohast suure tõenäosusega järgi rusuhunnik. 

See, et otsetabamusi pole, on pigem ebatõenäoline arvestades, kuivõrd suure hoolega Venemaa Ukrainas tsiviiltaristut sihib. Ära on märgitud seegi, et elanikke koolitatakse ning soetatakse varustust nii Päästeametile kui demineerijatele. Elanike koolitamise fookus on seejuures sellel, kuidas end ise või kogukonnas aidata saab, mis on äärmiselt oluline, ent paraku ka ainus, mida saab teha.

Riigi elanikkonnakaitse süsteemist või selle rakendumisest rääkida ei saa, sest seda pole. Heaks näiteks on sireenid – kui saamegi need püsti, siis tekib probleem hoolduskulude tasumisega, millele on ka Siseministeerium viidanud. Tegema tuleb hakata ka õhuhäireõppuseid, mis samuti vajavad raha.

See on ilmne näide strateegilise planeerimise vajadusest, projektipõhine kleepsutamine ning seadete ostmine vajab pikaajalist plaani, keegi peab seda süsteemi ka ülal hoidma. Rahastuses ei ole läinud asi märkimisväärselt paremaks, kõigi valitsemisalade elanikkonnakaitse rahastamise kavale on nüüd eraldatud 80 miljonit eurot, sellest 35 siseministeeriumi valitsemisalale järgmise nelja aasta jooksul.

Siseministeerium, kelle all on teemad, nagu varjumine, evakuatsioon ning seesama mainitud sireenivõrk, mis on elementaarsed elanikkonnakaitse elemendid, saab seega järgmisel neljal aastal keskmiselt 8,8 miljonit eurot aastas. Arvestades inflatsiooni mõju, tähendab 6,7 miljonit aastal 2017 ning 8,8 aastal 2025,4 et rahastuse suurusjärgud ja sellest lähtuv valdkonna arendamise võimalikkus pole muutunud. Sisulist suunamuutust elanikkonnakaitses selliste summade eest ei tee.

Laiapindse riigikaitsega on mure

Iga kodaniku huvides küsida, miks tehakse Eestis kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse alaseid otsuseid justkui paralleelreaalsuses, kus arvesse ei võeta ei Ukraina, Soome kui Iisraeli kogemusi ning regiooni akuutset julgeolekuolukorda. Seda olukorras, kus Venemaa agressioon Ukrainas on kestnud pea 10 aastat ning täiemahuline sissetung juba üle 600 päeva. See on mõistusevastane ning paneb tõsiselt küsima, kuivõrd on meie riigikaitses tegelikult laiapindsust. 

Mure süsteemse laiapindsuse osas ilmestab ka see, et kui Õhtulehe ajakirjanik pöördus Kaitseministeeriumi poole küsimusega3 elanikkonnakaitsest, vastati sisuliselt – see on Siseministeeriumi teema, meie sellega ei tegele. Ometigi on meile avalikus kommunikatsioonis laiapindsusest rääkides kuvatud sisulist koostööd ning strateegiliselt ühendatud plaane. Kuhu see siis tegelikult jäänud on?

Rääkides oma Ukraina kolleegidest ühiskonna säilenõtkust uurivate teadlastega, on nende sõnumiks see, et üks peamisi põhjuseid, miks Venemaa pole Ukrainat suutnud alistada, on tagala vastupanuvõime. Siinkohal on oluline meelde jätta, et sellise jama – elanikkonnakaitse ja tagala püsirahastuseta jätmise eest vastutab riigieelarvelise ettepaneku tegemisel kollektiivselt Vabariigi Valitsus, ent ka Riigikogu liikmed, kes riigieelarve poolt hääletavad.

Kui me praegu sellega tegelema ei hakka, kui me ei lepi kokku, et Eesti elanike kaitse tagalas on oluline ja väärib suuremahulisi investeeringuid, siis millal veel? Jääb selgusetuks, millist kriisi oodatakse.