Õpetajate palk on pikalt olnud valimislubaduste esirinnas, osutades ausat konkurentsi vaid siseturvalisuse valdkonna palgatõusu lubadustele. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase sõnutsi ongi Eesti praeguses õpetajate streigieelses olukorras selle tõttu, et õpetajatele on viimased 10 aastat valetatud.¹ 

Maagiline 120% piir on nagu viimastel päevadel kõneainet pakkunud Jõuluvana – mõlemale panustamine vajab teatavat usku. Põhjused on olulised – miks on üldse valetamise teed mindud? Valed kipuvad ju ikka varem või hiljem välja tulema, riigieelarve read on õpetajatele aus lakmuspaber.

Õpetajatele valetamise algeid tasub otsida eelkõige suhtumisest, seda aitavad mõtestada 2016. aastal toonase Venemaa peaminister Dmitri Medvedvevi ühtaegu nii siirad kui üleolevad sõnad vastusena dagestani õpetajale,² kes püüdis aru saada, miks on Venemaa õpetajatel palk nii madal? Seesama küsimus on haridustöötajate palgateema keskmes siinmailgi.

Medvedev sõnas, et õpetajaks olemine on kutsumus – kui tahad raha teenida, siis on palju kohti, kus seda kiiremini ja paremini teha saaks. No näiteks, äri – aga õpetaja on ise valinud erasektorisse mitte minna. No vot! («Меня часто спрашивают по учителям и преподавателям. Это призвание, а если хочется деньги зарабатывать, есть масса прекрасных мест, где можно сделать это быстрее и лучше. Тот же самый бизнес. Но вы же не пошли в бизнес, как я понимаю? Ну вот!»).

Süsteemse valetamise raamistikus saab seda suhtumist üle kanda ka Eestisse. Õpetaja, politseiniku või päästja madal palgatase on Eesti ühiskonnas kinni mentaalsuses. Need tööd on siiani mõtestatud kui eelkõige missioonitundel põhinev kutsumus – see on iga inimese personaalne valik, valida kehva elujärge või lisatööd nõudev töökoht. Kes tegi? Ise ju valisid sellise töö!

Eesliinitööga kaasneb Eestis nii hariduses, päästealal, politseis kui tervishoius vaid ebamäärase ja pigem olematu palgakasvu perspektiiviga eesliks olemine, kes saab nelja aastase valimistsüklirütmis palgalubadust näha nagu porgandit, mida ta kunagi maitsta ei saa.

On igati arusaadav, miks pika kannatusega õpetajatel on lõpuks mõõt täis saanud. Tegelikult on mõõt täis ka päästjatel ja politseinikel, neil lihtsalt puudub streigiõigus. 

Eesti õpetajad ja teised eesliinitöötajad väärivad paremat, kui Venemaalgi pakutavat suhtumist. See, kuidas õpetajate kriis lahendatakse, näitabki – kas suudame eelkirjeldatud mentaalsust oma tegudes murda? Lõpuks määrab õpetajatele oma sõna andmine ning selle pidamine, kas oleme Põhjamaade vääriline ka sisult või vaid pakendilt.

× Arvamuslugu (Hannes Nagel) on varasemalt ilmunud 03.12.2023 Postimehe portaalis. Foto: mõtlik õpetaja (Max Fisher/Pexels, 2020).

Allikad: