Lillelapselik elanikkonnakaitse
Mis elanikkonnakaitse? Ise oled süüdi ja loll, kui surma saad! Nii võib kokku võtta viimase aja sõnumid elanikkonnakaitsetuse eest vastutajatelt. Riigikaitse keskmes peakski aga just olema elanike kaitse, sest elaniketa pole riiki.
Alustada tasub kummalisest narratiivist, mida levitab ka valdkonna eest vastutav minister ja tema õukond, et elanikkonnakaitse on vaid abivajajate kaitse.1 Täpsemalt peetakse silmas seda, et oma turvalisuse eest vastutab igaüks eelkõige ise. Nii varude, evakuatsiooni tagamise, varjumise, kui ka teadmiste poolest.
“Ise vastutad” suhtumisega saab seejuures tinglikult nõustuda vaid lühiajaliste kriiside puhul: tavaline inimene või perekond suudab endale tagada seitsmepäevase kriisivaru olemasolu ja vaid nii palju näeb ette ka riik.
Oskused tulevad kindlasti abiks, kuid varude ammendumisel ja elanikkonnakaitse elementaarse taristu puudumisel pole nendega külmas Eestimaa talves pikaajaliselt suurt midagi peale hakata.
Lumetormid, elektrikatkestused ja kolibakter kahvatuvad 21. sajandi sõjalise ründe kõrval, selleks ei saa üksikisik ainuisikuliselt valmistuda. Ja ei peagi, sest riigi ülesanne on oma elanikke ka tagalas kaitsta.
Õigusteadlane Mari-Liis Viirsalu on tabavalt märkinud,2 et riik ei vabane põhiseaduslikke ülesandeid endalt ära delegeerides vastutusest ja nii on ka elanikkonnakaitses ning jutt inimese põhimõttelisest omavastutusest tõsistes kriisides lihtsalt ei päde, seda müüti kujundatakse arusaamatul põhjusel.
Mine maale, seal pääsed?
Maale minemisega kaasnevad teisedki riskid. Eraldi peaks mõtestama seda, miks peaks Sinu maakodu olema kuidagi erinev Ukraina suvilatest? Ametlikke juhiseid järgides hästi varustatud maakodu muutub okupatsioonitsooni jäädes aga luksushotelliks vaenlaste vägedele, kes teid kas välja tõstavad või kraavi jätavad.
Seega pole maale minek või sinna jäämine paljude jaoks maakodu või maal elavate sugulaste-sõprade puudumisel võimalik ning ka nende olemasolul tekib Eesti strateegilise tagala puudumise tõttu rida praktilisi küsimusi. Paljud jäävad väga raskes olukorras linnadesse ja suurematesse asumitesse, see on fakt.
Sõjalise kriisi puhkedes lennufirmade ind siia tulla kaob, nii oli Süürias, Ukrainas ja ka Iisraelis.
Kannatused ja inimohvrid on sõjalise rünnaku paratamatu osa, ent kui suures kannatuste määraga oleme nõus ühiskonnana leppima? Inimene on praeguses seisus tõsise kriisi puhul suuresti üksi (v.a ehk kogukonna ja kohaliku omavalitsuse lühiajaline abi) ning kahjud saavad elanikkonnakaitse sisulise võimekuse puudumise tõttu olema suured.
Seejuures on inimene ise justkui süüdi, et pole kuid kestvaks kriisiks varusid, et pole piisavalt rikas maakodu omamiseks ega piisavalt taibukas. Meil arendatakse lillelapselikult elanikkonnakaitset nii, nagu oleks tegu sotsiaalkindlustusametiga, kus inimene peab ikka oma abivajadust tõestama. Riik annab kaasa vaid sõnumi, et kriisis kuula riiki, aga saa ise hakkama.
Ellujäämine kui mugavusteenus
Nõnda kostub – justkui kuulates Sõpruse Puiestee ühte lugu7, elanikkonnakaitsetuse kriisis ja ahjusoojas sisuturunduskampaanias,8 et riik ikka armastab meid ja mida me vajame, küll seda juba Pikk tänav ja Toompea teab.
Meist põhjas on küll eeskujuks Soome, mis näitab, kuidas peab, ent me oleme õnnelikud ja liiga palju ka muretsema ei pea. Ja on ju tore oma lõppu oodata kleepsuga varjumiskohas või paneelmaja keldris siin ime-imelises riigis, kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama peab – kõik tahavad ju head. Me nutame ainult siis, kui lõppevad poliitikute sotsiaalmeedias pudrupildid ja piimajõed ning küll võltsturvatunde reaalsus toob inimeste kannatustes esile me ametnike vaevaga tehtud vead.
Jaga postitust:
