Suurema osa Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi rahvastikust moodustavad oromod ja amharid, vähem on somaallasi, tigrinjasid ja sidamoid. Kehtiv riigikord jõustus peale 1995. aasta valimisi, mille tulemusel on liitvabariigil tugevat jõudu omav peaminister ja presidendil on vaid esindusfunktsioon.

Selle loo jaoks vaadeldi Etioopia väljakutseid riigi, valitsemise ja poliitika vaates perioodil oktoober-november 2023, mil tooni andsid ennekõike kodusõda ja välissuhted erinevate riikidega, ligipääs Punasele merele, digiriigi arendus koos halbade koolieksamite tulemuste, aga ka kahe Aafrika Arengupanga töötaja väidetavalt ebaseaduslik arreteerimine.

Etioopia uudisteportaalid on harva valitsuskriitilised, mida ilmestab ka piirideta reporterite (RSF, 2023) andmed Etioopia pressivabadusest,¹ asudes 130. kohal 180st ning jätkuvalt on suureks probleemiks ajakirjanike arreteerimised ja nende süüdistamine terrorismis (Beyene, 2023).²

Regionaalsed kokkupõrked jätkuvad

Etioopia peamiseks probleemiks on siiski sõjaline konflikt. Täpsemalt möödus 2023. aasta novembri algul aasta Pretoria rahukokkuleppe sõlmimisest, millega 2022. aastal lõppes kaks aastat kestnud kodusõda Tigray piirkonnas, kuhu on kaasatud ka Amhara ja Afari regioonid (Wassihun, 2023).³

Rahukokkulepe lõpetas küll aktiivse konflikti Afaris ja Tigrays, kuid Amharas jätkuvad relvastatud kokkupõrked ning Tigray piirkonnas on probleemiks kohalike elanike abitusse olukorda jätmine föderaal- ja kohaliku valitsuse poolt.^4-5 Samuti hoiab alal pingeid valitsuse suutmatus inimesi kaitsta Eritrea vaenutegevuse eest, aga ka vähesed pingutused Tigray territooriumi taastamisel ja üleminekuõiguse rakendamisel (Hailemariam, 2023).⁶

Tigray ajutine valitsus, mis vaevleb vähese administratiivvõimekuse ja autoriteediga, mida süvendavad veelgi sagedased ametnike tagandamised, püüdleb siiski turismisektorit taastada, mis on piirkonnale eluline tuluallikas.^7-9  Kuigi föderaalvalitsus kinnitas hiljuti, et Amhara regiooni konflikti hoitakse ohjes, siis reaalsuses jätkuvas 2023. aasta lõpus terves Amharas aktiivne kodusõda,^10-11 kus lisaks kohalike elanike majapidamistele saavad kannatada ka ajaloolised ehitised (Paravicini & Endeshaw, 2023).¹² 

Etioopia valitsus plaanib korraldada Amhara ja Tigray piirkondades referendumi sealsete vaidluste lahendamiseks, ent rahvahääletuse aeg pole paigas ¹³ ning ähvardab 2024. aastal uuesti konflikti eskalatsiooni esile kutsuda.²⁵ Sõjalised rünnakud toimuvad ka Oromia regioonis, kus peamisteks kannatajateks on eraisikud.¹⁴  

2023. aasta novembri alguses alustati järjekordsete läbirääkimistega: Tansaanias peetud Etioopia föderaalvalitsuse ja Oromo vabastusarmee kõnelusi aitasid toona läbi viia USA, Keenia ja Norra.¹⁵

Etioopia jaoks on olulised majanduslikud ja poliitilised suhted nii läänemaailma kui ka idapoolsete riikidega, diplomaatilised suhted aitavad vormida Etioopiast positiivse kuvandi ja säilitada tasakaalustatud globaalse positsiooni (Mulat, 2023b).¹⁶ 

Üheks tähtsaks koostööpartneriks on Hiina^17-18 ja Lõuna-Korea (Ethiopian Monitor, 2023^a),¹⁹ erineva sisu ja eesmärgiga kohtumisi peeti analüüsitud perioodi jooksul ka Venemaa, Saksamaa, Türgi, Iirimaa, Tšehhi, Saudi Araabia, Djibouti, Keenia ja Somaalia esindajatega.

Uue konflikti ettekäändeks on ligipääsu tagamine merele

Välissuhted ja positiivne kuvand mängivad hetkel eriti olulist rolli, kuna Etioopia soovib taastada ligipääsu Punasele merele ja omada sadamat nii kauplemis- kui sõjalise võimekuse arendamise vaatenurgast. See eeldab vältimatult naaberriigi Eritrea suurema või väiksema territooriumi omandamist.

Sealjuures esitab Etioopia föderaalvalitsus ja peaminister riigi seisukohti läbivalt suursuguste loosungitega nagu “ligipääs merele näitab piirkonna solidaarsust, integratsiooni, ühtehoidmist, edukust ja jagatud väärtusi”.²⁰ Siinkohal on oluline märkida, et Etioopia okupatsioon Eritreas lõppes 1993. aastal, millega Etioopia kaotas ka juurdepääsu Punasele merele.