Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

Ukraina ei ela hüpoteetilises kriisis. Seal on Venemaa sihipäraselt ja süsteemselt rünnanud soojuselektrijaamu, katlamaju, alajaamu ja pumbajaamu, elutähtsa teenuse osutamiseks kriitiliselt vajalikke taristuobjekte. Eesmärk pole üksikute katkestuste tekitamine, vaid süstemaatiline linnade elamiskõlbmatuks muutmine: külm, pimedus ja seisev taristu.²  Sellises olukorras ei ole kriis enam küsimus sellest, kas majas on elekter tsirkulatsioonipumba jaoks, vaid sellest, kas soojust on üldse võimalik toota ja võrku anda.

Siin tekib paratamatu küsimus: kui lahendus oleks tõesti nii lihtne ja maksaks paarsada eurot, miks ei ole Ukraina tsiviilelanikkonna külmaperioodi muresid selle pealt  lahendanud? Vastus on ebamugav, kuid aus. See lahendus töötab ainult ühe väga konkreetse eelduse korral – soojusjaam peab alles olema ja suutma soojust toota. Ukraina kogemus näitab, et kriisis ei saa sellele eeldusele kindlalt loota.

Kui lahendus oleks vaid 300 eurot, poleks Ukrainas külmaga probleemi

Sageli vastatakse muredele, et tootmisjaamadel on black start’i võimekus ja õhutõrje kaitseb taristut. Kuid ka siin tuleb vaadata tegelikkust. Ukraina õhutõrje on tugev ja tõhus, ent ka seal ei suudeta kõiki rünnakuid tõrjuda, energeetika infrastrukuuriga töökindlusega on pidev jama. Lisaks on õhutõrje esmane ülesanne kaitsta sõjalisi üksusi ja kriitilisi sõjalisi objekte. Energiatootmine jääb meie geopoliitilises reaalsuses paratamatult haavatavaks.

Soojuse tuppa toomine ei ole valdkonna inimestele raketiteadus, ent suured elutähtsate teenuste osutajad (ETOd) võiks aduda, et sõjalises kriisis on nad olulised sihtmärgid, mis nii-öelda ära lastakse. Ka see pole raketiteadus, vaid meetod, millega saab võimalikult palju, võimalikult odavalt tagalas kahjusid tekitada. Just seetõttu ei saa kriisivalmidus piirduda stsenaariumiga, kus elekter on ajutiselt maas, aga kõik muu toimib.

Tuleb küsida ka eluliselt olulisi, raskemaid, küsimata jäänud küsimusi. Mis saab siis, kui soojuselektrijaama enam ei ole? Kui katlamaja on füüsiliselt hävitatud, mitte lihtsalt rivist väljas?

Kui võrku ei ole võimalik taastada päevade või nädalate jooksul? Peab aduma, et suurim kaugküttevõrgu vaenlane on hoopiski lõhkeainet täis lendav objekt, mitte nunnu elektrikatkestus, mis paneb vee tsirkulatsiooni seisma. Sellises olukorras ei aita pistik keldris ega väike generaator. Need võivad anda aega, kuid nad ei asenda tootmist. Tõepoolest kasutatakse ka Ukrainas generaatoreid, akulahendusi ja ajutisi süsteeme laialdaselt. Kuid neid kasutatakse teadlikult piiratud tööriistadena, mitte lubadusena, et probleem on lahendatud kõigis võimalikes stsenaariumides.

Evakueerimine on üks reaalsetest stsenaariumidest

Siin on oluline ka üks teine nüanss, millest pigem harva räägitakse. Kriisivalmidus ei tähenda ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka valmisolekut kõige raskemateks otsusteks, sealhulgas evakuatsiooniks. Aus kriisiplaneerimine peab arvestama võimalusega, et elutähtis teenus katkeb pikaks ajaks. Sõnum „ärge muretsege, pistik keldris ja kõik on korras“ loob vale turvatunde.

Rääkida, et paneelmajades ei saa soojaga midagi juhtuda kui võtta kasutusele 300-500€ lahendus, töötab vähemalt osaliselt vastu Päästeameti ja munitsipaalpolitsei püüdlustele, mille eesmärk on panna inimesi arvestama katkestustega, valmistuma ja mõtlema ka väga ebamugavatele stsenaariumidele. Kriisiks valmistumine ei saa põhida inimeste rahustamisel iga hinna eest, vaid sellega peab kaasas käima aus selgitamine, mis võib juhtuda A, B ja C stsenaariumis ja mida tuleb siis teha. Ka siis, kui ETOd on sihtmärgid esimestest päevadest alates ja ei saa seetõttu teenust pikemat aega osutada.

Tõepoolest – paarsada eurot võib parandada valmisolekut ja anda lisaaega lihtsama elektrikatkestuse puhul. Varutoitepistiku ja generaatori lahendus on lihtsamas kriisis hästi kasutatav tööriist. Paraku ei ole sellest abi siis, kui soojusjaama enam lihtsalt ei ole. Just selle kohta tuleks aga küsida ning mõelda – milline on plaan sellisel puhul, mitte jääda uskuma imelihtsaid võlulahendusi.

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on algselt ilmunud 16. detsembril Delfi portaalis. Foto: Lasnamäe paneelelamud (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Allikad:

¹ Raig, T. & Reivart, A. 2025. INTERVJUU | Utilitase kaugküttejuht: Lasnamäe külmumise jutt on jama. Soojakriisi lahendamiseks piisab fööni jagu elektrist. Ärileht, 16.12.2025. 

² Harding, L. 2025. ‘They decided to kill us with cold’: Ukrainians struggle against Russian assault on power network. The Guardian, 22.11.2025.

Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kaja­kambritele suudab raamatukogu murda silo­torne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.

Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.  

Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.

Foto: episoodi salvestamine Rahvusraamatukogus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Tutvustasime kohtumisel nii oma varasemaid rahvusvahelisi kui Eesti projekte (Tallinnas ja Kohtla-Järvel SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel) ning ka sel aastal välja antud paneelmajade kogukondliku elanikkonnakaitse õpikut, mille ingliskeelse versiooni andsime üle Tšehhi kolleegile. Õpiku eesmärk on toetada korterelamute kogukondi praktiliste juhiste ja tööriistadega, mis aitavad kriisiolukordadeks paremini valmistuda ning tugevdada naabruskondade sisemist sidusust ja toimepidevust.

Kohtumise taustaks on meie varasem töö PIMA projektis, kus uurisime kerksuskeskuste (resilience hubs) kontseptsiooni Eesti, Ukraina ja Rootsi näitel ja nende potentsiaali elanikkonnakaitse süsteemide osana. Need keskused on kohalikud tugipunktid, mis võivad kriisiolukordades pakkuda infot, varustust ja koordinatsiooni — ning rahuajal toetada kogukondade koostööd ja teadlikkust.

„Elanikkonnakaitse tugevdamine algab kogukondadest endist. Kui elanikud teavad, kuidas tegutseda, kuidas üksteist toetada ja kuhu kriisiolukorras pöörduda, muutub kogu süsteem vastupidavamaks. Kohtumisel Tšehhi siseministeeriumiga rõhutati ühiselt, et paljud neist väljakutsetest — alates üleujutustest kuni hübriidohtudeni — eeldavad lisaks infrastruktuurile ka usaldust ja kohalikku tuge, et tagada tõhus reageerimine,” sõnas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Tšehhi on sarnaselt Eestile teel terviklikuma kriisivalmiduse poole. Peamisteks murekohtadeks, mida siseministeeriumi esindajad välja tõid, on ulatuslikud üleujutused ja suuremahulised elektrikatkestused, samuti kasvavad riskid seoses hübriidrünnakutega. Arutelu käigus tõdeti, et kogukondlikul tasandil tugevam koostöö ning elanike teadlikkuse suurendamine on võtmetähtsusega vastupidavuse kasvatamisel.

Konverents lõpetas kümne kuu pikkuse projektitegevuse, mida juhtis Malmö Ülikool (Rootsi) koostöös MTÜ Poruchiga (Ukraina) ja MTÜ Kriisiuuringute Keskusega (Eesti). Projekti eesmärk oli luua kolme riigi omavalitsuste kriisijuhtide võrgustik, keskendudes algselt just “Võitmatuse keskuste” (Points of Invincibility) kontseptsioonile – algatusele, mis käivitati Ukrainas 2022. aastal vastusena Venemaa ulatuslikele rünnakutele kriitilise taristu vastu.

“Võitmatuse keskused on Ukraina algatus, mille eesmärk on aidata kohalikel kogukondadel – nii linnades kui maapiirkondades – jätkata igapäevaelu ja tööd võimalikult tavapäraselt. Kuna ka Rootsi ja Eesti otsivad praktilisi viise, kuidas toetada kohalikke kogukondi erinevate kriiside ajal, on parimate praktikate ja õppetundide jagamine äärmiselt oluline,” ütles projekti koordinaator dr Tom Nilsson Malmö Ülikoolist.

Projekt keskendus kogemuste vahetamisele ning nii edulugude kui ka raskuste kaardistamisele, millega omavalitsused on silmitsi seisnud.

“Oluline osa sellest projektist oli uurimistöö, mille eesmärk oli mõista, kuidas võitmatuse keskused toimivad kogukondliku vastupanuvõime toetamise tööriistadena,” märkis Anne-May Nagel, MTÜ Kriisiuuringute Keskuse teadur. “Konverentsil esitleti uurimistöö esialgseid tulemusi ja koguti osalejatelt täiendavat tagasisidet,” lisas ta.

Tänukiri toodi esile kui tunnustus koostööle, mis on aidanud luua uusi seoseid rakendusliku teadustöö, kohaliku kriisijuhtimise ja kogukondliku turvalisuse vahel.

Kriisiuuringute Keskus ja Tallinna Munitsipaalpolitsei  Amet on viimastel aastatel teinud koostööd mitmetes projektides ja aruteludes, mille eesmärk on mõtestada ja tugevdada linna tasandi valmisolekut kriisideks. Koostöö on hõlmanud eelkõige kogukondlikku elanikkonnakaitset, ent ka näiteks kerksuskeskuste arendamist. 

“Koostöö teadlaste, praktikute ja kogukondade vahel on kriisivalmiduse oluline alustala – teadmine ja kogemus peavad üksteist täiendama. MUPO on olnud selles väga avatud ja pühendunud partner,” märkis Anne-May Nagel.

Tunnustus rõhutab ka laiemat põhimõtet, mida Kriisiuuringute Keskus oma tegevuses oluliseks peab – et kriisideks valmisolek ei ole vaid riigi või ametkondade ülesanne, vaid tugineb inimestevahelisele koostööle, usaldusele ja teadmiste jagamisele. Just kohalikul tasandil, ka kogukondlikult algav ja teadusega toetatud koostöö loob aluse tõhusamale kriisivalmidusele.

Kriisiuuringute Keskuse ja MUPO koostöö näitab, kuidas teadus saab toetada praktikate uuendamist ja otsustusprotsesside täiustamist, tuues akadeemilised teadmised reaalsesse linnaruumi ja igapäevaelu turvalisuse kujundamisse.

Kriisiuuringute Keskus tänab Tallinna Munitsipaalpolitseid usalduse ja koostöö eest ning soovib jõudu ja edu edasises töös linnaruumi turvalisuse ja kriisivalmiduse arendamisel.

Foto: tänukirja üleandmine (Tallinna Strateegiakeskus/Ellen Rudi, 2025).