Arutlesime Arvamusfestivalil, miks kriisivalmidus ei saa olla ainult üksikisiku vastutus
Eile olime kohal Arvamusfestivalil Paides, kus eestimaalaste kriisivalmiduse teemalises paneelis juhtisime asustuste ja elanike tähelepanu sellele, et kriisivalmidus ei saa olla vaid üksikisiku vastutus.
Palju mõtteid kerkis sellest, mis võivad olla inimeste madala kriisideks valmistumise taseme põhjused. Taustaks: suurtes kortermajades kõik vajalikud kriisivarud olemas vähem kui 1% elanikest ning väikestes kortermajades 4%. Enamik Eesti inimesi elab aga just kortermajades. Kuigi oluliseks põhjuseks on teadmiste puudus ja kriisidest mõtlemise tõkked (sellest, et kriis võib tulla, on keeruline mõelda, sest see on negatiivne stsenaarium), on olulised ka sotsiaalmajanduslikud barjäärid. See tähendab, et inimestel ei ole eri põhjustel piisavalt ressursse, et kriisivalmidusega tegeleda.
Seda väljendavad ka eri uuringud:
- Riia ülikooli poolt Läänemere pealinnades korraldatud uuringu järgi nimetas 25 protsenti kriisideks mittevalmistunud Tallinna elanikest põhjusena rahapuudust.
- Päästeameti üle-eestilistes uuringutes on 32 protsenti inimestest toonud takistusena välja ebapiisavad rahalised vahendid.
- 2024. aasta Eurobaromeetri uuringus nimetas 37 protsenti Eesti vastajatest ühe kriisideks mittevalmistumise põhjusena finantsressursside või aja puudumist.
Need arvud näitavad, et märkimisväärsel osal inimestest on valmistumisel reaalsed sotsiaalmajanduslikud ja praktilised takistused.
Mida siis peale hakata?
Kriisivalmiduse kulud jagada ära pikema perioodi peale. See algab aga mõtlemisest, et mida üldse mõistlik soetada on. Paneelmajas on teatud asjad aga ühistu lahendada, milleni üksikisiku jõud ei ulatu. Seega ehk on aeg rääkida kriisivalmidusest kui üheskoos tehtud ettevalmistusest, eriti kortermaja tasandil.
Palju rääkisime kogukondlikust valmistumisest, mis aitab üksikisiku ressursipuudust maandada. See tähendab ka oluliselt rohkem ressurssi kohalikele omavalitsustele ja vabaühendustele oma kogukondade aitamiseks ja üheskoos valmistumiseks. Paneelmajas on seejuures kogukond ühistu tasemel, kus suhted võivad olla keerukad, aga siiski saab ka palju tehtud, selliseid näiteid on kriisivalmiduse puhul Eestis juba üksjagu.
Kogukondlikust linnades toetavad ka kogukonnaaiad, parandustöökojad, raamatukogud, asumiseltsid ja kõik muud kohad, kus inimestel on tasuta või väga väikese tasu eest ligipääs koos toimetamisele ja usalduse ehitamisele kaaslinlase vastu. Sellele saab juba kriisivalmidust ehitama hakata!
Need on vaid mõned teemad, millest arutelul juttu tegime. Täname arutelu korraldajat, kaaspaneliste ja arvamusfestivali külastajaid üheskoos loodud aruteluruumi ja mõttevahetuse eest.
Fotod: arvamusfestival 2026 (Virge Ratasepp/Balti Uuringute Instituut, 2026).
Jaga postitust: