Siseturvalisus vajab häbiposti

Paneme Eesti vanima kutselise komando kinni, aga leiame õpetajatele siseministeeriumi eelarvest ootamatult raha! Mis on pildil valesti?

Õpetajate streik lõppes äkilise rahaleiuga väidetavalt totaalselt varisemisohtlikust riigieelarvest. Üksteise järel sai lugeda nurgatagustest eelarveridadest, kust müstiliselt raha leiti. Aardeleius osales ka päästjatele ja valdkonna töötajatele mõnevõrra ootamatult ka siseministeerium, kust leiti mängleva kergusega teise ministeeriumi eelarveridade katmiseks vahendeid.
 
Samal ajal pani veebruarikuu alguses uksed kinni Eesti vanim kutseline Kopli päästekomando, mille säilitamiseks oli valdkonna seest nii ilmvõimatu raha leida, ent ka Tallinna linnalt komando säilitamise sihtotstarbelist toetust vastu võtta. Kopli komando probleemi osas leitigi lahendus pikalt seisnud kärpekavale hoo sisse andmisega.1
 
Seega – siseministeerium oma valdkonnas Kopli kutselise päästekomando säilitamiseks möödunud aastal raha ei leidnud, nüüd on aga teise valdkonda kiiresti abikäsi ulatatud. Ehk saab ootamatut rahaleidu teise valdkonda selgitada siseministeeriumi alas valitseva teatava mugavustundega – siseturvalisuse töötajad seaduse kohaselt streikida ei saa.
 
Nii ongi võimalik korraga teistele moraali lugeda, raha kanda ja üle 62 000 elanikuga teeninduspiirkonnas elukutseline päästekomando sulgeda. Valdkonna töötajad tulevad ikka tööle ja streiki karta pole, nii pole karta ka ajutist avalikku häbiposti oma valdkonna teisejärguliseks prioriteediks seadmise eest.
 
Kommunikatsiooni jutupunktide keerises pandi haldusmenetlusseaduse raames langetatud komando sulgemisotsusega seejuures vastutama Päästeameti juht. Päästeamet saab aga väga hästi aru otsuse tagajärgedest. Probleem ei ole seal, vaid ministri suutmatuses oma valdkonna eest mujal kui kommunikatsioonis seista.
 
Täpsemalt suutmatuses oma alarahastatud valdkonda vahendeid juurde tuua rääkimata selle arendamise teemadel sõna sekka öelda (nt tsiviilkaitseteenistuse saaga, kus minister jäigi ajakirjanikele tabamatuks). Sarnaselt Elektrilevi kriisijuhtimise muredele ei ole küsimus rahas, vaid juhtimiskultuuris ja -oskustes.
 

Mure on ka väärtusruumis – riigieelarve on ju eelarveridadeks manifesteerunud väärtuste peegeldus.Näiteks on saanud väärtuseks personaalriik, mille tarbeks võiks majandusministri sõnul võtta lausa paarsada miljonit eurot laenu.

Kogu lugupidamise juures – härrased, kui sumeri vanasõna „rikkust on raske saada, kuid vaesus on alati käepärast“ on muutunud siseturvalisuse mitteametlikuks motoks, kas elanikkonnakaitse jaoks poleks mõttekam laenu võtta veel enne, kui järjekordse digiseikluse poole tormatakse?

Kui raha leitakse sisejulgeolekus oma valdkonna seest vaid siis (seejuures teistele!), kui see on päevapoliitiliselt näpuga näitamiseks kasulik ka keset Euroopat möllavat sõda ning seejuures loodetakse hajuvale vastutusele, on aga justnimelt häbiposti tarvis. Meid ähvardav oht pole kuhugi kadunud ning varsti oleme juba kaks aastat Ukrainas näinud, mida tähendab Venemaa agressioon nii siseturvalisuse töötajatele kui tagalasse jäävatele elanikele.

Samal ajal, kui sõjaline riigikaitse õigustatult hambuni relvastub, pannakse Eesti siseturvalisuse valdkonnas komandosid kinni ning elanikkonnakaitse liigub edasi teosammul. Need ei ole asjad mille üle olla uhke, seda vaatamata pikalt kostvale eduraportöörlusele. Vaja on muutust ning eelkõige väärtustes, alles seejärel on loota ka valdkonna eest sisulist seismist.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 13. veebruaril Eesti Päevalehe veebiportaalis ja 14. veebruaril Päevalehe paberkandjal (nr. 19, lk 3). Foto: rahakupüürid (Cartist, Pexels, 2024).


Kasutatud allikad
ERR, 2024. Impulss. Episood 4, hooaeg 2.
2 Nagel, H. 2023. Elanikkonnakaitset Eestis peaaegu pole. Postimees, 26.10.2023.

Jaga postitust: