Kuidas jõuda kriisi ajal Nõmmel abivajajateni, kui inimesed elavad hajusalt eramajades ja väiksematel tänavatel?

„Nõmme puhul tuleb arvestada, et suur osa elanikest elab väikeelamutes ning inimesed paiknevad üsna hajusalt. Kui suures kortermajas võib ühe trepikoja kaudu jõuda kiiresti kümnete inimesteni, siis eramajade piirkonnas on olukord teistsugune. Näiteks pikaajalise elektrikatkestuse korral võib olla keeruline saada ülevaadet, millistes majapidamistes vajatakse abi, kus elavad üksikud vanemaealised inimesed või kellel on olemas vahendid, mida saaks vajadusel teiste toetamiseks kasutada.

Siin tulevad mängu kohalikud elanikud, kes tunnevad oma tänavat ja naabruskonda paremini kui ükski keskne asutus. Nad saavad aidata märgata probleeme, vahendada infot ning juhtida linna tähelepanu olukordadele, mis muidu võivad jääda märkamatuks. See ei tähenda, et iga vabatahtlik peaks hakkama ise kogu naabruskonna eest vastutama. Küll aga on kohaliku teadmise väärtus kriisiolukorras väga suur, eriti siis, kui tavapärased sidevahendid ja teenused ei pruugi enam toimida.“

Kas 25 vabatahtlikku on Nõmme jaoks piisav ja mida nad kriisi korral üldse tegema hakkavad?

„Kui võtame arvesse aga fakti, et Nõmme linnaosas on vaid üks kriisivalmiduse spetsialist, mida mujal linnaosades ei ole üldse, siis Nõmme kriisijuhtimise inimressurss sai väga suure tugevduse juurde. Samas ei saa öelda, et 25 inimest lahendaks nüüd kogu Nõmme kriisivalmiduse küsimuse. Meie oli luua esimene kohalik võrgustik, mille kaudu saab katsetada ja edasi arendada kogukonna ning linna koostööd. Nõmme kriisivalmiduse spetsialistile on see võrgustik kindlasti suureks toeks. 

Koolituste käigus oleme kaardistanud inimeste oskusi, kogemusi ja valmisolekut erinevatesse tegevustesse panustada. Nende seas on erineva taustaga inimesi, kelle teadmised võivad üksteist täiendada. Kriisiolukorras saavad vabatahtlikud olla abiks näiteks info liikumisel, kohalike vajaduste märkamisel, elanike suunamisel või muudes ülesannetes, milleks neil on vajalik ettevalmistus ja mille täitmine on linnaga kokku lepitud.

Oluline on aga mitte anda inimestele lubadusi või ülesandeid, mille täitmise korraldus ei ole läbi mõeldud. Kes vabatahtlikud appi kutsub? Kellelt nad juhiseid saavad? Millistes olukordades neid kaasatakse ja millised on nende vastutuse piirid? Nendele küsimustele peab edasise koostöö käigus vastama Tallinn koos Munitsipaalpolitsei Ameti ja linnaosaga. Meie oleme loonud aluse, millelt saab edasi liikuda. Nüüd tuleb see võimalus praktiliseks koostööks kujundada, sest inimestel on kõrged ootused selles suhtes tekkinud.“

Nõmmel küsiti isegi abilinnapealt, kas kriisi ajal võiks lastehoiu kõrval avada ka meestehoiu. Kuidas sellise küsimuseni jõuti?

„See oli kahtlemata üks meeldejäävamaid hetki meie Nõmme koolituspäevadel! Kõik algas üsna tavalisest tähelepanekust: mõlemas Nõmme koolitusgrupis olid enamuses naised. Sellest kasvas kiiresti elav arutelu, kuhu siis mehed on jäänud ning miks neid kogukondliku kriisivalmiduse teemadel nii vähe näha on. Muidugi ei tähenda meeste väiksem osalus meie koolitustel, et neil puuduks huvi või roll kriisideks valmistumisel. Vastupidi, kriisiolukordades on inimestel väga erinevaid ülesandeid ning osa meestest võib olla seotud näiteks riigikaitseliste kohustustega. Aga see teadmine ei suutnud peatada Nõmme osalejate üha hoogsamaks muutuvat mõttevahetust.

Ühel hetkel jõuti täiesti tõsise näoga arutledes küsimuseni, kas oleme äkki avastanud seni tähelepanuta jäänud abivajava sihtrühma. Kui kriisiolukordades tuleb arvestada lastehoiu vajadusega, siis kas tuleks kaaluda ka meestehoiu avamist? Mõte võeti seltskonnas nii elavalt vastu, et küsimus jõudis lõpuks ka koolitust külastanud Tallinna abilinnapeani. Nõmme must huumor osutus igatahes suurepäraseks! Loomulikult oli tegemist naljaga, mis kasvas välja osalejate tähelepanekutest ja ühisest arutelust, mitte tõsiseltvõetavast ettepanekust hakata meestele eraldi hoolekandeteenust korraldama. Samas oli algne tähelepanek täiesti asjakohane: kuidas kaasata kogukondlikku kriisivalmidusse rohkem erineva vanuse, tausta ja kogemusega inimesi, sealhulgas mehi?

Minu jaoks näitas see seik hästi, kui elavaks võib Kriisiuuringute Keskuse koolituspäev kujuneda. Ma ei soovi, et inimesed istuksid tundide kaupa vaikselt ja kuulaksid, mida neile räägitakse. Vastupidi, me kasutame palju aktiivõppe meetodeid ning soovime, et nad arutleksid, vaidleksid, küsiksid, jagaksid oma kogemusi ja tunneksid end piisavalt vabalt, et ka nalja teha. Kriisideks valmistumine on tõsine teema, kuid tõsine teema ei eelda üldsegi mitte tõsist nägu. Vastupidi. Oluline on seegi, et kui kogukonnas tekib piisavalt usalduslik õhkkond, võib ühest lihtsast tähelepanekust sündida koolitust toetav arutelu, mida ei oleks osanud ükski koolitaja oma päevakavasse ette kirjutada.“