Kriisi varases faasis ei pruugi probleem olla selles, et otsustajatel puudub info. Küsimus võib olla ka selles, kuidas olemasolevat infot koos tõlgendatakse ja milliseid võimalikke seletusi peetakse arutelu käigus üldse asjakohaseks. Teadusartiklis käsitletakse 2020. aasta märtsis Saaremaal toimunud massiürituse lubamise otsust, mida on hiljem seostatud ühe Eesti esimese suurema COVID-19 puhangu kujunemisega.

Uuring keskendub nn kriisi peiteajale ehk perioodile, mil kriis on juba kujunemas, kuid selle võimalikud tagajärjed ei ole veel täielikult nähtavad. Saaremaa juhtumi põhjal analüüsiti 17 meediaartiklit ja viit sidusrühmade intervjuud ning kaardistati otsustusprotsessis osalenud meeskondliku mõtestamise võrgustikku. Uuring näitab, et meeskondlik mõtestamine keskendus suuresti olemasoleva info kogumisele ja seniste tõlgenduste täpsustamisele. Samal ajal võisid üksikisikud märgata ohumärke, seada seniseid eeldusi kahtluse alla või pakkuda alternatiivseid tõlgendusi, kuid need vaatenurgad ei jõudnud alati meeskondliku otsustamise keskmesse. See aitab mõista, miks võivad kriisi varases faasis jääda tähelepanuta ka olemasolevas infos sisalduvad hoiatusmärgid.