“Paneeli suurim väärtus seisnes meie piirkonna kriisivaldkonna teadlaste kokkutoomises. Läänemere piirkonna kriisiuurijatega koos valdkonna väljakutsete üle arutamine võimaldas keskenduda kõige olulisematele teemadele: ühiskonna vastupidavus Venemaa mõjutustele, kriisivalmidus ning seejuures on oluline märkida, et suure tähelepanu all oli ka kliimakriis, täpsemalt piisava veevaru vaatest regioonis,” märkis Nagel, kes on ühtlasi Tallinna Tehnikaülikooli nooremteadur.

Nageli ettekande keskendus küsimusele, millist mõju omab Eesti ja Rootsi kriisivalmidusele Ukraina sõjast õppimise pingutus kohalikul tasandil, seda kerksuskeskuste näitel. “Eesti näitel on omavalitsustel ja riigil soov Ukraina kogemustest õppida ning sellest räägitakse palju, ent see ei ole lihtne ülesanne – kui näiteks toome Ukrainast üle võitmatuse keskuste lahendust, ja loome kerksuskeskused, siis tehnilised lahendused nagu generaatorid saavad pigem lihtsalt, ent oluline keerukus jääb inimeste rolliselguse puhul – kes ja kuidas vajadusel pikaks ajaks kerksuskeskustesse tööle läheb?” märkis ta. Lisaks tõi ta ettekandes esile asjaolu, et omavalitsustel on keeruline mõtestada, kas ja kuidas saaks kogukonda kerksuskeskuste töös hoidmisesse reaalses kriisis kasutada.

Piirkonna kriisiteadlastega koos arutledes jäi kõlama, et kriisivalmiduse taseme tõstmine on Läänemere piirkonnale, laiemalt kogu Euroopale oluline eesmärk, ent seda tuleb arendada süsteemselt, arvestades nii tehnilisi vajadusi kui inimressursi kättesaadavuse reaalsust. Ühtlasi vajab aina rohkem tähelepanu kogukonna liikmetele kriisirollide määramine, mille osas on aga tarvis ka õiguslikku selgust: kuidas ja millisel määral saab kriiside lahendamisse kaasata vabatahtlikke.

Foto: Kriisiuuringute Keskuse ettekanne Tamperes (KRUK, 2026).