Andmeid, eriti delikaatseid isikuandmeid turvatakse kõikjal maailma demokraatlikes õigusriikides põhjusega. Seejuures kehtivad andmekäitlejatele ranged reeglid, sest andmete valedesse kätesse sattumine võtab inimestelt või inimgruppidelt privaatsuse ning muudab nad ähvardades andmete avaldamisega halvemal juhul ka mõjutatavaks, mis võib omakorda riigikaitselistel ametikohtadel töötavate inimeste puhul muutuda julgeolekuohuks.

Selliseid ohte näeb ette ja püüab maandada ka seadusruum – nt põhiseadus (pere- ja eraelu puutumatus), isikuandmete kaitse seadus ja selle rakendusseadus, Euroopa tasemel ka isikuandmete kaitse üldmäärus.

Kriisiuuringute Keskus taotleb jätkuvalt Riigikogus isikuandmete kaitse erikomisjoni loomist, mis selgitaks välja rahvastikuregistris isikuandmete hoidmise, töötlemise ja kolmandatele osapooltele edastamise õiguspärasus ning turvariskid pidades silmas Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR) lähtuvaid kohustusi, sh. tagasiulatuvalt määruse rakendamisest alates (2018).

Augustis 2023 ilmnes, et Eesti naistele suunatud teadusuuringu raames saadi rahvastikuregistrist õigusvastasel kümnete tuhandete andmekaitse subjektide isikuandmed. On ka leitud, et Rahvastikuregistris on inimeste andmed tehtud vaikimisi kättesaadavaks inimese nõusolekuta, st. ei rakendata vaikimisi andmekaitset, mida nõuaks GDPR ehk Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus juba aastast 2018. See tähendab, et nii täiskasvanute, aga ka alaealiste laste andmed on olnud vaikimisi kättesaadavad. See osutab laialdasemale probleemile ja turvariskile riigi- ja elanikkonnakaitses.

Seetõttu taotleme Riigikogult kõigi Eesti elanike ja kodanike põhiseaduslike õiguste ja isikuandmete kaitse tagamiseks Riigikogu andmekaitse erikomisjoni loomist ja järgnevate asjaolude välja selgitamist:

• Kas Siseministeeriumi haldusalas olevate isikuandmete kaitse on tagatud vastavalt Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud põhimõtetele ja normidele?
• Millal, millise institutsiooni poolt ning millisele seadusele tuginedes seadistati e-rahvastikuregistris inimeste isikuandmete kättesaadavus vaikimisi kolmandatele osapooltele lubatuks (nii uuringute kui reklaami tarbeks) algseadistuse näol vabalt kättesaadavaks?
• Milline pädev komisjon ja/või töörühm seda otsustas ning kas sellele eelnes ka avatud ühiskondlik debatt koos kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusega?
• Kas Siseministeerium on avalikkust informeerinud sellest, et igal kodanikul on võimalik rahvastikuregistri portaalis enda isikuandmete kaitseks ja heaperemehelikuks kasutamiseks peatada neile kolmandate osapoolte vaba juurdepääs? Kui seda tehtud ei ole, siis millistel põhjustel on hoidunud Siseministeerium ja/või Andmekaitse Inspektsioon selle informatsiooni avalikust levitamisest?
• Kuivõrd on Eesti elanikud kaitstud poliitiliselt motiveeritud mõttekodade psühhoprofileerimise eest?
• Kas Siseministeeriumi tegevus isikuandmete pealt tulu teenimisega on kooskõlas Euroopa Liidu GDPR regulatsiooniga?
• Miks rakendab Siseministeerium GDPR regulatsiooni vastast põhimõtet, kus rahvastikuregistris ei rakendada vaikimisi andmekaitset ehk inimene peab ise soovi korral hoopis andmete töötluse mittelubamiseks linnukesi kuhugi kasti tegema?

Neile küsimustele ei riigitasand vastuseid soovinud anda, Siseministeeriumis on käimas menetlus selgitamaks välja juhtunu tagamaad. Samal ajal juhime jätkuvalt tähelepanu sellele, et Eestis elab Statistikaameti andmetel 2023. aasta seisuga 1 365 884 inimest, kelle isikuandmed on usaldatud heas ususu siseministeeriumi hoida ja kaitsta.

Erikomisjoni loomine aitab tuua selgust rahvastikuregistris sisalduvate isikuandmete kaitses varitsevatele turvariskidele. Viimase väljaselgitamine on kõigi Eesti elanike, aga ka riigi huvides ning on osa laiapindsest elanikkonnakaitsest. Tegemist on ennekõike SINU andmetega.

Foto: GDPR regulatsioon (Tumisu/Pixabay, 2018).

Massiline poliithõnguline andmekogumine teadusuuringu tähe all on halvasti lõppenud varemgi, siinkohal tasub näiteks tuua 2018. aasta Cambridge Analytica juhtum,1 mille kaudu õngitseti samuti algselt uuringuna presenteeritud ettevõtmises välja miljonite ameeriklaste andmed.

Mis järgnes, on vast kõigile teada – süüdistused 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalmiste tulemuste mõjutamises,2 meenuvad ka Venemaalt lähtunud avaliku arvamuse manipulatsioonid5 ning populistist Donald Trumpi võit Hillary Clintoni üle.

Viis, kuidas andmeid koguti ning neid hiljem häälteks konverteeriti, oli lihtsustatult järgmine – esmaseid andmeid koguti samuti põhjalikes küsimustikes (120 küsimust), seejärel haagiti küsimustiku täitnute Facebooki kontode külge äpp, mille kaudu saadi kätte kõikvõimalikud andmed.

Seejuures on oluline nüanss, et saadi kätte ka kõigi isiku sõprade andmed nii saadi ühtekokku 87 miljoni inimese detailsed andmed, mis võimaldasid valijaskonda osavalt ja personaalselt manipuleerida. Taas tuleb rõhutada, et seegi aktsioon sai alguse teadusuuringu egiidi all.

Uus viis demokraatiaga manipuleerimises

Hiljem selgus, et saadud andmeid kasutati Donald Trump presidendikampaanias
psühhograafilise profileerimise näol, mis võimaldas poliitsõnumeid täpsemalt sihtida ning soovitud tulemuse tõenäosust tõsta. Kõnealuse skandaali tagajärjed olid šokeerivad eelkõige ameeriklastele, ent andsid uue tähenduse ka demokraatiaga manipuleerimise võimalustele. 

Viimased uudised Cambridge Analytica skandaali rindelt tulid muide võrdlemisi hiljuti, 2022. aasta lõpus, mil Facebook nõustus kokkuleppemenetluse raames isikuandmete väärkasutamise tõttu kannatada saanud isikutele tasuma 725 miljonit dollarit valuraha.3

Sellele eelnes muide ka 2019. aastal ligemale 5 miljardi dollari (sic!) suurune USA föderaalse kaubanduskomisjoni trahv kolmandatele osapooltele isikuandmete avaldamise eest,4 ajaloo suurima isikuandmete väärkasutamise eest määratud trahviga. Mastaapide hoomamiseks tasub siiski märkida, et Facebooki käive mainitud aasta esimeses kvartalis oli 15 miljardit dollarit,4 mistõttu on karistuse mõju võrreldud parkimistrahviga.

Tartu ülikooli nime all õigustühiselt kogutud andmeid on samuti võimalik kombinatsioonis uuringuvastustega kasutada andmekaitsesubjektide (ehk inimeste) psühhograafiliste profiilide loomiseks, mis avavad tee avaliku arvamuse lihtsaks mõjutamiseks ning seeläbi ka valimistulemuste suunamiseks.

Mõelgem sellele, et tellitud uuringu üheks tulemuseks on täna olukord, kus poliitrahastatud mõttekojal on käes märkimisväärne informatsioon nii lastetute kui lasterikaste naiste kõikvõimalike eluaspektide kohta, mida saab võimaluse avanemisel omal soovil kasutusele võtta mistahes manipulatsiooniks.

See kõlab nagu iga autoritaarse riigi või poliitiku unistus, kus saab ilma vägivallata väliselt demokraatliku fassaadi all räpast mängu mängida, seejuures jättes osalistele mulje teadusest. Ka Cambridge Analytica lugu presenteeriti süütu teadusuuringuna ning viimase tagajärgedest ei saa maailm siiani veel päris täpselt aru.

Eesti riigi reaktsioon ei tohi jääda parkimistrahviks

Eesti riigi reaktsiooni toimunud andmete väärkasutamise suhtes ei tohi jääda olematult leigeks ning see peab olema proportsionaalne rikkumise tõsidusega. Vastasel juhul on olukorra pikaajalised tagajärjed rasked. Tegemist on pretsedendiga, reageerimata jätmisel muudame andmetega sahkerdamise legaalseks ja katsed saada andmeid õigusvastaselt uueks avalikuks normiks.

Tegemist ei ole “oih, mul juhtus” olukorraga ning kriisikommunikatsioon stiilis “keegi ei saanud ju viga, varalist kahju ei ole tekkinud,6 aga kust mina pidin teadma,7 et seadus keelab” näitab, et olukorra tõsidusest ei saada aru.

Seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest. Ühtlasi on selle teguviisiga tehtud liiga nii Eesti ülikoolide, aga ka meie teadusmaastiku mainele – oleks huvitav teada, mida arvab sellisest süüdimatusest Haridus- ja Teadusministeerium, aga ka Siseministeerium, mille haldusalas rahvastikuregister põhjusega on.

On ju ministeeriumi ülesandeks hoida andmeid ja vastutada nendest lähtuva heaolu ja turvalisuse eest. Mõnele erakonnale peab siinkohal paraku selgitama – jah, isegi siis, kui need andmesubjektid on lastetud. Olukord on nukker, sest paraku pole kord juba antud digitaalselt sisendit võimalik päriselt ilma digijälge jätmata kustutada ning praeguseks on vaatamata peatatud uuringule kuskil kõva- või võrgukettal 1000 naise andmed.7 

Probleemi sügavust ilmestab seegi, et ilma õiguskaitseorganeid kaasamata ei saa kontrollida, kuhu need andmed liiguvad. Ometigi on seda vaja teada – mis saab edasi andmetest, mida ei oleks mitte kunagi tohtinud koguda? Ja kas riik kehtestab end oma kodanike andmete kaitseks või mitte? Kui me seda ei suuda teha, siis elanikkonnakaitse tõsisematest aspektidest pole mõtet rääkidagi.

× Anne-May Nageli (Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja, Taltechi nooremteadur) arvamuslugu on ilmunud 13.08.2023 Delfi veebiportaalis. Foto: naine andmevoos (Pexels, 2019).

Kasutatud allikad: