Katteta lubadused õõnestavad usaldust riigi vastu
Oma kõnes juhtis Nagel tähelepanu sellele, et haridus ja siseturvalisus kuuluvad riigi kõige olulisemate alusteenuste hulka ning nende toimimine mõjutab otseselt inimeste igapäevast turvatunnet ja usaldust riigi vastu. Pikalt edasi lükatud otsused, ebapiisav rahastus ja korduvalt antud katteta lubadused on viinud mõlemad valdkonnad olukorda, kus probleemid ei ole enam ajutised, vaid kujunenud aastaid kestvaks kriisiks.
Kriisiuuringute Keskuse jaoks ei ole hariduse ja siseturvalisuse probleemid eraldiseisvad küsimused. Riigi kriisivalmidus ei sõltu üksnes sõjalisest kaitsest, vaid ka sellest, kas nii tava- kui ka kriisiolukorras toimivad politsei, pääste, kiirabi, haridus ning teised inimestele kõige lähemad avalikud teenused. Kui nende süsteemide toimimine toetub üha enam töötajate isiklikule vastupidavusele ja valmisolekule „veel natuke vastu pidada“, nõrgeneb pikemas vaates nii riigi toimepidevus kui ka inimeste usaldus avaliku võimu vastu.
Nagel rõhutas, et riigikaitse tugevdamine on vajalik, kuid see ei saa toimuda teiste riigi alusteenuste kroonilise alarahastamise hinnaga. Kui õpetajate, päästjate, politseinike või kiirabitöötajate vajadustele vastatakse üksnes tänusõnade ja uute lubadustega, kuid neile ei järgne otsuseid ega eelarveridu, muutuvad need lubadused ise usalduskriisi osaks. Alljärgnevalt avaldame Kriisiuuringute Keskuse pöördumise täismahus:
Head haridusala ja siseturvalisuse töötajad! Head inimesed!
Kui lapsevanem saadab lapse kooli, siis ta usaldab. Ta usaldab, et keegi märkab tema last. Et keegi aitab tal kasvada. Kui inimene valib hädaabinumbri, siis ta usaldab. Ta usaldab, et keegi vastab. Et keegi tuleb. Et tema kõige hullemal hetkel leidub inimene, kes oskab midagi teha. See usaldus on väga konkreetne. Sellel on teie nägu.
Täna seisate siin ja küsite: miks ei tule see usaldus meile riigi otsustest samamoodi vastu? Miks usaldatakse teie kätte inimese elu, aga kui te räägite oma tööks vajalikest inimestest, vahenditest ja palgast, peate ikka uuesti tõestama, et teil on neid päriselt vaja?
Teie töös on midagi erilist. Te näete ja tunnete päris elu. Kiirabitöötaja astub kodudesse, kus väga erinevates tingimustes inimesed vajavad abi. Vahel elavad haigusega koos vaesus, üksindus ja kurnatus. Politseinik läheb korterisse, kus vägivald kordub, ja teeb kõik, et seda lõpetada. Päästja läheb suitsu sisse teadmisega, et kusagil seal on inimene. Hiljem võib ta seista selle inimese kõrval, kelle kodust pole enam midagi järel. Õpetaja näeb noort, kelle usk endasse on ühe ebaõnnestunud eksami järel kokku varisenud. Ta näeb noori, kelle lootust paremale elule ja võimalustele on vaja üleval hoida. Ja olukordi, kus tuleb sekkuda kohe.
Need inimesed ei saa oma kriisi järgmisse eelarveaastasse edasi lükata. Ja teie ei saa inimestele, kellele appi lähete, öelda: palun kannatage, praegu on teised prioriteedid. Teie lähete ja aitate.
Eesti peab suutma ennast sõjaliselt kaitsta. Venemaa oht on tõeline. Ukraina sõda näitab meile iga päev, mida tähendab sõda. Aga just sellepärast peame oskama küsida: mida me kaitseme? Me kaitseme inimesi ja vabadust. Nende kodusid. Nende võimalust õppida, töötada ja lapsi kasvatada. Nende õigust saada abi, kui elus juhtuvad õnnetused ja ootamatused. Riigi tugevus peab ulatuma nende inimesteni ka täna.
Sest sõjalisel kaitsel on oma ülesanne. Perevägivalla all kannatav laps vajab aga politseinikku ja sotsiaalvaldkonna abi. Hingeldav eakas vajab kiirabi. Põlevas majas lõksus inimene vajab päästjat. Oma tulevikku kaotav noor vajab õpetajat. Neid ülesandeid ei saa üksteisega asendada. Kui praegu ühiskonnas õpetajaid ja siseturvalisuse töötajaid ei väärtustata, võimenduvad praegused katsumused mis tahes kriisis, see on kindel.
Kui päästja või õpetaja palgatõusu puhul küsitakse, kust tuleb rahaline kate, peab kümnete miljonite kasutamise puhul saama küsida, kus on tulemus. Riigikaitse ümber ei tohi tekkida päikesekuninga õukonda, kus küsimuste küsimine muutub ebalojaalsuseks ja kontrollimine solvanguks. Valdkonna tähtsus ei anna puutumatust. See paneb suurema kohustuse. Eriti kui teised valdkonnad iga senti loevad.
Kui küsimused vaigistatakse, kasvab ruum omavolile ja korruptsioonile. Kaob usaldus. Ja siis hakkab süsteem meenutama madu, kes sööb iseenda saba: oma tähtsusega kõike õigustades hävitab ta lõpuks seda, millele tema tugevus toetub – usaldust.
Usaldus vajab ka seda, et kuulatakse inimesi, kes oma tööd tunnevad. Kui õpetaja ütleb, et sellise koormusega ei jaksa, tuleb teda uskuda enne, kui ta lahkub. Kui päästja ütleb, et inimesi on puudu, tuleb teda kuulata enne, kui abi hilineb. Kuulamisele peab aga järgnema otsus.
Tänukõnest ei piisa. Selle järel peab tulema eelarverida. Ilma selleta on need vaid tühjad sõnad ja järjekordsed katteta lubadused. Te vajate väärikat palka. Piisavalt kolleege. Toimivaid töövahendeid. Ja kokkuleppeid, mille järgi saab oma elu planeerida kauemaks kui järgmise eelarvevaidluseni.
Lugupeetud otsustajad! Teie käsutuses on eelarve. Teie otsustada on, kui kaua peab riigi toimimine toetuma lootusele, et head inimesed peavad veel natuke vastu. Aga hea inimese vastupidavus ei ole lõputu loodusvara.
Kui need inimesed lahkuvad, jääb maha midagi enamat kui täitmata ametikoht. Jääb kogukond, kus abi on kaugemal. Laps, keda märgatakse hiljem. Pere, kelle juurde jõutakse liiga hilja. Inimesed jäävad päriselt hätta, isegi kui see kohe silma ei paista.
Meie riik peab olema kaitstud nii, et siin oleks ka praegu hea elada. Seepärast usaldage neid, kelle kätte usaldavad inimesed end ja oma lapsed. Uskuge neid, kui nad ütlevad, mida neil töö tegemiseks vaja on. Ja näidake seda eelarves.
Pildid: Eesti Haridustöötajate Liit ja Aivar Kullamaa, 2026.
Jaga postitust: