Tõnis Saarts on hiljuti öelnud, et kõrghariduse alarahastatus pole poliitikutele ja ehk ka laiemale avalikkusele vähemalt praegu piisavalt kuum teema. See on üllatav, sest eestikeelset kõrgharidust tuleks vaadelda ka kui olulist heidutusmeedet vaenulike jõudude vastu.

Näiteks üha kiiremini arenev ja keerukamaks muutuv militaartehnoloogia eeldab paratamatult ka suurenevat inimvõimekust kõrgtehnoloogiliste seadmete kasutamiseks. Haritud oskustööjõu olemasolu hädavajalikkust on näidanud üsna valulikult ka käimasolev koroonakriis. Tervishoiusüsteemi toimepidevus ei ole olnud ohus ruumide või masinate puuduse tõttu, pigem on olnud puudu personalist, kes oskaks neid kasutada ja elupäästvat abi osutada.

Kui hommepäev täidetaks meie esmase kaitsevõime võimelüngad kogu vajamineva ja puuduva tehnikaga, siis selle kasutusvõimekus seab meile omad piirid.  Iga uus (ja edasiarenenum) relvasüsteem ja lisanduv võimekus (näiteks keskmaa õhutõrje, mehitamata vee- ja maismaasõidukid jne) ning selle baasilt reaalselt ka lahingusse astuv üksus vajab selleks koolitatud spetsialiste, kel on olemas keskmisest kõrgem insener-tehniline mõtlemine.

Viimast asjaolu on rõhutanud ka mereväe ülem, tuues esile eelkõige reaalteaduste olulisust. Tasub vaid mainida mõisteid «küberjulgeolek» või «hübriidsõda» ning keerulisi probleeme lahendada suutvate inimeste olemasolu peaks muutuma üpriski oluliseks teemaks, seda eriti praeguses julgeolekuolukorras.

Peaksime kõrghariduse positsiooni ja selle potentsiaali juba riigikaitsele mõeldes eriliselt väärtustama. 

Kaitsevaldkonna rahastusest rääkides saame tõdeda, et juba pikka aega pole keegi seadnud kahtluse alla valdkonna tarbeks eraldatavat minimaalset 2+ protsenti SKTst. Pigem on sedagi vähem, kui vaja oleks, ent haridusvaldkonnas pole isegi samasugust üksmeelt või kokkulepet rahastuse baasmääras. See kõneleb laiemalt sellest, millisena nähakse meie ühiskonnas kõrghariduse ja akadeemilise teadustöö väljundeid. Selleks et kõrgkoolid saaksid Eesti edulugu edasi viia, vajab ka haridusvaldkond samasugust stabiilsust kaitsevaldkonnaga eelkõige finantseerimises, mis eeldab ka investeeringute järkjärgulist suurendamist.

Riigikaitse eeskujul peaks  ka kõrghariduse rahastamisel valitsema kindlus. Möödunud aasta 23. märtsi riigi sõjalise kaitse jätkusuutliku arengu arutelul Riigikogus tõdeti, et toonane kaitsekulutuste määr 2,3 protsenti SKTst oli reaalselt võrdne majanduslanguse tõttu kriisieelse kahe protsendiga, mis võimaldab üksnes olemasolevat kaitsevõimet ülal pidada.

Kõrghariduse rahastamisega on täpselt sama lugu: suuremat võimekust ei ole võimalik saavutada paigal tammuvate eelarvesummadega ja veel vähem on seda võimalik saavutada eelarvekärbetega ajastul, mil tehnoloogiline areng on pretsedenditult kiire. Haridusse investeerimine on parim, mida riik saab oma inimeste, aga ka enda konkurentsivõime heaks teha: UNESCO arvutuste järgi on iga haridusse investeeritud dollar võimeline looma 10–15 dollari väärtuses majanduskasvu.

Jälle on kohane tõmmata paralleele kaitsevaldkonnaga, kus investeeritud ressurss toimib parima heidutusena, muutes Eesti ründamise aktsepteerimatult kulukaks. Tark rahvas ja riik teab ja tunnetab hariduse olulisust. Peaksime kõrghariduse positsiooni ja selle potentsiaali juba riigikaitsele mõeldes eriliselt väärtustama. Seega vajame ühist arusaama rahastuse baasmäärast, võiksime sealgi leppida kokku, et kaks protsenti on teatud ajaks absoluutne miinimum, millega tagame investeeringud kõrgharidusse.

Arvamuslugu (Hannes Nagel) on avaldanud Postimees paberkandjal 1. aprillil (nr. 64/7694, lk 13).