Venemaa sissetung

Venemaa sissetung Ukrainasse lõppeb halvasti

Hannes Nagel —

Venemaa avantüür lõpeb varem või hiljem 1989. aasta Afganistani stiilis Ukrainast taandumisega.

Akuutset kriisi ja sanktsioonide kehtestamist jälgides tasub mõelda pikemale vaatele, mis toob Venemaa võimu vältimatult lähemale 1991. aastal alanud impeeriumi lagunemise lõppvaatusele.

Venemaa invasiooni kirjeldamisel keskendutakse liialt arvudele. Kui piirdume vaid pealiskaudse numbrivõrdlusega – Ukrainal nii palju tanke ja Venemaal nii palju –, siis oleme läinud agressori soovitud rada mööda. See on otsetee terrorirežiimi soovitud pseudodialoogini teemal kellel-on-suurem-ja-rohkem-musklit.

Ikka selleks, et külvata hirmu. Vene armee suurim relv ongi kaose ja hirmu, ebakindluse ja kahtluse külvamine vastaste seas, sest moraalselt pole neist kellelegi väärikat vastast. Hirmutaktika kasutamise ja väärtuste puudumise tõendiks on elamurajoonide või lastekodu pommitamine.

See on riiklikul tasandil toetatud terrorism, ei midagi muud.

Neile, kes soovivad Kremli mõttemaailma paremini mõista, soovitan vaadata ukraina režissööri Sergei Loznitsa filmi «Donbass» (2018), mis kirjeldab ehedalt Russki mir’i väärtusi ja selles elamise reaalsust. Üleolevuse ja läbimõtlematuse mõju otsustele tunneb ajalugu hästi.

Vene armee suurim relv ongi kaose ja hirmu, ebakindluse ja kahtluse külvamine vastaste seas, sest moraalselt pole neist kellelegi väärikat vastast. Kuigi Ukrainal puudub Afganistanile iseloomulik maastik, mida peaks piisavalt paljud venemaalased mäletama, ei ole Ukraina kaitseväelastel puudust meelekindlusest hakata vastu ülekaalukale vastasele.

Tegelikult pole oluline, kas vastuhakk toimub konventsionaalse või partisanisõja tingimustes, nagu ka see, millise relvaga, vaid hoopiski see, et seda tehakse. Järjekindlalt. Seda õpetas meile Vabadussõda, kus samades oludes räägiti rahvale juttu ilmvõimatust ja hukatuslikust soovist endast suuremale vastu astuda.

Agressori edukaks mõjutamiseks on eelkõige vaja meelekindlust ja vastavaid tegevusi, mis sisendab ründajale teadmist, et vastane hakkab vastu, ei heitu arvulisest ülekaalust. See tähendab, et vaatamata pingutustele ja jõhkrutsemisele võib ründaja valvsuse langus tuua talle elu kaotuse.

Venemaa ei ole suuteline õppima vigadest

See teadmine hakkab okupantidele vaikselt kohale jõudma, kui selgub, et jalutuskäik Maidanile esmalt takerdub ja muutub seejärel piinlikuks pressimiseks, et mitte oma nägu kaotada.

Ukraina vastupanu ja tõeline jõunäitamine on veel ees. Parimad võimalused avanevad ilmselt linnamaastikul, kus on võimalik soomustehnika edasitungi pidurdada ja hõivata vaenlane raskete linnalahingutega.

Selle hind saab kahtlemata olema kõrge, kuid arvestades Ukraina maastikutingimusi on see üks parimaid viise Vene invasiooni pidurdamiseks ja lahingute kurnamisfaasi surumiseks.

Selleks on vaja aega ja Ukrainat kõikvõimalikel viisidel aidata, sest lääne sanktsioonide mõju ei pruugi Kremlis kohe tunda anda. Kui reaalsus lõpuks kohale jõuab, võib pööre toimuda ootamatult.

Kuivõrd kuluka sõja pidamine ja riikliku poliitetenduse jätkumine majandussanktsioonide tingimustes vajab pidevat investeeringut, variseb majandus lõpuks kokku. Raha saab lihtsalt otsa ja õukond muutub rahulolematuks. Seda, mis edasi saab, on ajalugu korduvalt näidanud.


Antud arvamust on avaldatud mitmed väljaanded nii veebilehe kui paberkandjal, esimeste seas Õhtuleht 3. märtsil 2022 (nr. 51, lk 8) ja Postimees 16. märtsil (nr. 52/7680, lk 13).

Jaga postitust: