See ei ole tavaline halduslik ümberkorraldus, vaid otsus, millel on otsene mõju elanikkonnakaitsele ja riigi kriisijuhtimisvõimele. Kui sellist sammu käsitletakse puhtalt kinnisvarakorraldusliku küsimusena, mitte julgeolekuliste kaalutluste alusel, on prioriteedid paigast ära. Siseministeerium juhib politsei, pääste ja kriisireageerimise süsteemi. Elanikkonnakaitse ei tähenda üksnes juhiseid ja teavitust, vaid ka seda, et riigi kõige olulisemate valdkonda juhtimine suudab hädaolukorras ka kriisi ajal füüsiliselt toimida. Ministeeriumi kui olulise sisejulgeoleku kriisijuhi asukoht peab tagama katkematu ligipääsu, evakuatsioonivõimaluse ja operatiivse reageerimise.

Valitud piirkond, Kopli poolsaar on piiratud ligipääsuga ala. Ummikud piirkonnas ei vähene, vaid lisanduvate arendustega kasvavad jõudsalt. Poolsaarelt väljumiseks ja sinna sisenemiseks on üksikud ühendusteed, mille läbilaskevõime on juba praegu pingestatud. Välja saab autotranspordiga vaid Sõle ja Kalaranna tänavatest. Isegi väiksem liiklusõnnetus ühel peamistest ühendustest võib seisata liikumise ning takistada pääste- ja politseiüksuste kiiret saabumist või lahkumist. Kui tavapärane avarii tipptunnil halvab liikluse, siis kriisiolukorras – näiteks ulatusliku evakuatsiooni või samaaegsete sündmuste korral – on mõju märksa suurem.

Elanikkonnakaitse juhtimine ei saa toetuda taristule, mille toimimine sõltub üksikutest kergesti blokeeritavatest sõlmedest. Seda enam, et on teada, et piirkonda tuleb uusi arendusi ja liikluskoormus on veelgi kasvamas. Ärgem unustage, et Kopli poolsaarel asub ka Miinisadam, millel on strateegiline tähendus. Sõjalise taristu lähedus kui strateegiline sihtmärk suurendab piirkonna haavatavust kriisistsenaariumides. Riigikaitse põhimõte on hajutada kriitilised funktsioonid, mitte koondada neid piirkonda, mille strateegiline tähendus muudab selle kõrgendatud riskiga tsooniks. 

Valitsuse kriisitunnetuse ja elanikkonnakaitses tõsiseltvõetava eeskuju näitamise puudujääki ilmestab seegi, et Siseministeerium sulges alles 2024. aastal Kopli päästekomando, mis oleks kriisiolukorras suutnud kohapeal esimesena reageerida. Väljaspool pealinna on aga uueks normiks seatud sisejulgeoleku ühishoonete rajamine, kus politsei ja pääste, ehk veel mõni teinegi teenus, on ühes majas. See on klassikaline munade ühte korvi ladumine, et säästa kinnivarakuludelt, ent kriisiolukorras maksab see valusalt kätte. 

Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.

2025. aasta novembris kogunes Seoulis väike ring endisi Lõuna-Korea kindraleid, tuumainsenere ja tsiviilkaitse teadlasi. Nende kohal rippus loosung Korea tuumajulgeoleku projekt (한국의 핵안보 프로젝트). Paberil mõjub see nagu tavapärane heidutusdoktriinide audit, kuid seekord on õhus varasemast tõsisem kaalutlus. See, mis algas valitsuse tellitud uuringuna, kujunes tasapisi millekski muuks: manifestiks riigile, mis püüab läbi mõelda, mida ellujäämine päriselt tähendab, kui tuleb üha enam loota iseendale. See ei ole ideoloogiline ega efekti taotlev käik, vaid kasvab välja vaiksemast usust ja veendumusest, et kui mõelda piisavalt põhjalikult ja paindlikult ette, võib ehk hoida ära põhjast kuklasse hingava sunniviisilise taasühendamise katastroofi. See on eessõna loole, kuidas seni rahumeelsena püsinud aatom leiab tee ka Lõuna-Korea kriisijuhtimisse, kusjuures kiiremini kui arvame ja vastu eeldust, et demokraatlik riik ei söanda minna tülli ÜRO Julgeolekunõukoguga.

Projekti^A kaks esimest pubklikatsiooni “Põhjendatus ja elluviimisstrateegia” (당위성과 추진 전략) ja “Rahvusvahelise üldsuse veenmine ja parteideülene koostöö” (국제사회 설득과 초당적 협력) ilmusid möödunud aasta suvel ja tähistavad peent nihet.² Näiteks esitab esimene publikatsioon valusaid küsimusi ja järeldusi, mis mõjuvad ühtaegu tehniliselt ja eksistentsiaalselt – näiteks küsitakse esimeses peatükis: „Kas Põhja-Korea oleks tõesti võimetu oma tuumarelvi kasutama?” ja neljandas peatükis tõdetakse, et „Laiendatud heidutus kuulub nüüd minevikku — strateegiline ‘müüt’, mida pigem korratakse kui usutakse.” Arutelud ja tõdemused on konkreetsed ja karmid – kui Pyongyang aina arendab oma ründevõimekust, siis Seouli kaitsekontseptsioon tugineb suuresti ennetuslöögi teooriatele, mis võivad laguneda juba nulltunnil, kui midagi valesti läheb.

Vaatamata sellele, et sõnastused on teravad, pole need siiski hoolimatud, sest kirjeldavad Lõuna-Koreas kasvavat rahutust ja debatti oma peamisest liitlassuhtest, millest ei kiirga enam sooja psühholoogilist kindlustunnet. Seetõttu pole üllatav, et Seoul ei käsitle enam Ameerika tuumavihmavarju püsivana, vaid tajub seda nagu lepingut, mida tuleb hoida ja hooldada, vajadusel kohandada ja kui tarvis, siis ka uuesti läbi rääkida. Washingtonile, mis on seni harjunud eeldama, et tema lubadused räägivad enda eest, võib see paista pelgalt sõnamänguna ja võib-olla ongi, ent sõnastusel on tagajärjed, sest ka väikesed ümbertõlgendused kipuvad ajapikku endale hambad kasvatama. See mõtteviisi nihe on osalt seotud ka Trumpi fenomeniga, mis on 21. sajandi alguse välispoliitika mõjutanud ulatuslikult, kuid peamiselt tuleneb uus mõtteviis siiski Põhja-Korea enda käitumisest, mis on järjekindlalt ajanud kaheteelist strateegiat: arendada vahendeid, millega annulleerida USA tuumavihmavari ja luua taktikalise tuumasõja võimekused minimaalselt Ida-Aasia regioonis, seda eelkõige Lõuna-Korea vastu.^B

Kuna kriisides hakkamasaamise võimekus on Eestis kahetsusväärselt madal saa ettevõtte kriisikindlust vaadata lahus inimestest, kes selles ettevõttes töötavad. Kui kriis tabab inimest ennast, tegeleb ta esmalt oma pere turvalisuse ja baasvajadustega. Just sealt tekivad ettevõtte jaoks tööjõuriskid, teadmatus ressursside kättesaadavuse osas ning surve organisatsiooni toimepidevusele. Meie soovitus ettevõtjatele – ettevõtet tuleb vaadata väikese kogukonnana. Kui selle kogukonna liikmed ehk töötajad ei ole kriisiks valmistunud, ei saa ka ettevõte loota, et ta suudab rasketes oludes paindlikult tegutseda. Seetõttu peaksid tööandjad senisest palju rohkem panustama oma töötajate individuaalse kriisivalmiduse tõstmisse — läbi koolituste, praktiliste juhiste ja soovituste, mis aitavad inimestel kriisiolukorras ise paremini toime tulla. Selline kogukondlik kriisivalmidus erasektoris on Eestis alles uus mõtteviis, kuid meie hinnangul üha vajalikum.

Saates kõlas ka laiem tähelepanek, et erasektori roll kriisivalmiduse kasvatamisel muutub paratamatult suuremaks. Põhjus on lihtne: riigil ei ole täna selle valdkonnaga süsteemselt tegelemiseks piisavalt suutlikkust, vahendeid ega ka selget valmisolekut. See tähendab, et ettevõtted ei saa jääda ootama, kuni lahendused tulevad väljastpoolt, vaid peavad üha enam ise kujundama oma organisatsioonis sellist valmisolekut, mis toetab nii töötajaid kui ka ettevõtte toimepidevust tervikuna. Erki Mägi rõhutas saates omalt poolt, et kriisiks valmistumine algab riskide teadvustamisest. Tema sõnul peaksid ettevõtted esmalt keskenduma käegakatsutavatele ja enda tegevusvaldkonnale iseloomulikele ohtudele, nagu küberrünnakud, töötajate puudumine, tarnehäired või elektrikatkestused. Need ettevõtted, kes on võimalikud kriisid ja oma tegutsemisviisid varem läbi mõelnud, on teistega võrreldes selges eelises.

Saates käsitleti ka kriisidega kohanemist, riskide kindlustamist ning toodi näiteid Ukraina sõjakriisist. Arutelu üks olulisemaid järeldusi oli, et kriisivalmidus ei ole enam kõrvalteema ega formaalne kohustus, vaid otsene osa organisatsiooni võimest keerulistes oludes edasi toimida. Kutsume saadet lähemalt kuulama, sest arutelu näitab hästi, miks ettevõtte vastupidavus algab inimeste valmisolekust ning miks kogukondlik kriisivalmidus erasektoris ei ole enam tulevikuteema, vaid tänane vajadus. 

🟠 Arutelu kriiside teemal saab järgi kuulata siin. 

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

Kindlasti tuleks nendes konsultatsioonides vaidlus ka selle üle, mis üldse juhtus. Kollektiivkaitse kõlab iseenesest lihtsa põhimõttena: rünnak ühele on rünnak kõigile. Aga enne, kui see põhimõte poliitiliselt tööle hakkab, tuleb ka läbida üks artikkel 4 ja 5 kõrval pigem vähetuntud verstapost, milleks on artikkel 6. See ütleb, mida loetakse üldse “relvastatud rünnakuks” ning millistele aladele see loogika ulatub.² Gröönimaa mahub sellesse raamistikku just geograafiliselt: see on Põhja-Atlandil põhja pool Vähi pöörijoont, millele kollektiivkaitse põhimõte peaks rakenduma. Ent mure ei olegi tingimata selles, et artikkel 6 ei kehtiks, vaid selles, et selle ümber saab tekitada piisavalt vaidlust, et kehtimine muutuks praktiliselt kasutuks.

Definitsioonide kriis algab alati samamoodi: reaalsuses juhtub midagi tõsist, aga keeles pakutakse sellele pehmemaid nimesid. Surve muutub läbirääkimiseks, blokaad ohutustsooniks, vägivald korra tagamiseks ning vallutamine vahel ka rahvusliku julgeoleku tagamiseks. Sealjuures võib rünnak muutuda tõdemuseks, et “sõjas ei olda“³ või äärmisel juhul viiakse läbi piiratud ulatusega ajutist sõjalist operatsiooni, mis on „kõigile“ kasulik. Kui ümbernimetamine õnnestub, muutub ka reaktsioon. Mitte sellepärast, et riigid ei suudaks reageerida, vaid sellepärast, et nad ei suuda ühiselt kokku leppida, millele nad reageerivad.

Suurim oht ei ole seega, et Gröönimaal leiab aset klassikaline ülevõtmine, mille peale Euroopa suure ehmatusega ärkab. Suurim risk on vastupidine: puudub selge hetk, millele tagantjärele saaks osutada. Selle asemel tuleks järjestikused sammud, mis viivad ühel hetkel emamaast antud autonoomia kärpimise ja võimaliku osariiklikustamiseni. Kui selline teekond ette võetaks, siis ehitataks kogu kriis üles artikli 6 läve ümber: kas juhtunu kvalifitseerub “relvastatud rünnakuks” või mis on üldse rünnak, kes oli relvastatud (kui oli) ja laiemalt: kas ja mis üldse toimus.

See kasvaks paratamatult tööriistaks NATO-vaenulikele osapooltele, millega liitlassuhteid lõhkuda. Kui liitlased kulutavad esimese nädala selle üle vaidlemisele, „kas ja millega on tegu“, kulub teine nädal selle üle vaidlemisele, „kas ja millega vastata”, ja kolmas nädal selle üle, kas vastus on proportsionaalne ja kooskõlas reaalpoliitilise reaalsusega, võivad aset leidnud faktid juba maapinda sisse kaevuda.

NATO tugevus peitub ühtsuses

NATO tugevus ei ole ainult sõjalistes võimetes, vaid just ühtses tajuraamis: et nähakse sama asja ja nimetatakse seda samamoodi. Definitsioonide kriis lõhub liitlassuhteid seega kahel tasandil korraga. Ühel tasandil on avalikkus: kui inimestele korratakse, et “see pole vaenulik aktsioon”, väheneb valmisolek vastuseks. Teisel tasandil on liitlased: kui ühed nimetavad juhtunut rünnakuks ja teised nimetavad seda “intsidendiks” või “kriisiks”, ei jagataks enam ühist arusaama. Nii ei saa tulla ka ühist vastust.

Seega ei ole kõige olulisem küsimus, kas artikkel 6 “katab” Gröönimaad. Kõige olulisem küsimus on, kas poliitiline süsteem suudaks reaalsuses tekkinud jõusurve nimetada artikli 6 mõttes rünnakuks enne, kui olukord muutub pöördumatuks. Kui seda ei suudeta, siis on tulemuseks pretsedent, et reeglid ei murene mitte siis, kui keegi neid jõuga lõhub, vaid siis, kui hatakase vaidlema, kas reeglite lõhkumist tohib lõhkumiseks nimetada.

See on ohtlik sõjaliselt nõrkadele väikeriikidele, sest nende julgeolek sõltub ühest lihtsast mehhanismist: et rünnakut tuntakse rünnakuna ära kiiresti ja ühiselt. Kui see mehhanism asendub veniva tõlgendusvaidlusega, siis on jama. Vastane ei pea enam uskuma, et me ei suuda vastata; tal piisab usust, et me ei suudaks kokku leppida.

Gröönipinge võib seetõttu osutuda lakmuspaberiks mitte ainult selle kohta, kuidas suhtutakse Arktikasse, vaid selle kohta, kas demokraatlik läänemaailm suudab 21. sajandi hallis faasis säilitada ühe vana oskuse: anda nähtustele selge definitsioon ja vastureaktsioon. Kui see oskus unustakse, siis ei kuku “kõik” kokku ühe suure pauguga, nagu Taani peaminister ennustas.⁵ See hoopis hajub kahtluste tuules. Kahtlused muunduvad omakorda vaikimiseks. Ja vaikimine ongi see, mille peale ehitatakse uued piirid ja uus maailm.

Mida saab teha Taani?

Ei saa mööda vaadata ka Taani enda poliit-sõjalisest võimalusest: aastakümneid on küll mugavalt elatud eeldusel, et Arktika julgeolekut “katab” liitlassuhe ja ka USA lähedus, ent nüüd on olukord muutunud. Taani enda usutav, nähtav ja kiirelt rakendatav sõjaline võimekus Gröönimaal ja selle ümbruses on seni olnud marginaalne ning ka see toidab ja müüb Washingtonis argumenti, et Gröönimaa on “rahvusliku julgeoleku” küsimus, mida tuleb vajadusel ise tagada.⁶ Samas ei ole see narratiiv uus ega sündinud isegi mitte NATO raames: arutelu Gröönimaa strateegilisest väärtusest on peetud Ühendriikides 19. sajandist ning külm sõda võimaldas selle tugevamalt laule tõsta.¹

Olukorra võimalik lahendus on kohati irooniline – kui Taani tahab seda kriisi vastastikku kasulikult maandada ja neutraliseerida ka Ühendriikide kasvavat muret Gröönimaalt vastu vaatava rahvusliku julgeoleku tühimiku vaatest, siis ei piisa üksnes väärtuspõhisest retoorikast või heaoluühiskonna argumentide inertsi jätkamisest. Vaja on otsustavalt taastada ja kasvatada Taani enda usutav ja nähtav Arktikas baseeruv sõjaline võimekus nii, et kohalolek, seire, reageerimisvõime ja liitlastega koos tegutsemise suutlikkus oleksid päriselt ka tajutavad.⁷

Taani kaitsepoliitika on ise sõnastanud, et kuningriigil on eriline vastutus Arktika ja Põhja-Atlandi kaitses ning on lubanud seal võimeid tugevdada; nüüd on küsimus, kas seda jõutakse teha? See on üks lahendusvariant, mis tegelikult ka tugevdab Taani (ja seeläbi Euroopa) rahvuslikku julgeolekut ka jääl ja merel. Palju tõenäolisem on aga variant, kus teisel pool ookeani väljaöeldud ambitsioone tuleb võtta tõsiselt ning olla valmis esimest vastasseisu pidama hoopiski definitsioonide kriisis.

Allikad:

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on esmakordselt ilmunud Delfi arvamusportaalis 6. jaanuaril. Foto: pildikollaažid gröönipingetest (Kriisiuuringute Keskus, 2026).

¹ Nagel, H., 2025. Gröönipingega 52. osariik. Kaitse Kodu!, 4,  44−49.

² (Anon.), 1949. The North Atlantic Treaty. 04.04.1949, NATO. 

³ O’Connell, O., 2026. Rubio says US not at war with Venezuela, as Maduro set to appear in New York court on Monday. 03.01.2026, BBC.

⁴ Facio, F., 2025. What happens if Trump invades Greenland? Brexit Institute. 

⁵ Laugen, L., 2026. Taani peaminister: kui USA ründab teist NATO riiki, lõpeb kõik. 06.01.2026, Delfi. 

⁶ Mackintosh, T., 2026. ‘We need Greenland’: Trump repeats threat to annex Danish territory. 05.01.2026, BBC.

⁷ (Anon.), 2025. Danish intelligence report warns of US military threat under Trump. 12.12.2025, The Associated Press. 

Ukraina ei ela hüpoteetilises kriisis. Seal on Venemaa sihipäraselt ja süsteemselt rünnanud soojuselektrijaamu, katlamaju, alajaamu ja pumbajaamu, elutähtsa teenuse osutamiseks kriitiliselt vajalikke taristuobjekte. Eesmärk pole üksikute katkestuste tekitamine, vaid süstemaatiline linnade elamiskõlbmatuks muutmine: külm, pimedus ja seisev taristu.²  Sellises olukorras ei ole kriis enam küsimus sellest, kas majas on elekter tsirkulatsioonipumba jaoks, vaid sellest, kas soojust on üldse võimalik toota ja võrku anda.

Siin tekib paratamatu küsimus: kui lahendus oleks tõesti nii lihtne ja maksaks paarsada eurot, miks ei ole Ukraina tsiviilelanikkonna külmaperioodi muresid selle pealt  lahendanud? Vastus on ebamugav, kuid aus. See lahendus töötab ainult ühe väga konkreetse eelduse korral – soojusjaam peab alles olema ja suutma soojust toota. Ukraina kogemus näitab, et kriisis ei saa sellele eeldusele kindlalt loota.

Kui lahendus oleks vaid 300 eurot, poleks Ukrainas külmaga probleemi

Sageli vastatakse muredele, et tootmisjaamadel on black start’i võimekus ja õhutõrje kaitseb taristut. Kuid ka siin tuleb vaadata tegelikkust. Ukraina õhutõrje on tugev ja tõhus, ent ka seal ei suudeta kõiki rünnakuid tõrjuda, energeetika infrastrukuuriga töökindlusega on pidev jama. Lisaks on õhutõrje esmane ülesanne kaitsta sõjalisi üksusi ja kriitilisi sõjalisi objekte. Energiatootmine jääb meie geopoliitilises reaalsuses paratamatult haavatavaks.

Soojuse tuppa toomine ei ole valdkonna inimestele raketiteadus, ent suured elutähtsate teenuste osutajad (ETOd) võiks aduda, et sõjalises kriisis on nad olulised sihtmärgid, mis nii-öelda ära lastakse. Ka see pole raketiteadus, vaid meetod, millega saab võimalikult palju, võimalikult odavalt tagalas kahjusid tekitada. Just seetõttu ei saa kriisivalmidus piirduda stsenaariumiga, kus elekter on ajutiselt maas, aga kõik muu toimib.

Tuleb küsida ka eluliselt olulisi, raskemaid, küsimata jäänud küsimusi. Mis saab siis, kui soojuselektrijaama enam ei ole? Kui katlamaja on füüsiliselt hävitatud, mitte lihtsalt rivist väljas?

Kui võrku ei ole võimalik taastada päevade või nädalate jooksul? Peab aduma, et suurim kaugküttevõrgu vaenlane on hoopiski lõhkeainet täis lendav objekt, mitte nunnu elektrikatkestus, mis paneb vee tsirkulatsiooni seisma. Sellises olukorras ei aita pistik keldris ega väike generaator. Need võivad anda aega, kuid nad ei asenda tootmist. Tõepoolest kasutatakse ka Ukrainas generaatoreid, akulahendusi ja ajutisi süsteeme laialdaselt. Kuid neid kasutatakse teadlikult piiratud tööriistadena, mitte lubadusena, et probleem on lahendatud kõigis võimalikes stsenaariumides.

Evakueerimine on üks reaalsetest stsenaariumidest

Siin on oluline ka üks teine nüanss, millest pigem harva räägitakse. Kriisivalmidus ei tähenda ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka valmisolekut kõige raskemateks otsusteks, sealhulgas evakuatsiooniks. Aus kriisiplaneerimine peab arvestama võimalusega, et elutähtis teenus katkeb pikaks ajaks. Sõnum „ärge muretsege, pistik keldris ja kõik on korras“ loob vale turvatunde.

Rääkida, et paneelmajades ei saa soojaga midagi juhtuda kui võtta kasutusele 300-500€ lahendus, töötab vähemalt osaliselt vastu Päästeameti ja munitsipaalpolitsei püüdlustele, mille eesmärk on panna inimesi arvestama katkestustega, valmistuma ja mõtlema ka väga ebamugavatele stsenaariumidele. Kriisiks valmistumine ei saa põhida inimeste rahustamisel iga hinna eest, vaid sellega peab kaasas käima aus selgitamine, mis võib juhtuda A, B ja C stsenaariumis ja mida tuleb siis teha. Ka siis, kui ETOd on sihtmärgid esimestest päevadest alates ja ei saa seetõttu teenust pikemat aega osutada.

Tõepoolest – paarsada eurot võib parandada valmisolekut ja anda lisaaega lihtsama elektrikatkestuse puhul. Varutoitepistiku ja generaatori lahendus on lihtsamas kriisis hästi kasutatav tööriist. Paraku ei ole sellest abi siis, kui soojusjaama enam lihtsalt ei ole. Just selle kohta tuleks aga küsida ning mõelda – milline on plaan sellisel puhul, mitte jääda uskuma imelihtsaid võlulahendusi.

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on algselt ilmunud 16. detsembril Delfi portaalis. Foto: Lasnamäe paneelelamud (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Allikad:

¹ Raig, T. & Reivart, A. 2025. INTERVJUU | Utilitase kaugküttejuht: Lasnamäe külmumise jutt on jama. Soojakriisi lahendamiseks piisab fööni jagu elektrist. Ärileht, 16.12.2025. 

² Harding, L. 2025. ‘They decided to kill us with cold’: Ukrainians struggle against Russian assault on power network. The Guardian, 22.11.2025.