Teatmik ühendab teaduskirjanduse, Tallinna kogemuse ning 19. septembril 2026 toimunud EDENTallinn ekspertseminari arutelud. Lisaks põhitekstile sisaldab väljaanne põhjalikku sõnastikku, mis aitab lahti mõtestada linnaaianduse, toiduturvalisuse ja kriisivalmidusega seotud mõisteid ning vältida olukorda, kus eri tähendusega termineid kasutatakse läbisegi. „Soovisime teha võimalikult praktilise teatmiku, mis ei lubaks kogukonnaaedadele rohkem, kui need tegelikult suudavad, kuid samal ajal ei jätaks märkamata nende suurt potentsiaali. Aed ei ole ainult koht, kus kasvab toit. Seal võivad kasvada ka oskused, suhted, teadmised ja inimeste valmisolek ise midagi teha,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja ja EDENTallinna projektijuht Anne-May Nagel.

Miks rääkida linnaaiandusest kriisivalmiduse kontekstis?

Linnade igapäevane toimimine sõltub paljudest süsteemidest ja tarneahelatest, mida tavaolukorras sageli ei märgata. Toit jõuab poodi, vesi kraani ning suurem osa vajalikest kaupadest ja teenustest on pidevalt kättesaadavad. Häire korral muutuvad need sõltuvused aga kiiresti nähtavaks. EDENTallinn projekti lähtekoht ei olnud mõte, et linn peaks hakkama end kogukonnaaedade abil toitma. Vastupidi – üks keskseid küsimusi oli, mida kogukonna- ja õppeaiad saavad realistlikult teha ning kus jooksevad nende võimaluste piirid. „Me ei räägi sellest, et kriisi korral muutuvad kogukonnaaiad Tallinna toiduvarustuse asendajaks. Huvitavam küsimus on, milline võimekus on neis kohtades juba olemas enne kriisi – kes oskab kasvatada, kes tunneb ümbruskonda, kes oskab inimesi kokku tuua ning kuidas neid teadmisi säilitada ja edasi anda,“ selgitas Nagel.

Teatmikus vaadeldakse muu hulgas seda, miks ei ole kogukonnaaed, õppeaed ja linnafarm üks ja sama nähtus; kuidas erinevad toidu olemasolu, ligipääs ja toiduturvalisus; milline on hooajalisuse mõju ning miks ei tähenda aia olemasolu veel automaatselt kriisivalmidust. Samas ei ole tegemist aiandusõpiku ega kriisijuhendiga. Teatmik on mõeldud eelkõige selleks, et aidata kogukondadel, aianduse eestvedajatel, haridusasutustel ja kohaliku tasandi otsustajatel küsida täpsemaid küsimusi ning vaadata olemasolevaid ressursse süsteemsemalt.

KRAKO projekti on osalejaid valitud mitme kuu jooksul kandidaatide motivatsiooni alusel ning osalemise eelduseks on valmisolek olla pärast koolitust oma kogukonna kontaktisik ja vajadusel linnale appi tulla. Programm on mõeldud vaid täiskasvanud Tallinna elanikele, kes soovivad omandatud teadmisi rakendada ka vabatahtlikuna kogukonda ja oma linnaosa toetades.

Nõmme kahes grupis on kaardistatud osalejate oskused ja tegutsemissoovid ning alanud omavaheline suhtlus. See annab võimaluse kavandada edasist koostööd konkreetsete inimeste tugevustest ja panustamisvõimalustest lähtudes. „Võrgustumise väärtus tuleb esile siis, kui inimesed hakkavad nägema, kuidas nende oskused üksteist täiendavad. Keegi ei pea kõike oskama ega kõiki ülesandeid enda peale võtma. Nõmmel on juba tekkinud kontaktid, mille kaudu saab küsida nõu, jagada vastutust ja valmistuda koos tegutsemiseks,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht ja KRAKO projektijuht Hannes Nagel.

Tallinna linna ja linnaosa ülesanne on aidata sellel koostööl pärast koolitusi jätkuda. Regulaarne kontakt ja ühised harjutused võimaldavad täpsustada vabatahtlike rolle ning anda neile tagasisidet oma panuse kohta. Teise koolitusgrupi esimest koolituspäeva külastasid ka Tallinna abilinnapea Tiit Terik ja Nõmme linnaosa vanem Gerry Konnov.

Tallinna ettevõtlusauhindu anti tänavu välja 23. korda ning konkursiga tõstab linn esile ettevõtteid, organisatsioone ja projekte, mille tegevusel on Tallinnale laiem mõju. 2026. aastal oli üheks seitsmest tunnustatavast valdkonnast esmakordselt eraldi elanikkonnakaitse edendamine. Kriisiuuringute Keskus jõudis hindamiskomisjoni valikul KRAKO kriisivõrgustikuga kategooria nominentide hulka. Nominente tunnustati 13. oktoobril Tallinna raekojas toimunud pidulikul vastuvõtul. Tallinna linnapea Peeter Raudsepp tõi tänavusi nominente tutvustades esile nende tegevuse mitmekesisuse ja ambitsiooni.

„See on tunnustus lähenemisele, mille järgi ei saa kriisivalmidust üles ehitada ainult ülevalt alla. Kohalikul tasandil peab tekkima võime siduda omavahel inimesed, nende teadmised ja valmisolek tegutseda. See, et KRAKO pälvis Tallinna elanikkonnakaitse edendaja nominatsiooni, kinnitab meile, et kogukondlike kriisivõrgustike arendamine on oluline osa Tallinna elanikkonnakaitse tugevdamisest,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht ja KRAKO projektijuht Hannes Nagel.

Kriisivalmidus ei tähenda üksi hakkamasaamist

Kriisiuuringute Keskus lähtub põhimõttest, et kriisivalmidus ei piirdu üksikisiku valmisolekuga. Koduste varude, teadmiste ja oskuste kõrval mõjutab pikema või ulatuslikuma kriisi korral toimetulekut ka inimeste, kogukondade, linnaosade ja kriisijuhtimise eest vastutavate asutuste koostöö. „Kriisivalmidus ei tähenda, et inimene peab kõigega üksi toime tulema. Kriisivalmidus on protsess, mille käigus luuakse võime kriisideks valmistuda ja nendega toime tulla nii, et inimeste igapäevaelu, olulised teenused ja ühiskonna toimimine säiliksid võimalikult suures ulatuses. Selleks on vaja nii inimese enda valmisolekut kui ka toimivaid suhteid ja koostöövõimet tema ümber,“ selgitas Nagel.

KRAKO kriisivõrgustiku projektiga luuakse Lääne-Tallinnas alus kohalike kriisivõrgustike süsteemsemaks arendamiseks. Projekti raames tuuakse kokku inimesed, kes soovivad oma piirkonna kriisivalmidusse panustada, antakse neile ühised alusteadmised elanikkonnakaitsest ja kriisides tegutsemisest ning luuakse kontaktid, mille pinnalt saavad linnaosad ja Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet koostööd edasi arendada. Kohalike võrgustike eesmärk on luua vajalikud kontaktid ja koostöö eeldused juba enne kriisi. Piirkonda tundvad inimesed saavad aidata märgata kohalikke vajadusi, vahendada infot ning toetada olemasolevat kriisijuhtimist.

Arhitekte, arendajaid, ehitajaid ning avaliku sektori esindajaid ühendanud konverentsil oli keskne küsimus, mida tuleb ehituses teisiti teha, et hooned pakuksid kriisi korral tegelikku kaitset. Kriisiuuringute Keskuse vaates on varjumise sidumine projekteerimisega vajalik, kuid nõuetele vastava ruumi olemasolu ei tähenda veel toimivat varjumisvõimet. „Varjend on taristu, kuid varjumisvõime tekib alles siis, kui ruum, ligipääs, tehnilised süsteemid ja inimeste tegevus kokku töötavad. Juba projekteerimisel tuleb küsida detailselt, kes ruumi avab, kuidas inimesed sinna jõuavad ja kes korraldab reaalselt selle kasutuselevõtu. Need küsimused tuleb läbi lahendada ja hiljem ka korduvalt läbi harjutada, sest need on kesksed küsimused täna näiteks omavalitsuste tasandil,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Nagel.

Eesti arendajatele ja projekteerijatele tähendab see kriisifunktsiooni lisamist hoone lähteülesandesse enne põhiliste ruumilahenduste kinnitamist. Varakult tuleb arvestada kasutajate vajaduste, ligipääsetavuse, hoolduse ning elektri- ja veekatkestuste mõjuga. Mitmeotstarbeline ruum saab teenida igapäevaseid vajadusi ja pakkuda kriisiaegset kaitset, kui selle varjumiseks ettevalmistamine on realistlikult korraldatav. Nii saab vähendada ka hiliste ja kulukate ümbertegemiste vajadust. Olemasolevate hoonete puhul kerkib eriti teravalt kulude jaotuse küsimus: kas omanikele pandud ootustega kaasnevad nende täitmiseks vajalikud teadmised, tehniline tugi ja rahastamisvõimalused?

Esimene maavärin registreeriti kell 08:35 ja teine kell 12:03 Leedu kohaliku aja järgi. Nende tugevused olid vastavalt 2,7 ja 2,4 magnituudi. Leedu Geoloogiateenistus (Lietuvos geologijos tarnyba, edaspidi LGT) nimetas neid esimesteks riigi territooriumil usaldusväärselt registreeritud ja lokaliseeritud maavärinateks.¹ Sõna „usaldusväärselt” on siin oluline. Leeduga on maavärinaid seostatud ka varem, kuid ajalooliste teadete päritolu või täpse asukoha määramiseks pole alati olnud piisavalt andmeid. Seetõttu tähistavad 2025. aasta kaks maavärinat Leedu seismoloogiliste vaatluste ajaloos uut etappi.

Leedu paikneb Ida-Euroopa kraatoni lääneosas. Kraaton on mandrilise maakoore vana ja suhteliselt stabiilne osa ning Leedu jääb kaugele aktiivsetest laamapiiridest, kus toimub suur osa maailma tugevatest maavärinatest. Riigi seismilisus on seetõttu madal, kuid ka laama sisemuses võivad pinged põhjustada kivimiplokkide järsku nihkumist murrangutel. Selliseid maavärinaid nimetatakse laamasisesteks. Leedu puhul teeb nende uurimise keeruliseks sündmuste vähesus: üksikute maavärinate põhjal on raske määrata, millised vanad murrangud võivad tänapäevases pingeväljas liikuda. Ka murrangute asukoha ja ulatuse tõlgendused pole eri uuringutes alati ühesugused.²

2025. aasta maavärinate mõistmiseks tuleb kõigepealt vaadata Leedu maapinna alla. Riigi kristalne aluskord ei ole ühtlane: Lääne- ja Ida-Leedu kuuluvad erineva ehitusega maakooredomäänidesse, mida eraldab üldjoontes põhja–lõunasuunaline Kesk-Leedu sutuurivöönd.^A Ka maakoore paksus erineb piirkonniti: Lääne-Leedu domäänis on see ligikaudu 40–45 kilomeetrit ning ida pool võib ulatuda umbes 50–55 kilomeetrini.² Leedu kristalne aluskord on kaetud nooremate settekivimitega, mistõttu selle koostist ja ehitust uuritakse peamiselt puursüdamike ning geofüüsikaliste mõõtmiste abil.³ Just seetõttu ei kirjelda maapinnal nähtav rahulik reljeef kogu maa all olevat geoloogilist struktuuri.

Kriisivõrgustiku koolituse keskmes ei ole individuaalne kriisivalmidus. Programmi eesmärk on tuua kokku piirkonnas elavad ja tegutsevad inimesed, kellel on huvi ja valmisolek kriisi korral oma kogukonda toetada, ning aidata kujundada neist linnaosale toimiv kohalik kontaktide ja koostöö võrgustik. „Kriisivalmidus ei tähenda vaid seda, et inimesel on kodus vajalikud varud ja ta teab, mida ise teha. Sama oluline on teada, kes on sinu ümber, kellel on teadmisi või oskusi ning kellega saab vajaduse korral kiiresti koostööd teha. Kriisi ajal on hilja hakata alles telefoninumbreid vahetama ja otsima inimesi, kes oleksid valmis kaasa aitama,“ ütles KRAKO projektijuht Hannes Nagel.

Koolituspäeva jooksul käsitleti kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse põhimõtteid, kogukonna rolli kriisis ning seda, kuidas kohalikud elanikud saavad aidata märgata abivajajaid, vahendada infot ja toetada oma naabruskonda. Praktilise esmaabi osa viis läbi parameedik Andrus Lehtmets. Kriisiuuringute Keskuse kriisivõrgustiku koolitusprogrammides ühendatakse alati kohaliku tasandi kriisivalmidus, kogukondlik koostöö ja praktilised oskused.

Koolitusest sünnivad ka uued koostöösidemed

Esimese Mustamäe koolituse tagasiside näitas nagu mujalgi selgelt, miks on inimeste kokkutoomine KRAKO projekti oluline osa. Küsimusele Ligemale 92% vastanutest leidis vähemalt ühe uue kontakti. Ligikaudu kolmandik osalejatest leidis kaks kuni kolm inimest, kellega võiks tulevikus neil teemadel koostööd teha. „Meie jaoks on see väga oluline tulemus. Kriisivõrgustikku ei saa luua lihtsalt nimekirja või skeemina – selle aluseks on inimesed, kes on päriselt kohtunud, omavahel rääkinud ja teavad, kelle poole vajaduse korral pöörduda. Koolitus on selles mõttes alles alguspunkt: eesmärk on, et neist kontaktidest kujuneks Mustamäel ajapikku toimiv kohalik kriisivõrgustik, mille haldamisega tegeleb Tallinna Munitsipaalpolitseiamet“ sõnas Nagel.

Kohalike elanike tugevus seisneb just nende kohalikes teadmistes. Nad tunnevad oma maja, tänavat ja naabruskonda, märkavad inimesi ja olukordi, mida ei ole võimalik keskselt sama detailselt teada, ning saavad kriisiolukorras aidata infot jagada, inimesi ühendada ja tuge vajavaid elanikke märgata. KRAKO kriisivõrgustiku eesmärk on võimestada Tallinna linnaosades kohaliku tasandi kriisijuhtimise võimekust.

PIMA projekt keskendus sellele, kuidas arendada kohalikul ja kogukonna tasandil toimivaid kerksuskeskusi ning kuidas kasutada seejuures eri riikide kogemusi. Eesti, Rootsi ja Ukraina koostöös vaadeldi muu hulgas Ukraina kogemust ning võimalusi kohandada sealseid lahendusi teiste riikide ja kohalike oludega. Projekti keskmes olid kogukonnapõhine kerksus, kohaliku tasandi võimekus ning kerksuskeskuste praktiline arendamine.

Projekti tulemusena valminud raport koondab juhised ja tähelepanekud, mida saab kasutada nii uute kerksuskeskuste kavandamisel kui ka olemasolevate lahenduste edasiarendamisel. Materjal aitab mõtestada kerksuskeskuse rolli, selle seost kohaliku kriisijuhtimise ja kogukonnaga ning küsimusi, millega tuleb keskuse loomisel ja toimimise korraldamisel arvestada.

Raport on suunatud eelkõige Eesti kriisijuhtidele, kohalike omavalitsuste spetsialistidele, kogukondade eestvedajatele ning kohaliku või kogukonna tasandi kerksuskeskuste arendajatele ja haldajatele. See sobib ka organisatsioonidele ja praktikutele, kes kavandavad kohalikke kriisivalmiduse lahendusi või soovivad seniseid lahendusi edasi arendada.

PIMA projekti trükitud raportist on jagamiseks alles vaid 30 eksemplari. Raport on tasuta ning tellija tasub üksnes raporti saatmisega seotud kulu. Raport saadetakse üle Eesti.

Materjali saab paberkandjal tellida siit. Selle koostamist ja trükkimist rahastas Rootsi Instituut ning raporti sisu on kooskõlastatud projektis osalenud Eesti, Rootsi ja Ukraina kriisivaldkonna praktikute ja ekspertidega.

Foto: PIMA projekti raportid (Kriisiuuringute Keskus, 2026).

🔺Teksti ja piltide kasutamine, levitamine, muutmine või avaldamine on lubatud üksnes eelneval kirjalikul kokkuleppel MTÜ Kriisiuuringute Keskusega; nende loata kasutamine ei ole lubatud.

Kriisi varases faasis ei pruugi probleem olla selles, et otsustajatel puudub info. Küsimus võib olla ka selles, kuidas olemasolevat infot koos tõlgendatakse ja milliseid võimalikke seletusi peetakse arutelu käigus üldse asjakohaseks. Teadusartiklis käsitletakse 2020. aasta märtsis Saaremaal toimunud massiürituse lubamise otsust, mida on hiljem seostatud ühe Eesti esimese suurema COVID-19 puhangu kujunemisega.

Uuring keskendub nn kriisi peiteajale ehk perioodile, mil kriis on juba kujunemas, kuid selle võimalikud tagajärjed ei ole veel täielikult nähtavad. Saaremaa juhtumi põhjal analüüsiti 17 meediaartiklit ja viit sidusrühmade intervjuud ning kaardistati otsustusprotsessis osalenud meeskondliku mõtestamise võrgustikku. Uuring näitab, et meeskondlik mõtestamine keskendus suuresti olemasoleva info kogumisele ja seniste tõlgenduste täpsustamisele. Samal ajal võisid üksikisikud märgata ohumärke, seada seniseid eeldusi kahtluse alla või pakkuda alternatiivseid tõlgendusi, kuid need vaatenurgad ei jõudnud alati meeskondliku otsustamise keskmesse. See aitab mõista, miks võivad kriisi varases faasis jääda tähelepanuta ka olemasolevas infos sisalduvad hoiatusmärgid. 

Paneeldiskussioonis osalesid Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse turismivaldkonna juht Orvika Reilend, kriisivalmiduse ekspert Raivo Lumiste, Lääne päästekeskuse juht Heiki Soodla ning Tervis Spaa Grupi esindaja Jaan Ratnik. Arutelu juhtis Mirko Ojakivi.

Paneeli alguses paluti osalejatel hinnata Eesti tänast kriisivalmidust kümnepalliskaalal. Nagel hindas seda ümardatult ühe punktiga, põhjendades hinnangut eeskätt praktilise võimekuse ja siseturvalisuse ressursside puudulikkusega. Tema sõnul on nii Kriisiuuringute Keskus kui ka Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing neile kitsaskohtadele aastaid tähelepanu juhtinud. “Elanikkonnakaitse peab jõudma plaanidest tegeliku võimekuseni, mis ei ole mitte kuidagi võimalik tänaseni domineeriva siseturvalisuse valdkonna kroonilise alarahastuse tingimustes,” ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

“Ametitel on olemas igasuguseid plaane ja kontseptsioone, ent polükriisis määrab tulemuse see, milline võimekus on tegelikult olemas. Plaan ei ole võimekus. Näiteks generaatori olemasolu ei lahenda probleemi, kui me ei ole läbi mõelnud, kust tuleb pikema katkestuse korral kütus, kes seda hooldab, kes oskab seda parandada ja kuidas kogu süsteem toimib siis, kui üks sõltuvus teise järel katkeb,” märkis Nagel.

Nageli sõnul jäävad kriisivalmiduse aruteludes sageli tähelepanuta just need praktilised tüütud detailid, millest tegelik toimepidevus sõltub. Sama kehtib ulatusliku evakuatsiooni kohta. Sadade tuhandete inimeste liigutamine, vastuvõtmine ja ajutine majutamine ei ole üksnes logistiline küsimus, vaid eeldab korraga transporti, majutust, toitlustust, meditsiinilist abi, turvalisust, infot, töötajaid, juhtimist ja toimivaid kohalikke võrgustikke. Nageli hinnangul on paljud sellised võimekused Eestis praegu rohkem planeerimise kui piisavalt läbiharjutatud praktilise suutlikkuse tasandil.

Polükriis ei tähenda lihtsalt mitme kriisi samaaegset esinemist. Selle keskmes on kriiside ja süsteemide omavaheline seotus: ühe valdkonna häire mõjutab teisi, need mõjud kanduvad edasi ning võivad algset probleemi omakorda võimendada. „Polükriisi puhul ei ole kõige suurem probleem see, et meil on korraga palju probleeme. Kõige keerulisem on see, et need probleemid muudavad üksteist ja muudavad süsteemi, milles me ise tegutseme,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Turismisektori puhul on selline vaade eriti oluline, sest valdkond sõltub samaaegselt transpordist, energiast, taristust, tööjõust, digisüsteemidest, avalikust sektorist ja inimeste turvatundest. Seetõttu ei piisa kriisivalmiduses üksnes küsimusest, mis võib juhtuda turismisektoriga endaga. Vaadata tuleb ka süsteeme, millest turism sõltub, ning nendevahelisi seoseid. „Turismisektori riskianalüüs ei saa enam olla ainult küsimus: mis võib juhtuda turismiga? Tuleb küsida, mis võib juhtuda süsteemidega, millest turism sõltub, ja kuidas nende süsteemide häired hakkavad üksteist mõjutama,“ märkis Nagel.

Ettekandes käsitles Nagel ka seda, kuidas ulatuslik kriis muudab sektorite tavapärast toimimisloogikat ning sunnib organisatsioone oma olemasolevaid ressursse ja suhteid uuel viisil kasutama. Näitena tõi ta Ukraina, kus turismisektori tavapäraste funktsioonide kõrvale on lisandunud uued ühiskondlikud rollid. „Kriisis ei ole alati aega hakata uut süsteemi ehitama. Väga sageli sõltub kohanemisvõime sellest, kui hästi suudame juba olemasoleva süsteemi ümber organiseerida,“ ütles Nagel.