Uus eriala pakub tööriistu nende põimumiste mõistmiseks, ennetamiseks ja strateegiliseks juhtimiseks — oskusi, mille järele kasvab vajadus kogu Põhja-Euroopa julgeolekuruumis.

Kuidas jõudsid Tampere Ülikooli SAFER-programmi õppima?

Olin veel bakalaureuse viimasel aastal, kui oli aeg vaadata veidi tulevikku ja samal ajal enda sisse, et millega ma siis pärast Tartu ülikooli lõpetamist sooviks edasi tegeleda. Otsisin magistriprogramme nii Eestist kui välismaalt ning silma jäi Tampere ülikooli SAFER-i ehk Security Management and Politics eriala. Valikus oli haldusteaduste Security Governance’i suund ja sotsiaalteaduste rahvusvahelise julgeoleku suund. Panin eelistuseks viimase ning osutusin tihedas konkurentsis ka valituks. Soome kolisin juba selle aasta augusti keskpaigas ning õpingute olin senimaani rahul.

Millised teemad või õppeained on seni kõige rohkem mõjutanud sinu arusaama kriisihaldamist ja vastupanuvõimest?

Kriisihaldamisele ja vastupanuvõimele keskendub meie õppekavas samanimeline õppeaine, kuid laiemalt käib see läbi kõikides ainetes. Loengutes ja seminarides omandame küll uusi „tööriistu“ erinevate kriiside mõistmiseks, ent neid rakendada nn polükriiside ajas, kus näiteks samal ajal tuleb tegeleda vananeva rahvastiku, kõrge inflatsiooni ja sõjaliste ohtudega, ei ole sugugi lihtne. Iga kriisi lahendamine vajab selle defineerimist, juhtimist ja huvigruppide kaasamist. Kõige olulisem on, kuidas toimuvat raamistada kriisiks ning veel enam, kes seda teeb. President Donald Trumpi püüdlused saata rahvuskaardi vägesid ennekõike demokraatide juhitud linnadesse väidetava kõrge kuritegevusega võitlema on minu arvates selge näide ebaõnnestunud raamistamisest. Faktidel mittepõhinev kriisi defineerimine ainult lisab kompleksust kriiside ja nende juhtimise asjakohasele hindamisele.

Mis on Sind üllatanud või pannud veidi teisiti mõtlema kriisihaldamisest?

Tihti arvatakse, et kriisihaldamine puudutab vaid seda osa, kuidas juht kriisi toimumise ajal reageerib ja kuidas organisatsioon langetatud otsuseid ellu viib. Tegelikkuses peitub väga suur osa kriisihaldamist just ennetamises ja vastupidavuse tõstmises. Esimene prioriteet organisatsioonidel peaks olema vältida kriiside teket. Selgitama välja võimalikud riskid organisatsiooni tööle, töötama välja plaanid nende maandamiseks ning harjutama nende plaanide pinnalt. Kriise ei ole aga alati võimalik ära hoida, mistõttu on kriisihaldajate ülesanne mõelda ka, kuidas muuta asutuse tööprotsesse võimalikult vastupidavaks ja samas paindlikuks erinevate kriisidega toime tulekuks.

Kui mõtled tulevikule – millises rollis või valdkonnas näed end kriisihaldamise eriala rakendamas?

Usun, et nii professionaalses kui isiklikus aspektis tuleb kasuks end igasugustes rollides ja valdkondades proovile panna. Tänuväärselt olen tudengina saanud kätt proovida juba kõigis kolmes sektoris ning igas ühes on ka võimalike kriiside olemus erinev. Enim on mind tõmmanud just avaliku sektori kogemus, kus mõju ja vastutus on suurimad. Nähes, millist eksistentsiaalset ohtu kujutab Eesti idanaaber, on ka endal suur tahe aidata vältida sõjalise kriisi puhkemist. Seetõttu loodetavasti näebki mind tulevikus välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevates rollides.

Küsimustele vastas Tampere Ülikooli SAFER-eriala tudeng Hendrik Priisaar.