Tallinna haigla, Venemaa, sihtmärk

Tallinna Haigla oleks sihtmärk

Möödas on aeg, mil punast risti kandvate tsiviilobjektide ründamine oli tabu ja taunitav. Ukraina kogemus näitab, et Venemaa-suguse naabri kõrval elamine tähendab ka, et haiglaid planeerides tuleb mõelda tsiviiltaristu kaitse peale. Planeeritav Tallinna haigla pole erand.

Lühidalt: pärast 24. veebruari on mõeldamatu, et asetame kõik munad ühte korvi ja paneme sellegi potentsiaalse rindejoone peale – Suur-Tallinna kaitsel toimuksid võtmetähtsusega linnalahingud just selle planeeritava kolossi piirkonnas Lasnamäel.

Sellistest asjadest tuleb rääkida just rahuajal, ka vaatamata asjaolule, et NATO suunab oma võimekust ja heidutusjõudu aina enam meie piirkonda. See on muidugi hädavajalik, aga strateegilise tsiviiltaristu planeerimine on meie enda asi ning kui see meil ebaõnnestub, on meil sõjalise kriisi korral väga keerulised probleemid.

Nimelt tekib laiapindse riigikaitse aspektist paratamatult küsimus, milline on Tallinna Haigla saatus Venemaa rünnaku korral.

Teame, et Ukrainas on haiglate ja teiste tsiviilobjektide (nt lasteaiad, elektrijaamad, kaubanduskeskused, ühistranspordi sõlmpunktid jne) ründamine agressori plaanipärane ja strateegiline eesmärk. Ikka selleks, et terroriseerida ja murda kaitsetahe ja -võimekus.

Pole mingit põhjust arvata, et Tallinnas läheks teisiti. Otse vastupidi, Ukrainas toimuv on tõenäoliselt strateegia, mida vaenulik naaber kasutaks võimaluse avanemisel ka teiste naabrite peal. Kaitseliit on korduvalt kõnelenud 3T-kaitsemudelist, kus oma roll on nii teostajal, tugevdajal kui ka toimijal.

Kui haiglat enam raketirünnakute või pommitamise tagajärjel ei ole, pole sellest abi ega toetust mitte kellelegi. Juhul kui sellest ei saa uut Azovstali, mis saadab korda imesid.

Teine tõsiasi on see, et Tallinna Haiglat on vaja, aga strateegiliselt hajutatud linnakuna. Hambad ristis haiglaprojektiga sellisel kujul edasi minna pole lihtsalt mõistuspärane.

Siiski on fakt, et haigla planeeriti maailmas, mida enam pole. Algne projekt ei näinud ju isegi ette varjendite olemasolu, rääkimata vaippommitamise võimalusega arvestamisest.

Teine tõsiasi on see, et Tallinna Haiglat on vaja, aga strateegiliselt hajutatud linnakuna. Nii jääb sel võimalus olla tugevdaja ja toimija.

Hambad ristis haiglaprojektiga sellisel kujul edasi minna pole lihtsalt mõistuspärane, olenemata sellest, mitu miljonit kulutati Tallinna Haigla projekteerimiseks enne 24. veebruari.

Oleme jõudnud hetke, millest alates on strateegiliste objektide kooskõlastusringi vaja kaasata kaitseministeerium. Tallinnas elab üle 445 000 elaniku, mõnes linnaosas rohkem kui teistes suurlinnades kokku.

Neil kõigil on vaja ligipääsu nüüdisaegsele meditsiinile, aga mitte mammuthaigla näol! Ei rahuajal ja kohe kindlasti mitte sõjaajal. Teistmoodi enam ei saa.


Arvamust on avaldanud Postimees paberkandjal 4. juulil (nr. 126 (7769), lk. 10), foto allikas: ATI project, sotsiaalministeerium (2022).

Jaga postitust: