Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kaja­kambritele suudab raamatukogu murda silo­torne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.

Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.  

Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.

Publiku poolt soojalt vastu võetud aruteluteema uuris panelistide abiga põhjalikult raamatukogude rolli kogukondade ning demokraatia hoidmisel, ent ka osana laiapindsest riigikaitsest. Kriisiuuringute Keskust esindas arutelul keskuse juht Hannes Nagel, kes rõhutas raamatukogude väärtustamise vajadust osana eri kriiside ületamisest. “Raamatukogud on üks viimaseid madala sisenemise lävendiga ehk tasuta ligipääsuga kohti. Tasuta ligipääs informatsioonile on aga üks demokraatia alustaladest,” märkis Nagel.

Arutelus keskenduti ka Ukraina kogemusele, rõhutades raamatukogude vastutusrikast rolli tõsises kriisis. “Nii nagu on kohanenud kogu Ukraina ühiskond, on pidanud kohanema ka raamatukogud. Paljudest raamatukogudest on saanud kerksuskeskused, nende keldrikorrustest varjumiskohad ning raamatukogu töötajad on osa kriisist läbitulemisest võimekusest,” sõnas ta. “Ei tohi unustada, et raamatukogudel on tulnud kohaneda möödunud kriisides ka Eestis, olgu selleks koroonakriis või Ukraina põgenikele teenuspakkujana – olenemata olukorrast, on need inimeste poolt hinnatud teenuseks ning töö seal peab jätkuma – see eeldab aga investeeringuid.”

Arutelusl osalesid ka Merilin Piipuu (Kultuuriministeerium), Fredrik Hanell (Linnaeuse ülikool, Rootsi), Oksana Berezka (raamatukoguhoidja ja poliitik Ukraina) ning Kateryna Botnar (meediapädevuse ekspert, Eesti Rahvusraamatukogu). Arutelu modereeris Marcus Ehasoo (Vabaühenduste Liit).

Arutelu on peagi järelkuulatav ning vaadatav, lisame siia vastava lingi esimesel võimalusel!

Fotod: paneeldiskussioon nr. 20 (Kristi Sits, 2025).