Mis on sellise olukorra põhjustanud?

Põhjus peitub selles, et Eestis puudub poliitiline kokkulepe selle kohta, et Eesti elanikke on vaja tagalas kaitsta. Soomes on see ilmselge, seda ka tehakse – olemas on ulatuslik tsiviilkriisijuhtimist toetav süsteem ja varud selle teostamiseks. Nii on asub meile lähim toimiv tsiviilkaitsesüsteem 80 km üle lahe, ent peab tunnistama, et ka Läti ja Leedu on selles valdkonnas meist ette liikumas.

Teine oluline põhjus avaldub viimase kolmekümne aasta jooksul tehtud kollektiivsete otsuste näol, mis avaldub eelkõige riigieelarves. Ka otsustes, mida on tehtud Ukraina sõja algusest 2014. aastast ning neist, mis on jäetud tegemata täiemahulise agressiooni puhkemisest möödunud aastal.

Riigieelarvesse jõudvad rahastusotsused on olulised, sest riigieelarve on väärtuste kogum. Kõike, mida seal ei ole, ei ole oluliseks peetud. Elanikkonnakaitse vajadused on sealt saanud vaid riismeid, perioodil 2017-2022 keskmiselt 6,7 miljonit eurot aastas kõikide valitsemisalade (sic!) mittesõjaliste võimearenduste peale kokku.

Seevastu sõjalise riigikaitse tarbeks on samal perioodil iga aasta eraldatud keskmiselt 605 miljonit eurot.¹ See on igati arusaadav ja vajalik, aga vahe paisub veelgi suuremaks järgmisel aastal kui sõjaline riigikaitse moodustab 3,21% SKT-st ehk elanikkonnakaitse vaatest utoopilised 1,3 miljardit eurot.²

Teatav ärkamine toimus pärast möödunud aasta 24. veebruari, kui lisaeelarvest eraldati Siseministeeriumile 52 miljonit eurot elanikkonnakaitseks. Mida selle eest aga saadi? Nimekirjas on ulatusliku evakuatsiooni varu (asjad, mis ootavad inimest evakueerimiskohas, nt. tekid, ajutised voodid jne, hügieenitarbed. Samal ajal on evakueerimisvõimekust vaid 10 000 inimese jagu, ainuüksi rindemaakondades elab märkimisväärselt rohkem inimesi.

Palju on räägitud ka kohe-kohe paigaldatavast sireenivõrgustikust, ent reaalsuses on see takerdunud hankeprobleemidesse ning nii on loo kirjutamise ajal meil endiselt vaid üks sireen, Viljandi päästekomando katusel. Esile tuuakse ka varjumiskohtade märgistamist kleepsudega ning nende veebikaardile kandmist. Nüüd on siis teada, kus need asuvad.

Siiski on need mõeldud vaid ajutiseks varjumiseks juhul, kui inimene leiab ent tänavalt ning varjendi rolli need ei täida – keskmisele paneelmajas elavale inimesele soovitatakse minna keldrisse. Varjumiskohas – on see siis kleepsuga märgistatud avalik koht või paneelmaja kelder, on ohutu olla vaid siis, kui seda ei taba otsetabamus. Vastasel juhul jääb varjumiskohast suure tõenäosusega järgi rusuhunnik. 

See, et otsetabamusi pole, on pigem ebatõenäoline arvestades, kuivõrd suure hoolega Venemaa Ukrainas tsiviiltaristut sihib. Ära on märgitud seegi, et elanikke koolitatakse ning soetatakse varustust nii Päästeametile kui demineerijatele. Elanike koolitamise fookus on seejuures sellel, kuidas end ise või kogukonnas aidata saab, mis on äärmiselt oluline, ent paraku ka ainus, mida saab teha.

Riigi elanikkonnakaitse süsteemist või selle rakendumisest rääkida ei saa, sest seda pole. Heaks näiteks on sireenid – kui saamegi need püsti, siis tekib probleem hoolduskulude tasumisega, millele on ka Siseministeerium viidanud. Tegema tuleb hakata ka õhuhäireõppuseid, mis samuti vajavad raha.

See on ilmne näide strateegilise planeerimise vajadusest, projektipõhine kleepsutamine ning seadete ostmine vajab pikaajalist plaani, keegi peab seda süsteemi ka ülal hoidma. Rahastuses ei ole läinud asi märkimisväärselt paremaks, kõigi valitsemisalade elanikkonnakaitse rahastamise kavale on nüüd eraldatud 80 miljonit eurot, sellest 35 siseministeeriumi valitsemisalale järgmise nelja aasta jooksul.

Siseministeerium, kelle all on teemad, nagu varjumine, evakuatsioon ning seesama mainitud sireenivõrk, mis on elementaarsed elanikkonnakaitse elemendid, saab seega järgmisel neljal aastal keskmiselt 8,8 miljonit eurot aastas. Arvestades inflatsiooni mõju, tähendab 6,7 miljonit aastal 2017 ning 8,8 aastal 2025,4 et rahastuse suurusjärgud ja sellest lähtuv valdkonna arendamise võimalikkus pole muutunud. Sisulist suunamuutust elanikkonnakaitses selliste summade eest ei tee.

Laiapindse riigikaitsega on mure

Iga kodaniku huvides küsida, miks tehakse Eestis kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse alaseid otsuseid justkui paralleelreaalsuses, kus arvesse ei võeta ei Ukraina, Soome kui Iisraeli kogemusi ning regiooni akuutset julgeolekuolukorda. Seda olukorras, kus Venemaa agressioon Ukrainas on kestnud pea 10 aastat ning täiemahuline sissetung juba üle 600 päeva. See on mõistusevastane ning paneb tõsiselt küsima, kuivõrd on meie riigikaitses tegelikult laiapindsust. 

Mure süsteemse laiapindsuse osas ilmestab ka see, et kui Õhtulehe ajakirjanik pöördus Kaitseministeeriumi poole küsimusega3 elanikkonnakaitsest, vastati sisuliselt – see on Siseministeeriumi teema, meie sellega ei tegele. Ometigi on meile avalikus kommunikatsioonis laiapindsusest rääkides kuvatud sisulist koostööd ning strateegiliselt ühendatud plaane. Kuhu see siis tegelikult jäänud on?

Rääkides oma Ukraina kolleegidest ühiskonna säilenõtkust uurivate teadlastega, on nende sõnumiks see, et üks peamisi põhjuseid, miks Venemaa pole Ukrainat suutnud alistada, on tagala vastupanuvõime. Siinkohal on oluline meelde jätta, et sellise jama – elanikkonnakaitse ja tagala püsirahastuseta jätmise eest vastutab riigieelarvelise ettepaneku tegemisel kollektiivselt Vabariigi Valitsus, ent ka Riigikogu liikmed, kes riigieelarve poolt hääletavad.

Kui me praegu sellega tegelema ei hakka, kui me ei lepi kokku, et Eesti elanike kaitse tagalas on oluline ja väärib suuremahulisi investeeringuid, siis millal veel? Jääb selgusetuks, millist kriisi oodatakse.