Mure on ka väärtusruumis – riigieelarve on ju eelarveridadeks manifesteerunud väärtuste peegeldus.² Näiteks on saanud väärtuseks personaalriik, mille tarbeks võiks majandusministri sõnul võtta lausa paarsada miljonit eurot laenu.

Kogu lugupidamise juures – härrased, kui sumeri vanasõna „rikkust on raske saada, kuid vaesus on alati käepärast“ on muutunud siseturvalisuse mitteametlikuks motoks, kas elanikkonnakaitse jaoks poleks mõttekam laenu võtta veel enne, kui järjekordse digiseikluse poole tormatakse?

Kui raha leitakse sisejulgeolekus oma valdkonna seest vaid siis (seejuures teistele!), kui see on päevapoliitiliselt näpuga näitamiseks kasulik ka keset Euroopat möllavat sõda ning seejuures loodetakse hajuvale vastutusele, on aga justnimelt häbiposti tarvis. Meid ähvardav oht pole kuhugi kadunud ning varsti oleme juba kaks aastat Ukrainas näinud, mida tähendab Venemaa agressioon nii siseturvalisuse töötajatele kui tagalasse jäävatele elanikele.

Samal ajal, kui sõjaline riigikaitse õigustatult hambuni relvastub, pannakse Eesti siseturvalisuse valdkonnas komandosid kinni ning elanikkonnakaitse liigub edasi teosammul. Need ei ole asjad mille üle olla uhke, seda vaatamata pikalt kostvale eduraportöörlusele. Vaja on muutust ning eelkõige väärtustes, alles seejärel on loota ka valdkonna eest sisulist seismist.

Kasutatud allikad