Ühel augustikuu varahommikul alla kukkunud ja plahvatanud drooni järelkajas jäi kõlama nii mõnigi piinlik seik. Drooni alla kukkumisele reageerinud jõustruktuure (küll alles pärast tubli põllumehe kõnet) oli üksjagu, ent põhimõtteliselt unustati omavalitsust ning elanikke juhtunust teavitada. Või ei peetud seda vajalikuks.

Mõlemal juhul tekib küsimus omavalitsuste ja kogukondade rollist kriisijuhtimises. Ühelt poolt antakse omavalitsustele kriisivalmiduse ülesandeid aina juurde. Üksteise järel toimuvad ka peamiselt nii laua- kui väliõppused, kus koostööd harjutatakse. Ometigi selgub, et see läbi harjutatud mitmetasandiline koostöö ei toimi sõna otseses mõttes põllu peal, kus realiseeruvad realistlikud stsenaariumid. See osutab, et puudub sügavam elanikkonnakaitse kultuur, mis oleks sisseharjunud ning töötaks nii-öelda lihasmälu peal.

Milleks kaasata omavalitsust?

Kuniks omavalitsust isegi ei teavitata juhtunust, ei ole võimalik rääkida toimivast laiapindsest elanikkonnakaitsest. Viimane eksisteerib vaid siis, kui on toimiv mitmetasandiline koostöö. Eesti kriisijuhtimises ei tohi kujuneda olukord, kus omavalitsustelt osatakse vaid nõuda, ent reaalses kriisiolukorras nähakse neid pehmelt öeldes mõttetu osapoolena. Või, mis veel hullem – neid lihtsalt ei usaldata olulist infot hoidma.

Omavalitsuse hilisest kaasamisest on väga kahju, sest see on võtnud sealsetelt vastutavatelt ametnikelt ja ka kogukonnalt võimaluse õppida reaaltingimustes, kuidas tulla olukorraga toime. Tagantjärele võib ju läbi mõelda, mida omavalitsus oleks teinud, ent sellest on eemaldatud pinge ja stress, mis aitaks näha, kuidas süsteem toimib survekambris, reaalelulistes tingimustes.

Tuleb rääkida ka üksikisiku rollist juhtumis. Elanikkonnakaitse kultuuri osaks on ka see, et iga inimene teavitab pommi või plahvatuse kahtlusest ametivõimudele. Seda eelkõige helistades häirekeskusesse. Tänu ajakirjanike tööle on selgunud, et mitmed kohalikud elanikud arvasid, et pomm plahvatas või isegi, et sõda algas.² Ometigi – mitte keegi ei helistanud neist varahommikustest plahvatuse kuuljatest häirekeskusesse. Teavitamata jätmine tekitab küsimusi peaasjalikult selles osas, kas riigi kommunikatsioon droonide Eestisse kukkumise võimalikkusest ja õigest tegutsemisjuhisest sellisel puhul on jäänud hiljaks? On palju räägitud sõjahirmu leevendamise vajalikkusest ja et riik ilmaasja inimesi ei hirmutaks,³ ent praktilised oskused – plahvatuse kahtluse korral helistada häirekeskusesse – on jäänud veenvalt edasi andmata.

Elanikkonnakaitse kultuuri osa on ka erinevatest ohtudest realistlikult rääkimine ja õpetamine, mida teatud olukordades teha. Eriti olukorras, kus regioonis käib aastaid droonisõda. Inimesed peavad teadma, et kui meie kõrval on riik, mis kasutab teise riigi vastu iga päev kõikvõimalikke lõhkeseadeldisi, siis on elementaarne, et haritakse elanikkonda selliste ohtudega toime tulema. Kuna riigi kommunikatsioon on seni öelnud, et sisuliselt on võimatu, et siia mõni droon satub – piltikult öeldes iga põõsas laseb juba esimesest sentimeetrist – siis inimene ei usugi, et see droonioht on üldse reaalne ning ei mõtle ka eelnevalt läbi tegevuskava. Sestap ka isik ei teavita, sest seda ei saa juhtuda. Siinkohal pole süüdi inimene, vaid puudulik kommunikatsioon.