Lõuna-Korea tuumadraama “green light, red light”

Riik, millel on 19 reaktoriga märkimisväärne tsiviiltuumaprogramm, on hoidnud tuumarelva „keelatud ukse“ avatuna: sel on olemas teadus- ja tehniline taristu, mis on suuteline katma kogu tuumamaterjali käitlemistsükli, ning tuumaeksperdid, kes on vihjanud, et „kui otsustame seista omal jalgeil ja koondame oma ressursid, suudame kuue kuuga tuumarelva valmis ehitada.”¹ Tegelik ajakulu võib olla pikem kui kuus kuud, eriti juhul, kui eesmärk on arendada ja kasutusvalmis relv, ent me ei tohiks alahinnata Seouli suutlikkust ja tahet vajaduse korral väheste takistustega tuumarelv välja arendada.

2025. aasta novembris kogunes Seoulis väike ring endisi Lõuna-Korea kindraleid, tuumainsenere ja tsiviilkaitse teadlasi. Nende kohal rippus loosung Korea tuumajulgeoleku projekt (한국의 핵안보 프로젝트). Paberil mõjub see nagu tavapärane heidutusdoktriinide audit, kuid seekord on õhus varasemast tõsisem kaalutlus. See, mis algas valitsuse tellitud uuringuna, kujunes tasapisi millekski muuks: manifestiks riigile, mis püüab läbi mõelda, mida ellujäämine päriselt tähendab, kui tuleb üha enam loota iseendale. See ei ole ideoloogiline ega efekti taotlev käik, vaid kasvab välja vaiksemast usust ja veendumusest, et kui mõelda piisavalt põhjalikult ja paindlikult ette, võib ehk hoida ära põhjast kuklasse hingava sunniviisilise taasühendamise katastroofi. See on eessõna loole, kuidas seni rahumeelsena püsinud aatom leiab tee ka Lõuna-Korea kriisijuhtimisse, kusjuures kiiremini kui arvame ja vastu eeldust, et demokraatlik riik ei söanda minna tülli ÜRO Julgeolekunõukoguga.

Projekti^Akaks esimest pubklikatsiooni “Põhjendatus ja elluviimisstrateegia” (당위성과 추진 전략) ja “Rahvusvahelise üldsuse veenmine ja parteideülene koostöö” (국제사회 설득과 초당적 협력) ilmusid möödunud aasta suvel ja tähistavad peent nihet.²Näiteks esitab esimene publikatsioon valusaid küsimusi ja järeldusi, mis mõjuvad ühtaegu tehniliselt ja eksistentsiaalselt – näiteks küsitakse esimeses peatükis: „Kas Põhja-Korea oleks tõesti võimetu oma tuumarelvi kasutama?” ja neljandas peatükis tõdetakse, et „Laiendatud heidutus kuulub nüüd minevikku — strateegiline ‘müüt’, mida pigem korratakse kui usutakse.” Arutelud ja tõdemused on konkreetsed ja karmid – kui Pyongyang aina arendab oma ründevõimekust, siis Seouli kaitsekontseptsioon tugineb suuresti ennetuslöögi teooriatele, mis võivad laguneda juba nulltunnil, kui midagi valesti läheb.

Vaatamata sellele, et sõnastused on teravad, pole need siiski hoolimatud, sest kirjeldavad Lõuna-Koreas kasvavat rahutust ja debatti oma peamisest liitlassuhtest, millest ei kiirga enam sooja psühholoogilist kindlustunnet. Seetõttu pole üllatav, et Seoul ei käsitle enam Ameerika tuumavihmavarju püsivana, vaid tajub seda nagu lepingut, mida tuleb hoida ja hooldada, vajadusel kohandada ja kui tarvis, siis ka uuesti läbi rääkida. Washingtonile, mis on seni harjunud eeldama, et tema lubadused räägivad enda eest, võib see paista pelgalt sõnamänguna ja võib-olla ongi, ent sõnastusel on tagajärjed, sest ka väikesed ümbertõlgendused kipuvad ajapikku endale hambad kasvatama. See mõtteviisi nihe on osalt seotud ka Trumpi fenomeniga, mis on 21. sajandi alguse välispoliitika mõjutanud ulatuslikult, kuid peamiselt tuleneb uus mõtteviis siiski Põhja-Korea enda käitumisest, mis on järjekindlalt ajanud kaheteelist strateegiat: arendada vahendeid, millega annulleerida USA tuumavihmavari ja luua taktikalise tuumasõja võimekused minimaalselt Ida-Aasia regioonis, seda eelkõige Lõuna-Korea vastu.^B

Tuumakahtluse varjus

Märkimisväärne osa maailma inimestest tajub tänapäevast Lõuna-Koread sageli K-draamade ja K-popi kaudu või läbi kõrgtehnoloogiliste toodete, mis on aidanud kujundada riigist pehme, innovatiivse ja positiivse kuvandi. Ent julgeolekupoliitilises mõttes pole see pilt alati olnud nii süütu. Vastupidiselt, näiteks aastatel 1968–1975 püüti hankida nii kasutatud tuumakütusest plutooniumi ümbertöötlemise võimekust (ümbertöötlemistehast) kui ka keskmaa rakette³ või uraani rikastada veel 2000. aastal, ent aastatel 1979–1981 viidi läbi uraani keemilist rikastamist, 1982. aastal eraldati väikeses koguses plutooniumi ja aastatel 1983–1987 valmistati vaesestatud uraanist laskemoona.4

Lõuna-Korea on aastakümnete jooksul eri etappides, kord aktiivsemalt, kord passiivsemalt püüdnud oma tuumarelvaprogrammis edasi liikuda, eeskätt sõjaväelise diktaatori Park Chung-hee ajal, ning seda mitte vaid energiajulgeoleku, vaid ka riikliku julgeoleku kaalutlustel. Seejuures näevad vähemalt Lõuna-Korea tuumanatsionalistid siiani tuumarelva ja kütuse ümbertöötlemise võimekust oluliste osadena nii riigi energia- kui ka julgeolekupoliitikas,⁵ ent seni veel ilma relvata.

Siinkohal on oluline mainida, et hoolimata riigi märkimisväärsetest ressurssidest oli toonane tuumaprogramm (koodnimega “Projekt 800”) pigem väikesemahuline ja koosnes mitmest alaetapist nagu näiteks “Projekt 890” (eesmärk töötada välja lõhkepea disain), mis sõltusid kõik üksteisest. Samas toimetas sellega käputäis teadlasi ja insenere ning sel puudus kõrge prioriteesus⁶ olles rohkem potensiaalne jokker tagatasku kindlustuspoliitikana sellisteks kriisitsenaariumiteks, kui on vaja tugevate kaartidega istuda läbirääkimiste laua taha, kui näiteks Ameerika Ühendriigid peaksid tulevikus oma julgeolekukohustusi “optimeerima”.7

Siinkohal on oluline esile tuua sedagi, et kui Põhja-Korea oli 1990. aastatel teadlik Lõuna uraani rikastamisega seotud uurimistegevusest (ning Põhja luurevõimekust Lõunas ei tohiks kunagi alahinnata),4 siis võisid Lõuna tegevused omakorda motiveerida Põhja-Koread arendama endalegi rikastamisvõimekust. Kuid miks püüdis Lõuna-Korea üldse tuumarelva arendada? Põhjus peitub selles, et julgeolekukeskkond halvenes 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses märgatavalt. Aastatel 1968–1972 registreeriti Põhja-Koreaga DMZ tsoonis 722 intsidenti ning tagalas 294 intsidenti. Lisaks järgnesid üksteisele mitu Põhja-Koreaga seotud suurt vahejuhtumit: 1968. aasta katse rünnata presidendipaleed ja samal aastal aset leidnud USS Pueblo intsident ja 1969. aastal USA mereväe luurelennuki EC-121 allatulistamine. Kui tulla ajas edasi, siis aastatel 2022–2026 on julgeolekuolukord demokraatlike riikide vaatenurgast analoogselt halvenenud ning Põhja-Korea järjest kiirenev moderniseerumine hakkab peagi ületama ka seni tehnoloogilise ülekaalu najal toiminud Lõuna-Korea konventsionaalset relvastust.

On äärmiselt ekslik mõelda, et 2026. aastal on Põhja-Korea Rahvaarmee (조선인민군) endiselt eelmise sajandi jäänuk, mis ei suuda õppida ega lahinguväljal edu saavutada olukorras, kus Ukraina sõjatandri kogemused tuuakse koju ja kaasaegne relvastus jõuab üha enam masstootmisse. Siinkohal ei pea kaasaegne relvastus üldse olema maailma tipptase. Piisab sellest kui on töö kindlapeale ära tegemiseks sobivad vahendid, veel parem kui neid on kogustes, mida kannatab ka kaasteelistele müüa (või pakkuda vahetuskaubana), mida ka tehakse.

Kui Ühendriigid viisid 1991. aastal Korea poolsaarelt kõik oma tuumarelvad välja, toetas kümnendi lõpus vaid väike vähemus lõunakorealasi riigi püüdlusi tuumakütuse ümbertöötlemiseks. Siiski kutsus osa avalikkust ka tollal valitsust üles tuumarelva hankima, mida ajendasid piirikokkupõrked põhjanaabriga.⁸Seevastu 2017. aasta piirikriisi eskaleerudes ning kasvava mure taustal, et USA võib Põhja-Korea rünnaku korral Lõuna-Koread kaitstes kõhelda — kartes provotseerida raketirünnakut Ameerika Ühendriikide enda vastu — pöördus avalik arvamus jõuliselt Lõuna-Korea tuumaprogrammi kasuks: küsitluste järgi toetas 60% lõunakorealastest tuumarelvade omandamist.⁹2023. aasta küsitlus näitas sedagi, et üle 76% lõunakorealastest toetab tuumarelvade iseseisvat (omaenda) arendamist.¹⁰

Aasta hiljem tõi uuring esile olulise nüansi, kui küsimusele, „Kas te arvate, et Ameerika Ühendriigid kasutaksid Korea poolsaarel eriolukorra korral oma tuumaheidutust ka siis, kui see tooks kaasa riski, et rünnatakse USA-d?” vastas 60,8% „ei”. Kuigi uuringu raportis märgitakse, et see ei pruugi tingimata viidata usalduse vähenemisele USA suhtes, vaid pigem kajastab Põhja-Korea arenenud tuumarelvaprogramme ja laienenud provokatiivset hoiakut, on see siiski oluline indikaator: nende inimeste hulk, kes toetavad tuumapüüdlusi, on kanda kinnitanud vähemalt stabiilse “kuus-seitse” inimest kümnest suurusjärgus. Seda toetab kaks peamist arusaama: Põhja-Koreast on de facto tuumariik, mis ei loobu ilma sõjata, mis režiimi hävingu kaasa tooks, aatomist ning lisaks peljatakse, et Ühendriikide 47. president võib USA liitlasvägesid oluliselt vähendada või isegi riigist välja viia, mis on seal alates Korea sõja lõpust aidanud põhjapoolset lämmatavat vabastamist heidutavalt tõrjuda.

Green light

Kuigi praegu puuduvad märgid, et Lõuna-Korea valitsus kaaluks ametlikult tuumarelvade arendamist, on märgilise tähtsusega nii asjaolu, et lõunakorealased seda laialdaselt toetavad, kui ka kaks eespool mainitud vaid korea keeles ilmunud köidet, mis näitavad, kuidas Seoul mitteametlikult heidutust ümber defineerib ning kompab Ameerika tuumatagatiste ja USA võimaliku reageerimise piire. Nagu Jaapanil, on ka Lõuna-Koreal olemas tuumarelva loomiseks vajalikud toorained, tehnoloogia ja ressursid. Varem on näidatud, et Lõuna-Korea suudab rikastada uraani kuni 77% tasemeni; kuigi see tase ei ole eriti sobiv võimsate tuumarelvade jaoks, osutab see siiski, et Lõuna-Koreal on potentsiaal toota relvakõlblikku, veelgi kõrgemalt rikastatud uraani ning seega ka tuumarelvi.

Kuigi Lõuna-Koreal ei olnud varem mandritevahelisi ballistilisi rakette, on tal olemas lai valik lühi- ja keskmaa ballistilisi rakette. 21. mail 2021 tühistati aastakümneid kehtinud Lõuna-Korea ballistiliste rakettide tegevusulatuse juhised, mis võimaldas Lõuna-Koreal arendada ja omada mistahes tüüpi rakette, sealhulgas mandritevahelisi ballistilisi rakette (ICBM) ja täiustatud allveelaevalt lastavaid ballistilisi rakette (SLBM).11 Seega teatas Lõuna-Korea juba 2022. aastal, et on välja arendanud allveelaevalt lastavad ballistilised raketid (nt Hyunmoo-4-4). Oluline on seejuures märkida, et Lõuna-Korea on ainus riik, kellel on SLBM-id, kuid kellel ei ole tuumarelva.12

Poliitilisel tasandil on samuti tehtud esimesi samme: eriti 2023. aasta veebruaris ja märtsis, kui Rahvavõimu Partei (국민의힘) juht Chung Jin-suk ütles, et Lõuna-Koreal võib olla vaja tuumarelvi, ning Seouli linnapea Oh Se-hoon kutsus üles Lõuna-Koreale tuumarelvi hankima.13 2025. aastal kinnitas üks Lõuna-Korea salastusastmest vabastatud dokument, et Venemaa pakkus Nõukogude Liidult pärandunud võla tasaarveldamiseks riigile tuumaprogrammidega seotud koostööd. Nimelt pakkus Venemaa 1992. aastal edasijõudnud tuumatehnoloogiat, sh tuumajaamade eluiga pikendavaid lahendusi.14 1994. aastal pakkus Venemaa veel lisaks 50 tonni kõrgelt rikastatud uraani, mis pärines Ukraina tuumalõhkepeadest, ning lisaks 150 tonni madalalt rikastatud uraani aastas kümne aasta jooksul.15 Mõned nimetaksid seda kõike juhuste jadaks, et diplomaadid juhtumisi kohtudes võisid kogemata kiruda üleliigse tuumakütuse ülalpidamiskulusid, mille kuulmine võis mõnel silmad särama panna. Mõned juhused on kapriissed, mis ilmuvad sinna, kus on nõudlus, kontaktid ja strateegiline võimalus.

Aatomi tähetund

Ka eestlasi võiks lõputult küsitleda teemal, kas peate vajalikuks tuumarelva omandamist ning usutavasti ei üllataks vastus kedagi peale Moskva, kus oldaks iseenesest mõistetavalt sügavalt solvunud ja šokeeritud sellisest soovist. See soov ei teki kuskil aga tühjusest, ning kindel on ka see, et see naaseb alati, kui ümbruskond muutub eksistentsiaalselt ohtlikuks ja tagatised on “kindlad nagu Budapesti memorandum”. Ja kui huvi on piisavalt tugev, leidub maailmas pea alati ka murele lahenduse pakkujaid. Huvi ja toetus aatomi vastu tähtsusetud, kui puudub võimekus seda käidelda ja see eristabki loosungid reaalsest poliitikast: kas tegemist on unistuse või võimalusega.

See on põhimõtteline küsimus, mis ei puuduta ainult Korea poolsaart vaid kummitab ka Euroopas, rohkem ida- ja põhjapoolsemas piirkonnas, kus mõni rahvus on tehnoloogiliselt ning tööstuslikult suuteline pikema ajaraami, ent kõike mängu pannes Koread matkima, sest nende jaoks pole julgeolek ammu enam abstraktne arutelu, vaid päriselus mängitav Squid Game, kus kõik teavad, mis juhtub kui punase tule ajal liigutades tekib kasvõi üks vääratus.

Märkused

^AProjekti eesmärk on avalda neli publikatsiooni 2026. aasta esimese poolaasta lõpuks, mille autoritena osaleb ligikaudu 50 eksperti Lõuna-Koreast ja välismaalt. Kaasautoriteks on praegused ja endised akadeemikud, mõttekojad, endised diplomaadid, erukindralid- ja admiralid, valitsusametnikud ja teised kõrged ametnikud, kes esindavad eri valdkondi nagu rahvusvahelised suhted, rahvusvaheline õigus, piirkonnauuringud (Põhja-Korea, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan, Venemaa, Lähis-Ida jne), sõjauuringud, tuumatehnoloogia ning kaitse- ja julgeoleku-uuringud. Projekt loob laiemalt põhjus-tagajärg raamistiku, mis võimaldab tulevastel valitsustel rakendada samm-sammult tuumarelvastumist nii, et see ei kurnaks majandust ega šokeeriks liialt maailma üldsust, kui ühel päeval tuleb maavärinana kõlav lakooniline teade sellest, et meie sõna ja tegu julgestab aatom.

^B Põhja-Korea režiimi eesmärk on igal juhul enda säilitamine ja puutumatus, tuumarelvad teenivad seda eeskätt heidutusena: need tõstavad välise sekkumise hinda ja annavad Pyongyangile suure manööverdamisruumi. Samas ei tähenda ellujäämisloogika, et agressioon oleks välistatud, sest kui tingimused muutuvad soodsaks (nt maailmasõja keeris) ja Lõuna-Korea jääb üksi, on see ideaalne võimalus Põhja-Koreale, et taaskord proovida “vabastamist”, sest sel korral on käes kahjuks tugevamad kaardid. Seetõttu ei tasu end hetkekski uinutada mõttega, et Pyongyangi ambitsioonid piirduvad vaid status quo säilitamisega.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! (2), 2026, lk 38-43. Fotod: Korea poolsaar ja rekonstrueeritud pildid prorgammist ja rakettidest, (GhatGPT, 2026).

Allikad

¹Whyte, L. & Keck, Z., 2017. Can South Korea Build a Nuclear Bomb in 6 Months? The National Interest, 23.09.2017.

²Jang, H.-W., 2025. 한국핵안보전략포럼 ‘한국의 핵안보 프로젝트’ 1·2권 출간 [Korea Nuclear Security Strategy Forum publishes Vols. 1–2 of “The Korean Nuclear Security Project”]. Skyedaily, 10.08.2025.

³ Hayes, P., 1991. Pacific Powderkeg, American Nuclear Dilemmas in Korea. Lexington Books, pp. 199–208.

⁴Kang, J., Hayes, P., Bin, L., Suzuki, T., & Tanter, R., 2005. South Korea’s nuclear surprise. Bulletin of the Atomic Scientists, 61(1), pp. 40–49.

⁵ Lim, E., 2019. South Korea’s Nuclear Dilemmas. Journal for Peace and Nuclear Disarmament, 2(1), pp. 297–318.

⁶ Reardon, R. J., 2025. Civilian nuclear technology transfers as nonproliferation leverage: a reexamination of South Korea’s nuclear-weapons program. The Nonproliferation Review, pp. 1–23.

⁷ Cha, V. D., 1999. Alignment despite Antagonism: The United States–Korea–Japan Security Triangle. Stanford, CA: Stanford University Press, pp. 123–125.

⁸ Mack, A. 1997. Potential, not proliferation: Northeast Asia has several nuclear-capable countries, but only China has built weapons. Bulletin of the Atomic Scientists, 10.01.1997.

⁹ Sanger, D. E., Choe, S. & Rich, M., 2017. North Korea Rouses Neighbors to Reconsider Nuclear Weapons. New York Times, 28.10.2017.

¹⁰ Jung, M., 2023. Over 76% of South Koreans support development of nuclear weapons. The Korean Times, 30.01.2023.

¹¹ Seok-min, O. 2021. (News Focus) Lifting of U.S. missile restrictions signifies Seoul’s missile sovereignty, Washington’s China strategy: Experts. Yonhap News Agency, 21.05.2021.

¹² Sang-Hun, C., 2023. In a First, South Korea Declares Nuclear Weapons a Policy Option. The New York Times, 12.01.2023.

¹³ Shin, H., 2023. Exclusive: Seoul mayor calls for South Korean nuclear weapons to counter threat from North. Reuters, 13.03.2023.

¹⁴ 노, 민호., 2025. 러시아, 韓에 우크라 핵탄두서 추출 고농축 우라늄 50톤 판매 제의 [Russia offers to sell South Korea 50 tons of highly enriched uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads]. 파이낸셜뉴스, 28.03.2025.

¹⁵ 서, 주희., 2025. 러시아, 30년 전 韓에 우크라 핵탄두서 추출된 우라늄 판매 제안 [Russia offered to sell uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads to South Korea 30 years ago]. 채널A, 28.03.2025.

Jaga postitust: