Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.