Korteriühistu kriisivalmidus algab suhtlusest
Eestis asuvate korteriühistute suurus on üsna erinev, ent neis kõigis on ühtviisi tarvilik kogukondlik suhtlus kui kriisivalmiduse alustala. Oleme Kriisiuuringute Keskuses kahel viimasel aastal viinud läbi kogukonnnapõhist kriisioskuste koolitusprogrammi, fookusega kortermajade keskkonnale, kus on meie eri tegevustest võtnud osa sajad korteriühistute juhatuste liikmed ja ühistutes elavad inimesed.
Korteriühistutes – mida saabki tänapäeva Eesti ühiskonnas mõtestada väikseima igat inimest puudutava kogukonnana – tuleb alustada oma naabrite ja kaaselanike tundmisest, nendega suhtlemisest. Ukraina kogemus on näidanud, kuivõrd oluline on just see, et samas majas elavate inimeste vahel toimuks suhtlus ning oleks usaldus. See on oluline, sest kriisiolukorras on just sinule lähedal asuvad inimesed suure tõnäosusega sinu esmane ja kõige rasketemate kriiside tingimustes võib-olla ka ainus abivahend. Sõbrad ja sugulased võivad jääda distantsilt liiga kaugeks, sa ei pruugi ka nende juurde kohe jõuda.
Kogukonnasiseste suhete loomine ja alalhoidmine on seega sama oluline kui kriisivarud ja -oskused. Seejuures kasutatakse Ukraina kortermajades selleks digitaalseid vahendeid – erinevaid suhtlusrakendusi, kus on grupivestluse võimalus (Facebook Messenger, Telegram, ka turvalisem Signal). Kui on majas inimesi, kes neid rakendusi ei kasuta, tuleb läbi mõelda ka, kuidas teavitatakse neid kriisi ajal toimuvast – selleks on Ukrainas praktilise lahendusena ukselt uksele käimine või teadetetahvlitele olulise info panemine. Toome ka ühe praktilise näite, miks on suhtlemine ja eelnevad kokkulepped vajalikud – evakueerumine.
Evakueerumine on vajalik kriisides kus mingil põhjusel tuleb oma kodust lahkuda, sest koju jäämine ei ole võimalik. Korteriühistus suheldes on võimalik paremini aru saada – millised võimalused on minu ja naabril? Kas keegi vajaks ehk evakueerumisel abi ning ei tulegi sellega ise toime? Kas on ehk selliseid naabreid, kellest tuleb evakueerumisel ametkondadele teada anda, kui ka ise ei ole võimalik neid aidata (näiteks autos on juba kohad täis)? Sellised detailid selguvad läbi suhtluse ning veelgi täpsemalt – läbi ühise kriisiplaani kokkupaneku. Seejuures toonitame, et kes kardab suhtlust – kriisis tuleb seda niikuinii teha, sellest ei ole pääsu. Parem on sellega siiski enne tegeleda, sest nii on kriisis lihtsam terveks ja ellu jääda.
Kui suhtlus on olemas, ongi korteriühistus kriisiplaan järgmiseks sammuks. Eelkõige tuleb neist keskenduda sellele – milline on seis siis, kui teie majani ei jõua enam kesksed elutähtsad teenused – elekter, küte, vesi. Näiteks sõjalise ründe korral tasub eeldada, et need teenused võivad katkeda esimestena ning nende taastamine võib võtta märkimisväärselt kaua aega. Seetõttu peab kriisiplaan olema võimeline pakkuma lahenduskäike ka elutähtsate teenuste katkemisel – kriisivarud, mis võimaldavad tarbida puhastatud vett (eeldab vee olemasolu või leidmist nt loodusest) ja toidu valmistamist (eeldab toiduvarusid, vett ja toiduvalmistamise vahendeid).
Kui on selge, et teil ei ole praegu mingeid varuvariante, tasub arutada nii omavahel ühistus, ehk ka naabermajadega, kui kohaliku omavalitsusega – mis on teie maja või asumi puhul parim variant? Kas on võimalik luua generaatoriühendus ja soetada ka generaator, mis hoiab majas elementaarset elektriühendust? Generaator vajab ka kütust – mida sellega teha ja kust seda saada kui esmane kütus otsa lõppeb? Ei tasu ka lihtsalt emotsioonide ajel esemeid soetada ilma pikemaajalist plaani omamata. Mõned abistavad küsimused – kas oskan seda kasutada, kas oskan seda parandada või tean kedagi, kes oskab, kas tarbin neid toitaineid jne. Igal juhul tasub põhilised elutähtsad teenused ja nende varuvariandid läbi mõelda ning vajadusel küsida nõustamist kohalikust omavalitsusest, ka Päästeametist.
Seejuures ei tohi unustada, et ka igal koos elaval leibkonnal peaks olema läbi räägitud – milline on pere kriisiplaan? Millised varud peavad elanikul endal kodus olemas olema – selle kohta on piisavalt infot. Tasub jälgida vähemalt Päästeameti nõuandeid, kus soovitatakse – igal perel peaks olema vähemalt 7-päeva varu, mis võimaldab toime tulle kesksete teenuste katkemisel – see tähendab, ka siis, kui poest ajutiselt süüa ega vett osta ei saa. Seejuures soovitame Kriisiuuringute Keskuse poolt – ostke varud ära esimesel võimalusel ning vastavalt oma ja kogukonna võimalustele püüelge vähemalt 4 nädalase esmase hakkamasaamise suunas.
Miks? Esiteks – Eestit ootab peagi ees järjekordne maksutõus, mis muudab kõik asjad kallimaks. Teiseks – kui saabub reaalne laiaulatuslik kriisi, on ka nõudlus kriisides kasulike asjade järele mitmekordne – see tähendab, et turule ilmuvad spekulandid, kes pakuvad teile näiteks generaatorit või akupanka kahe või kolmekordse hinnaga. Tasub meenutada COVID-kriisi, aga ka kõiki teisi kriise, kus nõudlus ületab alati pakkumist. Ette varuda on seega oluliselt odavam – ärge jääge ootama kriisi, siis maksate end kriisivarustuse ostmisel pehmelt öeldes vaeseks.
Ehk on mõistlik ka teatud varusid ühistusse keskselt osta – näiteks kallima kuluna kuivtoidupakid, mis võtavad vähe ruumi, ent jällegi – see algab arutelust ja teie praeguse olukorra kaardistamisest – mis on olemas ja mis tarvis teha. Samal ajal on variandiks ka mitte midagi teha ja loota vaid kellelegi teisele, sest Eestis pole mitte ühtegi seadust, mis saaks teid eraisikuna kohustada enda kriisivalmidusega tegelema. Ka päästeameti juhiseid on vaid soovituslikud. Ent sel juhul tasuks mõelda sellele, et oma elu ja enda pere elu eest vastutate ikkagi teie ise. Sellises olukorras kriisi puhkemisel olete ilma igasuguse ettevalmistuseta suure tõenäosusega üksi, abitu ning teistele ebameeldivalt suureks koormaks. Kui te pole ka ise üldse valmis, ei saa te ka kuidagi teisi aidata.
Mittevalmistumisega kahandate oma ja enda kogukonna väljavaateid mitmekordselt.
Ukraina kogemusest lähtuvalt on vältimatu ka maja varjumisplaani läbi mõtlemine. See tähendab otse öeldes – kui teie piirkonda peaks tabama õhu- või raketirünnak – kuhu te varjute? See muutub varsti ka hädaolukorra seaduse muudatusega kõigile Eestis asuvatele korteriühistutele kohustuslikuks – plaan läbi mõelda ja võimalusel ka varjumiskoht rajada. Praktiliselt tähendab see keldri varjumiskohaks kohandamisel Päästeameti juhiste järgimist (leitavad nende veebist).
Kui kortermajas selgub varjumisplaani tegemise tulemusel, et majja ei ole võimalik varjumiskohta rajada, tuleb varjumisel lähtuda kahe seina reeglist ehk minna õhuhäire korral kahe kandva seina vahele ning akendest eemale. Varjendeid, mis kaitseks varjumiskohast enam, Eestis kortermajades ei ole, need saavad eelmainitud seadusmuudatusega olema uutes majades alates teatud suurusest – seejuures nendes majades, mille ehitusluba võetakse alles pärast 2028. aastat.
Sellest tulenevalt ei muutu teie jaoks suure tõenäosusega lähema 10-15 aastaga varjumise vaates midagi – olemasolevad kortermajad jäävad varjenditeta, mistõttu paneb seadusandlus teid peagi fakti ette – kas jätta olukord samaks või iseseisvalt luua endale varjumiskoht – mitte keegi ei tule seda teile looma. Siingi on võimaluseks valida mittetegutsemine, kuna seadusandlus kohustab vaid varjumisplaani koostama, ent seda tehes tasub mõelda – kas tegematajätmine on teie enda huvides?
Kriisiuuringute Keskuse poolt rõhutame siinkohal, et tasub loobuda illusioonist, et riik või omavalitsus jõuab koheselt igas kriisis iga elanikuni. Me oleme küll harjunud sellega, et Päästeamet, kiirabi ning politsei on jõududega reageerimas ning tavapärasel ajal pidevas valmisolekus, jõudes katta kõik kutsed mõistliku aja jooksul (sõltuvalt kutse prioriteedist kas kiiremini või aeglasemalt). Tõsises ja laiaulatuslikus kriisis on abivajajaid korraga palju, palju rohkem. Abi võib jõuda aeglasemalt, ent ei pruugi üldse saabuda aja jooksul, kus olete seda harjunud saama. Seejuures peavad siseturvalisuse töötajad mõtlema ka iseenda turvalisuse peale – muidugi tulevad nad appi nii kiiresti, kui võimalik, ent näiteks aktiivse õhuhäire ajal ei tohi nemadki end ohtu panna. Seega tasub mõelda nii – kõige suuremas hädas on riik muidugi olemas, ent enda ja oma korteriühistu valmisoleku nimel tasub praegu, rahulikul ajal, pingutada maksimaalselt, et saaks endale ja oma inimestele esmast abi osutada.
Siseturvalisuse töötajate abi viibimise kõrval võib just Sinu korteriühistuni tavapärasest aeglasemini jõuda ka kesksete teenuste taastamine – näiteks, kui kaob elekter, vesi või küte. Seda on näha ka Ukrainas, kus kõike, mis katki ja oluline, parandatakse võimalikult kiiresti, ent kuna parandamist vajavaid objekte on palju, on protsess tavalisest palju aeglasem. Seega tuleb olla valmis oluliselt pikemaks kui vaid nädalaseks iseseisvaks toimetulekuks.
Kuidas saavutada valmisolekut korteriühistu tingimustes?
Jõuame ringiga tagasi suhtlemise ja plaanini. Tasub omavahel paika panna konkreetne eesmärk – kas soovime näiteks poole aasta pärast, et meie kortermaja oleks valmis nädal aega iseseisvalt toimima, seejuures on meil olemas varjumiskoht? Oleme korteriühistute inimesi käinud aitamas ka oma kogukonna aitamiseks vajalike oskuste arendamisel, näiteks esmaabi, psühholoogilise esmaabi ning ellujäämise baasõppel, seda SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja Siseministeeriumi toel. Ka oskused on oluline osa valmisolekust, sest generaatorist, lihtsamalt ka tulepulkadest pole kasu, kui keegi pole neid kunagi proovinud ega oska kasutada.
Selleks, et korteriühistud oleksid paremini valmis, ongi lisaks eelmainitud valmisolekule teenuste katkemise puhul tarvis valmisolekut teineteist aidata. Selleks olemegi Kriisiuuringute Keskuses kahe aasta kogemusega välja töötanud „Kriisioskuste koolitusprogrammi“, mis on eri teemasid kattev ja mitmetest koolitustest koosnev ühtekokku 19-tunnine õppimisvõimalus. Oleme sellega käinud koolitamas kogukondi juba mitmes Tallinna linnaosas ja Ida-Virumaal. Koolitusprogrammi tagasiside on positiivne, inimesed on tänulikud ning meil on hea meel ka selle üle, et koolitusel on reaalne mõju – inimesed hakkavad pärast seda endale kriisivarustust ostma ning tunnevad end kriisivalmiduses enesekindlamalt.
Kuigi abimaterjale kriisivalmiduse osas ledub erinevatelt veebilehekülgedelt, näiteks kriis.ee või päästeameti koduleht, keskenduvad need paljuski individuaalsele ja perekonna valmisolekule. Seni on olnud lünk aga kogukondliku ja korterelamu kriisivalmiduse poole. Maikuu lõpus ilmus aga Kriisiuuringute Keskuse poolt Eesti esimene „Paneelelamu kogukonna kriisivalmiduse õpik“, mis on tasuta õppematerjal just suurtes kortermajades elavatele inimestele oma ühistu kogukonnaga kriisivalmiduses alguse tegemiseks.
Õpik on kättesaadav meie veebilehelt, samas leiab info ka meie koolitusprogrammi kohta. Huvi korral võib meile ka otse kirjutada, aadressil info@kruk.ee ning küsida pakkumist – seejuures soovitame programmi tellimusel teha koostööd kohaliku omavalitsusega, sest koos on ikka kergem. Kuulata tasub ka Kriisiuuringute Keskuse Delfi platvormil asuvat taskuhäälingut “Kriisioskused”, kus uurime, milliseid teadmisi ja oskusi vajame kriisideks valmistumisel ja nendega toimetulekul. Saates astuvad üles oma ala eksperdid ning jagame tõenduspõhist infot.
Arvamuslugu valmis Kose Vallavalitsuse tellimusel ja ilmus algselt Kose Teatajas (6/2025, lk 6). Fotod: koolitused ja materjalid (Kriisiuuringute Keskus, 2025).
Jaga postitust: