Mõnelt poolt on kostnud kaeblikke sõnumeid uue varjendite nõude teemal. Nimelt on riik ette valmistamas eelnõu, mis seab uutele, üle 1200 m² hoonetele varjendi rajamise kohustuse. Seda tehakse põhjusel, et julgeolekuolukord on stabiilselt muutunud halvemaks ning varjendeid on tarvis võimaliku sõjaohu realiseerumisel inimeste ehk tagala kaitsmiseks. Sammud on lõpuks läinud konkreetseks, sügisest peaks turvatunnet oluliselt tõstev muudatus uutele majadele kehtima hakkama – julgeolekuohuga kohanemine nõuab tegusid.

Kes varjendite vajalikkuses aga kahtleb, võib ette võta Ukraina sõja kajastused kolme aasta vältel ning uurida, mitmel päeval ei ole Venemaa rünnanud kas rakettide või droonidega elamurajoone või tsiviilisikutele olulist infrastruktuuri. Neid päevi põhimõtteliselt ei ole, sest Venemaa sihib kodusid, lasteaedu, koole, kaubanduskeskuseid, teatreid, haiglaid, rongijaamu ja kõiki muid kohti, kus tsiviilisikud aega veeta võivad. Asjaolu, et tsiviilisikute sihtimine on sõjakuritegu, ei huvita agressorit, see on eesmärk omaette, mis aitab süstemaatiliselt tagalat demoraliseerida. Tsiviilisikute ja -objektide sihtimise sooviks on tekitada võimalikult palju valu, kaost ja seeläbi murda kaitsetahe. Selle vastumürgiks on peale sõjaliste võimekuste vaid tugev elanikkonnakaitse.

Nimelt on elanikkonnakaitse eesmärgiks – nagu ka selle valdkonna nimi vihjab – elanike kaitse. Varjendid ja varjumissüsteem on selle üks osa. Vastab tõele, et elanikkonnakaitse nõuab lisakulutusi, ent on kohatu rääkida turu valmisolekust varjenditele. See on kummaline kommunikatsioonivalik, üheselt Eesti praegust reaalsust eitav. Vabandage, ent meil ei ole varjendite, laiemalt varjumissüsteemi ülesehitamise puhul lihtsalt valikut! On võrdlemisi lihtne näha varjendivastasuse tagajärgi – meie oma inimesed on need, kes kannatavad, kui me oma varjumissüsteemi välja ei ehita. Ent näib, et osa inimestest ei saa endiselt aru, et Eesti ei ole Portugal, kus võiksid sellised säravad mõtted kerkida.

Teemana on kerkinud ka uuselamutes paikneva kinnisvara hind ning asjaolu, et äkki turg ei kannata hinnatõusu välja. Tuues paralleeli sõjalisest riigikaitsest – ka sealgi on küllalt võimelünki, mille täitmisega on väga kiire. Selle nimel tehakse ka tööd, ent seegi maksab. Lahendusena väljakäidud maksutõusuks pole samuti kunagi maksumaksja valmis. Samas, paremaid lahendusi riigikaitse võimelünkade paikamiseks hetkel välja käidud pole. Turvalisus ei ole koht, kus kokku hoida – sest võid kindel olla, et agressor oma võimekustesse suunatavate ressursside peale mõeldes sente ei veereta.

Leiame, et on kohatu panna ühte lausesse inimeste elusid kaitsvad lahendused ja protsentuaalne hinnatõus. Veelgi enam, serveerida seda kandikul „turg ei ole valmis“. Jääbki lõpuni arusaamatuks, kas tajutakse väärtuskonflikti. Nimelt – varjendite vajalikkuse või peenes keeles, turukõlbulikkuse üle muretsejad panevad ühele poole kaalukausile võimekuse korterid maha müüa ning teisalt, inimeste võimekuse end tõsise ohu – näiteks lauspommitamise – kaitsta. On uskumatu ja lihtsalt kurb, et üle kolme aasta kestnud Ukraina vastu peetava sõja taustal tegeleme sellise debatiga.

Olukord, kus teatud sektorid justkui varjendite vastu sõdivad, on kummastav. Meil pidi ju olema laiapindne riigikaitse? On või ei ole?

Elanike kaitse tagalas on osa sellest ning nii võiksid ka võib-olla kasumimarginaalide pärast muretsejad leida endas tahte panustada riigikaitsesse. See võiks väljenduda näiteks varjenditevastasest kampaaniast hoidumisest. Inimeste elu ja tervise kaitse on rahast tähtsam, selle üle ehk keegi debatti pigem pidama ei hakka – ent mine tea.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 26. märtsil. Foto: vaade paneelelamule (KRUK, 2024).