Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kaja­kambritele suudab raamatukogu murda silo­torne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.

Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.  

Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.

Foto: episoodi salvestamine Rahvusraamatukogus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Maikuus ilmunud õpikust leiavad kajastamist kolm korterelamute kriisivalmiduse põhialust: suhted, varud ja oskused. Õpik lähtub eeldusest, et kortermajas on kriisivalmiduse saavutamine on kõige tõhusam kogukonna ehk eelkõige ühistu tasandil. Riik on seni pööranud tähelepanu inimeste isiklikele varudele ning oskustele, kus on samuti suur lünk, ent kogukondlikkus on kriisivalmiduses hoopiski varju jäänud. 

Õpik on mõeldud inimestele, kes soovad oma korterelamus kriisivalmidusega algust teha, selles käsitletakse nii inidviduaalse kriisvalmiduse tugevdamise kui ühistu tasandil kogukondliku kriisivalmidusega alustamist. Õpik on mõeldud korterelamus kogukondliku kriisivalmidusega alustada soovivatele inimestele. Seejuures on rõhk suhtlusel, ühisel kriisiplaani koostamisel ning inimressurssidel – suurtes majades elab palju inimesi, kes saaks olla läbimõeldud tegevuse korral teineteisele abiks.

Õpikus käsitletakse ka inimese enda kriisivalmidust kui eeldust teiste abistamiseks. Peatükkide kaupa selgitatakse linnalises keskkonnas valmistumise olulisust, kogukonna rolli linnakeskkonnas ning kuidas proovida kogukondlikkusega algust teha. Teemade hulgas käsitletakse sedagi, mida teha, kui elamine linnas muutub kriisi tõttu võimatuks ning tuleb evakueeruda.

Õpikut saab seda tellida paberkandjal SIIT postikulu vastu. Õpiku koostamist ja trükkimist toetasid Väike-Õismäe kogukondliku elanikkonnakaitse projekti kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium, õpiku sisu on kooskõlastatud Päästeametiga.

Foto: Eesti esimene paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpik (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Tutvustasime kohtumisel nii oma varasemaid rahvusvahelisi kui Eesti projekte (Tallinnas ja Kohtla-Järvel SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel) ning ka sel aastal välja antud paneelmajade kogukondliku elanikkonnakaitse õpikut, mille ingliskeelse versiooni andsime üle Tšehhi kolleegile. Õpiku eesmärk on toetada korterelamute kogukondi praktiliste juhiste ja tööriistadega, mis aitavad kriisiolukordadeks paremini valmistuda ning tugevdada naabruskondade sisemist sidusust ja toimepidevust.

Kohtumise taustaks on meie varasem töö PIMA projektis, kus uurisime kerksuskeskuste (resilience hubs) kontseptsiooni Eesti, Ukraina ja Rootsi näitel ja nende potentsiaali elanikkonnakaitse süsteemide osana. Need keskused on kohalikud tugipunktid, mis võivad kriisiolukordades pakkuda infot, varustust ja koordinatsiooni — ning rahuajal toetada kogukondade koostööd ja teadlikkust.

„Elanikkonnakaitse tugevdamine algab kogukondadest endist. Kui elanikud teavad, kuidas tegutseda, kuidas üksteist toetada ja kuhu kriisiolukorras pöörduda, muutub kogu süsteem vastupidavamaks. Kohtumisel Tšehhi siseministeeriumiga rõhutati ühiselt, et paljud neist väljakutsetest — alates üleujutustest kuni hübriidohtudeni — eeldavad lisaks infrastruktuurile ka usaldust ja kohalikku tuge, et tagada tõhus reageerimine,” sõnas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Tšehhi on sarnaselt Eestile teel terviklikuma kriisivalmiduse poole. Peamisteks murekohtadeks, mida siseministeeriumi esindajad välja tõid, on ulatuslikud üleujutused ja suuremahulised elektrikatkestused, samuti kasvavad riskid seoses hübriidrünnakutega. Arutelu käigus tõdeti, et kogukondlikul tasandil tugevam koostöö ning elanike teadlikkuse suurendamine on võtmetähtsusega vastupidavuse kasvatamisel.

Konverents lõpetas kümne kuu pikkuse projektitegevuse, mida juhtis Malmö Ülikool (Rootsi) koostöös MTÜ Poruchiga (Ukraina) ja MTÜ Kriisiuuringute Keskusega (Eesti). Projekti eesmärk oli luua kolme riigi omavalitsuste kriisijuhtide võrgustik, keskendudes algselt just “Võitmatuse keskuste” (Points of Invincibility) kontseptsioonile – algatusele, mis käivitati Ukrainas 2022. aastal vastusena Venemaa ulatuslikele rünnakutele kriitilise taristu vastu.

“Võitmatuse keskused on Ukraina algatus, mille eesmärk on aidata kohalikel kogukondadel – nii linnades kui maapiirkondades – jätkata igapäevaelu ja tööd võimalikult tavapäraselt. Kuna ka Rootsi ja Eesti otsivad praktilisi viise, kuidas toetada kohalikke kogukondi erinevate kriiside ajal, on parimate praktikate ja õppetundide jagamine äärmiselt oluline,” ütles projekti koordinaator dr Tom Nilsson Malmö Ülikoolist.

Projekt keskendus kogemuste vahetamisele ning nii edulugude kui ka raskuste kaardistamisele, millega omavalitsused on silmitsi seisnud.

“Oluline osa sellest projektist oli uurimistöö, mille eesmärk oli mõista, kuidas võitmatuse keskused toimivad kogukondliku vastupanuvõime toetamise tööriistadena,” märkis Anne-May Nagel, MTÜ Kriisiuuringute Keskuse teadur. “Konverentsil esitleti uurimistöö esialgseid tulemusi ja koguti osalejatelt täiendavat tagasisidet,” lisas ta.

PIMA projekti eesmärk on tugevdada Eesti, Rootsi ja Ukraina kohalike omavalitsuste võimekust kogukondade kriisivalmiduse ja vastupanuvõime arendamisel. Keskseks fookuseks on nn kerksuskeskuste (Ukrainas tuntud kui points of invincibility) loomine ja arendamine – need on kohalikud tugistruktuurid, mis pakuvad kriisiolukorras praktilist tuge, infot ja turvatunnet.

Gotlandi kohtumisel esitlesime, kuidas PIMA loob rahvusvahelise õppimisvõimaluse kolme riigi vahel, kus osalevad omavalitsused saavad jagada ja kohandada parimaid praktikaid kogukondade toetamisel. Eriti oluline on selles projektis Ukraina kogemuse esiletõstmine – riigi omavalitsused on viimastel aastatel arendanud erakordseid lahendusi kriisidele vastamiseks, sageli keerulistes ja ressurssidevaestes oludes.

PIMA projekti kaudu:

• loome platvormi piiriüleseks teadmusvahetuseks;
• toetame kohalikku tasandit teadlikkuse ja struktuuride loomisel;
• soodustame praktikal põhinevat koostööd, kus õppimine toimub nii edukatest lahendustest kui ka keerulistest kogemustest.

Kolme päeva jooksul peeti mitmeid sisukaid arutelusid, töötoad ja ettekanded tõid kokku eksperdid üle Läänemere piirkonna. KRUK esines ettekandega individuaalsele kriisivalmidusele keskenduvas töörühmas, kus jagati Eesti kogemust rohujuuretasandi elanikkonnakaitse arendamisel.

KRUKi esindaja Anne-May Nagel rõhutas oma ettekandes praktiliste kogukondlike algatuste tähtsust: “Tõime ettekandes esile kogemust, mille oleme saanud kahel aastal riigi suurimaid kogukondliku elanikkonnakaitse projekte läbi viies. Lisaks esitlesime värskelt ilmunud paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpiku ingliskeelset versiooni ning arutlesime selle üle, kuivõrd mõjutab inimeste kriisivalmidust elukalliduse hüppeline tõus.”

Kuna EUSBSRi tegevuskava (Action Plan) on hetkel uuendamisel, oli kohtumine oluline platvorm ka strateegiliste sisendite kogumiseks. KRUKi panus aitas sisustada PA Secure fookusvaldkonna eesmärke ja prioriteete, rõhutades teaduspõhise ja kogukondliku lähenemise rolli turvalisema ja vastupanuvõimelisema piirkonna kujundamisel.