Raamatukogu kui mitmekülgne elanikkonnakaitse element
Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kajakambritele suudab raamatukogu murda silotorne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.
Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.
Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.
Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.
Hiljutine uuringu (Lopatovska et al., 2025)1 toob esile Ukraina kogemuse, mulle kohaselt võib üks tavaline kogukonna raamatukogu olla sõna otseses mõttes ka elu ja surma küsimus. Alates 2022. aasta veebruarist on kahjustada saanud või hävinud ligemale 700 raamatukoguhoonet,2 kuid loosung „Незламні бібліотеки“ (eesti k. purunematud raamatukogud) püsib. Sõjaolukorras on raamatukogud muutunud „kahekordse kasutusega“ elanikkonnakaitseobjektiks: need kaitsevad inimesi ja säilitavad kultuuri. Lugemissaalid keldrikorrusel on kohandatud (mõneti ka ööpäevaringseteks) varjumiskohtadeks, kus abivajatel on võimalik saada infot, sooja, veebiühendust ning veidi puhata. Samuti tegutsevad need vabatahtlike keskustena, kus punutakse armeele maskeeringuvõrke, valatakse kaevikuküünlaid või pakitakse abisaadetisi. Raamatukogutöötajad õpetavad meediakirjaoskust ka sõja ajal, ning nn „kindlusraamatukogud“ katavad oma haruldused liivakottidega või skaneerivad need akutoitel seadmetega, et säilitada need tulevastele põlvedele.
Ka laste ja noorte vaimse tervise hoidmine on osa sellest tööst – näiteks biblioteraapia3 nurgad ja liikuvad lugemisbussid jõuavad nendeni, kelle koolid on hävinud. Ukraina Tervishoiuministeeriumi uuring kinnitab sedagi, et psühholoogide juhitud ettelugemised aitavad vähendada PTSD sümptomeid, ent vast kõige kõnekam on asjaolu, et vabastatud asulates avatakse raamatukogu taas juba mõne nädala jooksul pärast miinitõrje lõppu. Ehk sisuliselt kohe, kui see on võimalik ning ohutus on tagatud. Niivõrd oluline on raamatukogude roll.
Sellest kogemusest on meil palju õppida. Statistikaameti 2023. aasta andmed näitavad, et vaid 34% üle 15-aastastest inimestest külastab raamatukogusid – kümne aasta jooksul on see näitaja langenud ligi 6 protsendipunkti.4 Ida-Virumaal on külastatavus kõige madalam. Noorte (15–25) seas on külastajate osakaal küll üle 60%, kuid seegi on kümne aastaga langenud 10%, Samuti on sooline lõhe – 43% naistest ja vaid 24,5% meestest külastab raamatukogusid.4 Need ei ole pelgalt kultuuristatistika read, vaid indikaatorid ühiskonna sidususest, haritusest ja infovõimekusest.
Meeles tuleks pidada sedagi, et iga euro, mis investeeritakse raamatukogusse, on investeering ka varjumiskohtade võimekusse, kogukonna säilenõtkusse, digitaalsesse kaasatusse ja kultuurilisse vastupanusse ehk laiapindsesse riigikaitsesse.
Raamatukogu ei ole „kena lisand“ kultuurieelarves, vaid kriitiline elanikkonnakaitse element ning on kahetsusväärne, et seda tuleb selgitada naaberrahva vastu peetava sõja näitega. Ukrainas toimuv annab vastuse ka küsimusele – kas või mis roll on raamatukogul kriisis ja elanikkonnakaitses. Niisamuti selgitab toimuv, miks tuleb kõigeks selleks valmistuda siin – individuaalselt, kogukonniti ja institutsionaalselt ka raamatukogudel, sest sõjalises kriisis ei ole ühtegi sellest puutumata jäävat valdkonda.
Arvamuslugu (Hannes Nagel) ilmus algselt ajakirjas “Raamatukogu” (4/2025, lk 14-15). Tervet arvamuslugu lugeda siit.
Kasutatud allikad
1 Lopatovska, I., Pickering, G., & Coan, C., 2025. Ukrainian public libraries during the Russia-Ukraine war: Supporting individuals, communities, and the nation. Journal of Librarianship and Information Science. doi.org/10.1177/09610006251326610
2 (Anon.), 2025. Опис проєкту. ПЕН. Leitav: https://pen.org.ua/nezlamni-biblioteky (kasutatud 10.09.2025).
3 Aksjonova, N., 2024. Bibliotherapy as a Direction of Library Activity under the Russian-Ukrainian War. Наукові праці Національної бібліотеки України імені В.І. Вернадського, 64, pp. 107-119. https://doaj.org/article/ddeb451460424f0aa33d5e8750271ed5
4 (Anon.), 2025. Raamatukogud ja raamatud. Statistikaamet.
Jaga postitust: