Rääkisime Eesti elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse seisust Äripäeva raadio hommikuprogrammis

5. detsembril oli Äripäeva hommikuprogrammis keskuse juht Hannes Nagel, kes andis ülevaate elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse seisust, keskendudes Eesti varjumis- ja varjendivõimekuse tegelikule olukorrale. Saates tuli välja mitmed detailid: süsteemi keskne probleem pole mitte üksikutes puudujääkides, vaid terviklikus valmiduses.

Rääkisime saates Eesti elanikkonnakaitse tegelikust seisust ja keskendusime murekohtadele. Alustasime varjenditest. Kevadest pole muutunud mitte midagi – Eestis pole tänaseni ehitatud ühtegi insenertehniliselt projekteeritud varjendit. Kuigi uutele hoonetele, mille ehitusluba võetakse 1. juulist 2026, on varjendikohustus seaduses olemas, ei saa ehitajad veel midagi ette võtta, sest tehnilised rakendusaktid on endiselt välja andmata. Tegelikkuses tähendab see: on kohustus, mille sisu pole teada.

Varjendite ja varjumiskohtade nõuete kavand, mis olemas on, ei ole kinnitatud. Seni, kuni täpseid nõudeid pole, on ehitussektoril võimatu teada, mis on nõuete reaalne sisu. 

Avalikud varjumiskohad on valitud tunnetuslikult

Järgmiseks arutasime varjumiskohtade teemat, mis on olemasolevates hoonetes ainus reaalselt teostatav lahendus. Eestis puudub aga ka varjumiskohtade lõplik määrus. Kuniks nõuded on teadmata, saab iga majaomanik sisuliselt ise otsustada, mida „varjumiskohaks” pidada. Avalike varjumiskohtade valik, mida on Päästeameti poolt on hädaolukorraseaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt välja valinud lähtuvalt tuleohutusest ja tunnetuslikust arusaamast, et need kaitsevad inimest. Insenertehnilist hindamist tegeliku kaitsevõime osas ei ole avalike varjumiskohtade puhul tehtud. Näide: kui mõni hoone tundub tugev, ei tähenda see veel kindla peale, et see suudab taluda lööklaine survet või kaitseb kildude eest. Kuid praegu just tunnetuslikkuse alusel neid valitakse.

Lisaks on seaduses sees vastuolu, mis kogu lahenduse sisuliselt tühistab. Varjumiskoha rajamise kohustus on sõnastatud tingimuslikult – ainult „võimalusel”. Kui omanik leiab, et varjumiskohta pole võimalik rajada (ja seda pole raske põhjendada, sest hooned on ehitatud ilma vastava põhimõtteta), saab ta koostada vaid varjumisplaani (kus varjumiskohta ette ei nähta) ning sellega ongi kohustus täidetud. Tekib paberil olemasolev „võimekus”, mis reaalsuses puudub. See on näide formaalsest kohustusest, mis on sisuliselt vabatahtlik. 

Edasi liikusime küsimuse juurde, kui haavatav Eesti tegelikult on. Varjendikohustus ei laiene hoonetele, mille ehitusloa taotlus on esitatud enne 1. juulit 2026. Tekib kaks paralleelmaailma, kus ranged nõuded kehtivad tulevastele hoonetele, ent üle 90% Eesti elamufondist jääb varjenditest ilma ka tulevikus. Ja isegi kui rakendusaktid ilmuksid homme, jõuaksid esimesed varjenditega hooned tõenäoliselt valmis alles 2029–2030. Kui viivitused jätkuvad, nihkub tähtaeg 2031–2032. Selleks ajaks on sõda Ukrainas kestnud terve kümnendi – paralleel, mis näitab, kui naiivselt ebarealistlik on loota, et ohud ootavad meie menetlusprotseduuride järele. Saates pakkusime välja lahenduste järjekorra:

  • esiteks tuleb viivitamata kinnitada ja avaldada rakendusaktid, kus seisavad varjumiskohtade ja varjendite nõuded
  • teiseks tuleb riigil panna senisest enam vahendeid programmi, mis aitab olemasolevaid hooneid varjumiseks kohandada. Tallinna (ja ka riigi poolt tulev) toetusvoor korteriühistutele on näide sellest, et lahendused on võimalikud, kuid praegune maht on marginaalne võrreldes vajadusega. Toetuse maht elamu kohta peab olema suurem, kui 10 000 eurot, et oleks võimalik sisulisi tugevdusi ellu viia;
  • kolmandaks on vaja selget poliitilist sõnumit, et varjendeid võib ja tuleb ehitada kohe, mitte alles siis, kui seaduse tähtaeg kukub. Eriti puudutab see koole, lasteaedasid ja hoolekandeasutusi – neid ei saa jätta ootama 2030. aasta keskpaika. See seisab aga kahe eelneva punkti peal – seaduse juurde kuuluvad nõudeid kirjeldavad määrused ning võimalikud toetusmeetmed neile, kes soovivad varjumise teemas kiiremini edasi liikuda.

Lõpetuseks hindasime 2026. aasta perspektiivi – puuduvad jätkuvalt varjendid; sõjalises kriisis ei ole riigil suutlikkust elanikkonda aidata; parim, mida individuaalselt saab igaüks ette võtta on isiklik kriisivalmidus, mille baasilt tuleks luua kogukondlik võimekus üksteist abistada; põhiprobleem on poliitilise tahte ja arusaama puudumises ning edasi lükatud otsustes.

🎙️ Kuula fragmenti saatest siin.  

Foto: külaskäik Äripäeva raadiosse (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust: