NATO grööniudus
Esmalt tuleb Gröönimaa juhtumi laiemate võimalike tagajärgede puhul meenutada, et NATO on sõjalis-poliitiline organisatsioon, kusjuures rõhk on sõnal „poliitiline“. See tähendab, et ilma poliitilise tasandi nõusolekuta sõjaline pool sellest organisatsioonist tööle ei hakka. Lisaks tuleb teada sedagi, et NATO riikide sisetüli ei ole midagi uut päikese all. Seda on juhtunud ka varem.
NATO ajaloo jooksul on kõige lähedasem näide liidusisese konfliktikolde algeks olnud Kreeka ja Türgi huvide konflikt Küprosel. Kuigi mõlemad riigid liitusid NATO-ga juba 1952. aastal, ei lahendanud ühine liikmelisus sajanditepikkust vaenu ega selle väljendusi kahe rahva vahel. Riigid on mitmel korral olnud kokkupõrke äärel, põhjusteks enamasti Küprose saar ja kreeka saarestik Egeuse meres. 1974. aasta sündmused Kürposel panid alguse kestvale Põhja-Küprose Türgi Vabariigi nime kandvale kvaasiriigile. Olukorras said riivatud Kreeka huvid, mida Ateena peab oma kultuuriruumi osaks.
Küll aga on oluliseks erisuseks see, et konflikt toimus Küprosel, mis ei ole NATO osa ega NATO kollektiivkaitsest kaetud territoorium. Seega ei saanud näiteks Kreeka alustada ka erinevate artiklite konsultatsioone ega rakendamist.
Gröönimaa juhtum
Pool sajandit hiljem on ühel teisel saarel, seekord märksa suuremal ja maavarade poolest jõukamal, käärimas NATO liikmesriikide vaheline tüliõun, mis võib leida lõpuks kollektiivkaitse rakendumiseta analoogse lahenduse. Milline näeks välja olukord, kui üks liikmesriik peaks teise suhtes artikkel 4 kaudu konsultatsioonide avamist taotlema? Gröönimaa näitel – Taani ei pea küsima nõusolekut selleks, et NATO-s teema tõstatada või abi paluda – konsultatsioonid ja poliitiline surve on võimalikud igal juhul (artikkel 4).
Samas ei too artikli 4 kohaldamine kaasa mingeid kollektiivse kaitse kohustusi. Kuid kui jutt läheb NATO kui organisatsiooni kollektiivkaitse otsustele (artikkel 5), siis need sünnivad konsensusega, mis tähendab, et otsus eeldab sisuliselt kõigi liikmete vastuväite puudumist. Kui kriisi tekitaja oleks ise NATO liige, saaks ta sellise otsuse lihtsalt blokeerida ning just seetõttu muutub definitsioonide vaidlus (kas tegu on “relvastatud rünnakuga” või “mitte rünnakuga”) veelgi olulisemaks ja ohtlikumaks: see võib jätta Taani formaalse artikkel 5 tee asemel sõltuma pigem liitlaste kahepoolsetest sammudest ja ad hoc koalitsioonidest, mitte alliansi automaatsest refleksist.4
Kindlasti tuleks nendes konsultatsioonides vaidlus ka selle üle, mis üldse juhtus. Kollektiivkaitse kõlab iseenesest lihtsa põhimõttena: rünnak ühele on rünnak kõigile. Aga enne, kui see põhimõte poliitiliselt tööle hakkab, tuleb ka läbida üks artikkel 4 ja 5 kõrval pigem vähetuntud verstapost, milleks on artikkel 6. See ütleb, mida loetakse üldse “relvastatud rünnakuks” ning millistele aladele see loogika ulatub.2 Gröönimaa mahub sellesse raamistikku just geograafiliselt: see on Põhja-Atlandil põhja pool Vähi pöörijoont, millele kollektiivkaitse põhimõte peaks rakenduma. Ent mure ei olegi tingimata selles, et artikkel 6 ei kehtiks, vaid selles, et selle ümber saab tekitada piisavalt vaidlust, et kehtimine muutuks praktiliselt kasutuks.
Definitsioonide kriis algab alati samamoodi: reaalsuses juhtub midagi tõsist, aga keeles pakutakse sellele pehmemaid nimesid. Surve muutub läbirääkimiseks, blokaad ohutustsooniks, vägivald korra tagamiseks ning vallutamine vahel ka rahvusliku julgeoleku tagamiseks. Sealjuures võib rünnak muutuda tõdemuseks, et “sõjas ei olda“3 või äärmisel juhul viiakse läbi piiratud ulatusega ajutist sõjalist operatsiooni, mis on „kõigile“ kasulik. Kui ümbernimetamine õnnestub, muutub ka reaktsioon. Mitte sellepärast, et riigid ei suudaks reageerida, vaid sellepärast, et nad ei suuda ühiselt kokku leppida, millele nad reageerivad.
Suurim oht ei ole seega, et Gröönimaal leiab aset klassikaline ülevõtmine, mille peale Euroopa suure ehmatusega ärkab. Suurim risk on vastupidine: puudub selge hetk, millele tagantjärele saaks osutada. Selle asemel tuleks järjestikused sammud, mis viivad ühel hetkel emamaast antud autonoomia kärpimise ja võimaliku osariiklikustamiseni. Kui selline teekond ette võetaks, siis ehitataks kogu kriis üles artikli 6 läve ümber: kas juhtunu kvalifitseerub “relvastatud rünnakuks” või mis on üldse rünnak, kes oli relvastatud (kui oli) ja laiemalt: kas ja mis üldse toimus.
See kasvaks paratamatult tööriistaks NATO-vaenulikele osapooltele, millega liitlassuhteid lõhkuda. Kui liitlased kulutavad esimese nädala selle üle vaidlemisele, „kas ja millega on tegu“, kulub teine nädal selle üle vaidlemisele, „kas ja millega vastata”, ja kolmas nädal selle üle, kas vastus on proportsionaalne ja kooskõlas reaalpoliitilise reaalsusega, võivad aset leidnud faktid juba maapinda sisse kaevuda.
NATO tugevus peitub ühtsuses
NATO tugevus ei ole ainult sõjalistes võimetes, vaid just ühtses tajuraamis: et nähakse sama asja ja nimetatakse seda samamoodi. Definitsioonide kriis lõhub liitlassuhteid seega kahel tasandil korraga. Ühel tasandil on avalikkus: kui inimestele korratakse, et “see pole vaenulik aktsioon”, väheneb valmisolek vastuseks. Teisel tasandil on liitlased: kui ühed nimetavad juhtunut rünnakuks ja teised nimetavad seda “intsidendiks” või “kriisiks”, ei jagataks enam ühist arusaama. Nii ei saa tulla ka ühist vastust.
Seega ei ole kõige olulisem küsimus, kas artikkel 6 “katab” Gröönimaad. Kõige olulisem küsimus on, kas poliitiline süsteem suudaks reaalsuses tekkinud jõusurve nimetada artikli 6 mõttes rünnakuks enne, kui olukord muutub pöördumatuks. Kui seda ei suudeta, siis on tulemuseks pretsedent, et reeglid ei murene mitte siis, kui keegi neid jõuga lõhub, vaid siis, kui hatakase vaidlema, kas reeglite lõhkumist tohib lõhkumiseks nimetada.
See on ohtlik sõjaliselt nõrkadele väikeriikidele, sest nende julgeolek sõltub ühest lihtsast mehhanismist: et rünnakut tuntakse rünnakuna ära kiiresti ja ühiselt. Kui see mehhanism asendub veniva tõlgendusvaidlusega, siis on jama. Vastane ei pea enam uskuma, et me ei suuda vastata; tal piisab usust, et me ei suudaks kokku leppida.
Gröönipinge võib seetõttu osutuda lakmuspaberiks mitte ainult selle kohta, kuidas suhtutakse Arktikasse, vaid selle kohta, kas demokraatlik läänemaailm suudab 21. sajandi hallis faasis säilitada ühe vana oskuse: anda nähtustele selge definitsioon ja vastureaktsioon. Kui see oskus unustakse, siis ei kuku “kõik” kokku ühe suure pauguga, nagu Taani peaminister ennustas.5 See hoopis hajub kahtluste tuules. Kahtlused muunduvad omakorda vaikimiseks. Ja vaikimine ongi see, mille peale ehitatakse uued piirid ja uus maailm.
Mida saab teha Taani?
Ei saa mööda vaadata ka Taani enda poliit-sõjalisest võimalusest: aastakümneid on küll mugavalt elatud eeldusel, et Arktika julgeolekut “katab” liitlassuhe ja ka USA lähedus, ent nüüd on olukord muutunud. Taani enda usutav, nähtav ja kiirelt rakendatav sõjaline võimekus Gröönimaal ja selle ümbruses on seni olnud marginaalne ning ka see toidab ja müüb Washingtonis argumenti, et Gröönimaa on “rahvusliku julgeoleku” küsimus, mida tuleb vajadusel ise tagada.6 Samas ei ole see narratiiv uus ega sündinud isegi mitte NATO raames: arutelu Gröönimaa strateegilisest väärtusest on peetud Ühendriikides 19. sajandist ning külm sõda võimaldas selle tugevamalt laule tõsta.1
Olukorra võimalik lahendus on kohati irooniline – kui Taani tahab seda kriisi vastastikku kasulikult maandada ja neutraliseerida ka Ühendriikide kasvavat muret Gröönimaalt vastu vaatava rahvusliku julgeoleku tühimiku vaatest, siis ei piisa üksnes väärtuspõhisest retoorikast või heaoluühiskonna argumentide inertsi jätkamisest. Vaja on otsustavalt taastada ja kasvatada Taani enda usutav ja nähtav Arktikas baseeruv sõjaline võimekus nii, et kohalolek, seire, reageerimisvõime ja liitlastega koos tegutsemise suutlikkus oleksid päriselt ka tajutavad.7
Taani kaitsepoliitika on ise sõnastanud, et kuningriigil on eriline vastutus Arktika ja Põhja-Atlandi kaitses ning on lubanud seal võimeid tugevdada; nüüd on küsimus, kas seda jõutakse teha? See on üks lahendusvariant, mis tegelikult ka tugevdab Taani (ja seeläbi Euroopa) rahvuslikku julgeolekut ka jääl ja merel. Palju tõenäolisem on aga variant, kus teisel pool ookeani väljaöeldud ambitsioone tuleb võtta tõsiselt ning olla valmis esimest vastasseisu pidama hoopiski definitsioonide kriisis.
Allikad:
🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on esmakordselt ilmunud Delfi arvamusportaalis 6. jaanuaril. Foto: pildikollaažid gröönipingetest (Kriisiuuringute Keskus, 2026).
1 Nagel, H., 2025. Gröönipingega 52. osariik. Kaitse Kodu!, 4, 44−49.
2 (Anon.), 1949. The North Atlantic Treaty. 04.04.1949, NATO.
3 O’Connell, O., 2026. Rubio says US not at war with Venezuela, as Maduro set to appear in New York court on Monday. 03.01.2026, BBC.
4 Facio, F., 2025. What happens if Trump invades Greenland? Brexit Institute.
5 Laugen, L., 2026. Taani peaminister: kui USA ründab teist NATO riiki, lõpeb kõik. 06.01.2026, Delfi.
6 Mackintosh, T., 2026. ‘We need Greenland’: Trump repeats threat to annex Danish territory. 05.01.2026, BBC.
7 (Anon.), 2025. Danish intelligence report warns of US military threat under Trump. 12.12.2025, The Associated Press.
Jaga postitust: