Pooleldi musta huumoriga öeldakse vahel, et kui ühiskonda tabab uus kriis, on esimene appiruttaja nutikas ja multitalendist raamatukoguhoidja. Kuid kui palju ressursse ja vastutust on tegelikult raamatukogude õlgadel? Ning kuidas sobitub elanikkonnakaitse funktsioon kümnete muude – kultuuri, hariduse, infojuhtimise ja kogukonnatöö – ülesannete kõrvale?

Just neid küsimusi uuris ajakirja Raamatukogu toimetaja Signe Heiberg, kes vestles Hannes Nageli ning Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu esimehe Tuuliki Tõistega. Vestluses rõhutas Nagel kahte keskset mõtet. Esiteks, raamatukogu on demokraatia ja kogukonna tuum, üks väheseid ruume, kus puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed barjäärid. Seal tekib inimlik kontakt, mis ei lase ühiskonnal kapselduda sotsiaalmeedia kaja­kambrite sarnastes infomullides.

Teiseks, Ukraina kogemus näitab, et raamatukogud ei ole pelgalt kultuuriasutused – need on kerksuskeskused, mis suudavad toimida ka sõjaolukorras: pakkuda varjumist, infot, rutiini ja elujätkuvust isegi siis, kui kõik muu ümberringi on halvasti. Nageli sõnul tuleb Eestis mõista, et raamatukogud ei ole “pehme kultuurikulu”, vaid kriitiline infrastruktuur, mille tugevdamine suurendab kogu ühiskonna vastupanuvõimet nii kriisides kui rahuajal.

🟠  Saadet saab kuulata siit!