Intermariumi renessanss: regionaalne visioon, mis võiks kujundada Ukraina tulevikku?

Intermarium oli Esimese maailmasõja järgne geopoliitiline kontseptsioon, mis nägi ette Läänemerest kuni Musta mere ja Egeuse mereni ulatuvat riikide liitu, mis oleks omamoodi kolmas võimublokk Saksamaa ja Venemaa vahel. Kuidas selle idee elustamisest Ukrainale praegu kasu oleks?

Venemaa teise agressiooni tagajärjed Ukrainas muudavad maailma paljudes aspektides alates rahvusvahelisest õigusest kuni tuumaohutuseni, aga ka kohalikul tasandil alates piirkondlikust koostööst kuni integratsioonini. Kuigi Ukraina on nüüdseks edukalt taotlenud Euroopa Liidu liikmeks saamist ja kinnitab iga päevaga, et on NATO liikmeks saamise vääriline, on täna ehk asjakohasem keskenduda ka liikmeks saamise eelsele perioodile. Just sel perioodil toimuvad võtmetähtsusega olulised otsused ja sündmused, mis viivad Ukraina kas lähemale või kaugemale Euroopa ja Läänemaailmaga täielikule integreerumisele.

Teekond ei saa siiski lihtne olema kuna täisliikmeks saamise eeltingimuseks on mitmesugused reformid. Ka Eesti kogemus ei ole erand – meie integratsiooniprotsessi ja reforme saab mõõta enam kui kümnendiga – mõlemad viidi lõpule alles 2004. aastal. Sõltumata sellest, kuidas Ukraina ennast uuesti üles ehitab, kas uue Marshalli plaani 2.0 või lõpuks Lääneriikide pankades reparatsioonideks arestitud Vene kapitali abil, jääb püsima pärast sõja lõppu ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamist hiiglaslik ülesanne.

Seda on oluline rõhutada, sest tegemist on spetsiifilise protsessiga, mis vajab toetust kõigil ühiskonna tasanditel. Ukraina vajab abi nende süsteemsete protsesside läbimisel, et liikmeks saamine oleks võimalikult sujuv ja tõhus. Selleks võiksime uuesti kaaluda endise geopoliitilise Intermariumi nimelise kontseptsiooni ideed.

Intermarium (ladina keeles meredevaheline) oli Esimese maailmasõja järgne Poola geopoliitiline kontseptsioon, mis nägi ette Läänemerest kuni Musta mere ja Egeuse mereni ulatuvat riikide liitu, mis oleks omamoodi kolmas võimublokk Saksamaa ja Venemaa vahel.¹Nagu Prantsuse cordon sanitaire Saksamaa vastu sõdadevahelisel ajal, oli see oma aja toode, erakordne lahendus erakordsele probleemile, mis on sajandeid vana. Föderatsioon vastukaaluks nii Venemaa kui ka Saksamaa imperialismile.^2-3Kuna see kontseptsioon ei realiseerunud mitmete probleemide tõttu, millest kõige silmapaistvam oli asjaolu, et ükski äsja iseseisvunud Ida-Euroopa riik ei soovinud end Poola juhtimise all leida,⁴ on teadlased selle varasele ajaloole võrdlemisi vähe tähelepanu osutanud2 kui kõrvale jätta mõned erandid.^5-7 Samas viimase kümnendi jooksul on see idee taas kord tähelepanu pälvimas, eelkõige Lääne strateegiliste ringkondade seas.²

Intermariumi idee kuulub Kesk- ja Ida-Euroopa ühtsust taotlevate ja edendavate geopoliitiliste kontseptsioonide pika loetelu hulka. Esialgne kontseptsioon nägi ette sõltumatute riikide föderatsiooni, mille keskmes oleks peamiselt Poola,⁸et seista vastu nii Saksa kui ka Vene imperialismile.⁹ Sellest ajast alates on seda korrapäraselt püütud taaselustatud muutuvates kontekstides ja täna Ukrainas toimuvad sündmused võivad olla selle taaselustamise üheks kandvaks ajendiks.

Kuigi Intermariumile oli selle loomise ajal puhtalt pragmaatilistel põhjustel määratud ebaõnnestumine, on see idee jäänud Polegkyi (2021) sõnul Poola geopoliitika lahutamatuks osaks.¹ Lisaks, nagu Kushnir (2021) märgib, olid selle nõrgad küljed majanduslik ebaefektiivsus ja mitteinstitutsionaliseeritud raamistik,1 mis ei suutnud tagada olulisi saavutusi nii sõjalises kui kaitsekoostöös.

Pärast Venemaa teist sissetungi Ukrainasse, erinevalt 2014. aastast, on märke sellest, et endine Poola keskne kontseptsioon võib muutuda reaalsuseks, kuigi teistsugustel tingimustel ja alustel. Siiski oleks see endiselt ajendatud vajadusest pakkuda tasakaalustavat jõudu imperialismi vastu, mis seekord eranditult lähtub idast, mis sihikindlalt soovib kätte maksta nn sajandi suurima geopoliitilise katastroofi eest¹¹ ja nõuab tagasipöördumist 1997. aasta NATO piiridesse. Juba ainuüksi need eesmärgid kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu Ida-Euroopa demokraatiatele ja kultuuridele.

Nałęczi (2019)¹² sõnul eeldaks Intermariumi moodustamine vähemalt vaba tahet moodustada toimiv föderaalne organisatsioon, millel oleks kaitsevõime, nõrgestatud Venemaa ja Lääne heakskiit – tingimused,1 mis ei ole 20. sajandil kunagi koos eksisteerinud, erinevalt tänapäevast. Paradoksaalsel kombel ei ohusta sellise riikidevahelise, laiaulatusliku, väärtuspõhise liidu tekkimist mitte Venemaa imperialism, vaid võimalik tuginemine ühele liidrile, mis Chakravartti (2022) sõnul sobiks (taas) kõige paremini Poolale.¹³ See kordaks mineviku vigu, sest integratsioonisoov peab olema kõigile ühine ja põhinema võrdse kohtlemise põhimõttel – väikese ja suure riigi vahel ei tohiks olla erinevusi, sest ühised põhiväärtused ja eesmärgid on neile universaalsed – demokraatia, vabaduse ja julgeoleku säilitamine.

Joonis 1. Potentsiaalse väärtuspõhise Intermariumi tuumikala, mis võiks kiirendada Ukraina euroatlantilist integratsiooni ja leevendada sellega kaasnevaid väljakutseid.¹⁴

Vaatamata sellele, et Ukraina saaks täna sellisest võimalikust stsenaariumist kõige rohkem kasu, kandub idasuunaline oht üle kogu piirkonnale.14 Kuigi puudub igasugune garantii, kas või kuidas Intermarium tegelikult toimiks või kes oleksid selle täpsed liikmed, saab siiski teatud aspekte esile tõsta. See erineks suuresti Esimese maailmasõja järgsest ettepanekust, mis minu arvates piirduks peamiselt Balti riikide, Poola, Slovakkia, Tšehhi Vabariigi ja Ukrainaga (vt joonis 1), kuid millel oleks suurem võimalus õnnestumiseks. Nimelt on olemas tugevad ajaloolised põhjused, mida Venemaa välispoliitika Ida-Euroopas jätkuvalt elus hoiab, mis hoiavad ka Intermariumi ettepaneku aja- ja asjakohasena. Samuti täiendaks see tervikuna nii tulevast (suuremat) Euroopa Liitu kui ka NATOt tugevamate piirkondlike sidemete ja liitude kaudu.

Samal ajal pole välistatud seegi, et mis tahes Intermariumi nimeline liit võiks toimida ainult piiratud aja jooksul hüppelauana täieliku integratsiooni suunas, kus ühinemise kogemuste (ja ka valude) jagamine riikide vahel, kes mõistavad üheselt geopoliitilise keele meie piirkondlikku dialekti, aitaks Ukraina integratsiooni protsessi kiirendada ja sujuvamaks muuta.

Nagu Eesti kogemus näitab, võib sellele järgneda ajastu, kus varasemate tugevate liitude asemele tulevad esile rohkem temaatilised arutelud ja läbirääkimised vastavalt päevapoliitika vajadustele – riigid hääletavad Euroopa Liidu eelarveperioodidel ja institutsioonides otsuste üle sageli rühmiti sõltuvalt teemast ja oma rahvuslikest seisukohtadest lähtuvalt. Tõsi, suur osakaal on kompromissi, ühishuvide kompamisel ja hääletusliitude loomisel aga see on juba tavapärase poliitika lahutamatu argipäev. Seda on tehtud minevikus ja tõenäoliselt tehakse ka tulevikus. Kuid sellisel juhul oleks juba Ukraina enda otsustada, kelle poolele ühes või teises küsimuses vaadata, astuda või oma hääl anda.

Ukraina soov ja taotlus saada aktsepteeritud, aga ka osaks suuremast ja reaalsest Euroopa julgeoleku- (NATO) ja majandusraamistikust (EL), mis oli identne Eesti jaoks, on endiselt kõigi eelpool nimetatud osapoolte huvides. Ütleme seda otsekoheselt, et ilma nende strateegiliste eesmärkide saavutamiseta jääks Ukraina igavesti Euroopa perifeeriaks, koos sellega kaasnevate ohtude ja piirangutega. Euroopa mastaabis oleks see tõeline 21. sajandi geopoliitiline katastroof – olla nii lähedal ja samas nii kaugel, Euroopa ooteruumi nurgas.

Allikad:

1 Laruelle, M. & Rivera, E. 2019. Imagined Geographies of Central and Eastern Europe: The Concept of Intermarium, IERES Occasional Papers, 1, p. 3, 8, 13–14.

2 Janusz Cisek (26 September 2002). Kościuszko, we are here!: American pilots of the Kościuszko Squadron in defense of Poland, 1919-1921. McFarland & Company, Inc., p. 47.

3 Spero, J. B. 2004. Bridging the European divide: middle power politics and regional security dilemmas. Rowman & Littlefield Publishers, Inc., p. 36.

4 Leschnik, H. 2010. Die Außenpolitik der Zweiten polnischen Republik: “Intermarium” und “Drittes Europa” also Konzepte der polnischen Außenpolitik unter Außenminister Józef Beck von 1932 bis 1939, Saarbrücken: Verlag Dr. Müller, p. 32.

5 Dorril, S. 2000. MI6: Inside the Covert World of Her Majesty’s Secret Intelligence Service, New York: Free Press.

6 Aarons, M. & Loftus, J. 1991. Ratlines: How the Vatican’s Nazi Networks Betrayed Western Intelligence to the Soviets, London: William Heinemann.

7 Levy, J. 2006. The Intermarium: Wilson, Madison, & East Central European Federalism, (PhD dissertation), University of Cincinnati.

8 Debo, R. K. 1992. Survival and Consolidation: The Foreign Policy of Soviet Russia, 1918–1992, McGill-Queen’s Press, p. 59.

9 Billington, J. H. 2011. Fire in the Minds of Men, New Brunswick: Transaction Publishers, p. 432.

10 Polegkyi, O. 2021. The Intermarium in Ukrainian and Polish Foreign Policy Discourse, Journal of Ukrainian Studies, 8(2), p. 42.

11 Путин, B. B. 2005. Послание Федеральному Собранию Российской Федерации. 25 апреля, Президент России.

12 Nałęcz, D. 2019. The Evolution and Implementation of the Intermarium Strategy in Poland: A Historical Perspective. In Intermarium: The Polish-Ukrainian Linchpin of the Baltic-Black Sea Cooperation, Kushnir, O. (ed.), Cambridge: Scholars Publishing, pp. 15–18

13 Chakravartt, S. 2022. Could the War in Ukraine be a Revival of Polish Geopolitical Ambitions?, Modern Diplomacy, March 16, 2022.

14 Tycner, A. 2020. Intermarium in the 21st Century, Institute of World Politics, December 23, 2020.

Jaga postitust: