Tänapäevane propaganda on kõike muud kui lihtne. Sageli ei järgi see tavapärast lähenemist, mille kohaselt esitletakse ennast lõpliku „tõena“ – seda nimetavad Paul ja Matthews (2016) propaganda „traditsionalistlikuks lähenemiseks“. Veebikeskkondadele omaste dünaamikate toel – mis on nüüdseks sisust ja arvamustest üle küllastunud ning üha raskemini navigeeritavad – tugineb see lähenemine niinimetatud „osalistele tõdedele“, segadusele ja killustatud informatsioonile. Kiiresti muutuvas ja ebastabiilses infovoos saavad propagandistid kasutada ebajärjekindlust ja publiku ebakindlust enda huvides ära. Sellest hoolimata võivad selliselt kujunevad narratiivid tunduda veenvad. Tegelikult õitsevad sellised narratiivid sageli just nimelt sellises infomüras, sündides tänapäeva üleküllastunud meediakeskkonna produktina.

Nagu me oleme näinud, viitasid varajased teated sellele, et see narratiiv oli algselt marginaalne, pärinedes vaid väheselt arvult veebikontodelt ühelainsal sotsiaalmeediaplatvormil. Kuid kui see jõudis laiema avalikkuseni pärast seda, kui juhtumit hakkasid kajastama Eesti juhtivad meediakanalid, kasvas tähelepanu väga kiiresti ning suurenes ka arutelu ulatus, vallandades pärast mulli lõhkemist meediamaastikule vastuoluliste tõlgenduste, murede ja reaktsioonide voo.

Minu jaoks oli kõige huvitavam osa see, kuidas see tabas nii paljusid kohalikke elanikke ootamatult, nagu ka välisajakirjanike laine, kes saabus linna vahetult pärast seda. Mõne päeva jooksul puutusid inimesed järsku kokku teemaga, millest nad polnud varem isegi kuulnud. Paljude inimeste jaoks oli see – ja on siiani – tõeline šokk.

Tasub pöörata tähelepanu sellele, kuidas emotsionaalsed reaktsioonid mõjutavad vastuseid sellise vastuolulise sisu voole. Kahtlemata on „Narva Rahvavabariigi“ juhtum tekitanud väga erinevaid reaktsioone, alates murest ja frustratsioonist kuni huumori ja uskmatuseni. Selline sisu ja arutelud, mis võivad kiiresti esile kutsuda tugevaid emotsionaalseid reaktsioone, on olemuslikult riskantsed. Tulles tagasi eelneva argumendi juurde, juhtub see seetõttu, et selline taaskäitlemine võib veelgi suurendada informatsiooni levikut ja tajutud olulisust.

Teine oluline aspekt, mida arvesse võtta, on korduvuse roll emotsioone esile kutsuvas sisus. Christopher Paul ja Miriam Matthews (2016) rõhutavad selgelt, et informatsioonil, millega puututakse korduvalt kokku mitme erineva kanali kaudu, on suurem tõenäosus tunduda usutavana isegi siis, kui see seda ei ole, ning et selline korduvus muudab informatsiooni töötlemise lihtsamaks. Selliselt tekitatud tuttavlikkus muudab keerulised teemad hõlpsamini mõistetavaks — ja selle tulemusena ka kergemini omaksvõetavaks. Juba niigi infoga küllastunud meediamaastikes, nagu meie näites, tähendab see, et isegi väga vastuolulisi või keerukaid narratiive võidakse omaks võtta ja edasi jagada pigem tuttavlikkuse ja nähtavuse kui faktilise täpsuse alusel.