Riiklik toiduvaru vaid vähestele: kõlab nagu näljamängud
Riigikontroll on auditeerinud riigi toiduvarude seisu: kas varud on olemas ja kuivõrd saab neid kriisis kasutusele võtta. Selgus, et ka 2026. aastal ei ole riigis toiduvaru sel määral, nagu valitsus on eesmärgiks seadnud – kogu elanikkonna ehk umbes 1,3 miljoni inimese 14 päeva toiduvaru. Selle asemel on Eesti Varude Keskuse juhid mõelnud välja oma eesmärgi – toiduvaru väikesele osale ühiskonnast.
Varud on toidujulgeolekust kriitilise tähtsusega osa – see on tervishoiusüsteemi võrdluses nagu kiirabi, mis peab olema kriisis koheselt olemas olema. Riigikontrolli eesmärk oligi kontrollida toiduvarude olemasolu ja nende kiiret kasutusele võetavust. Aruandest selgub nimelt, et endiselt ei ole riigis toiduvaru sel määral, nagu valitsus on eesmärgiks seadnud. Puudub kogu elanikkonna 14 päeva toiduvaru, mille loomise on valitsus EVKle ülesandeks teinud.
EVK on omaalgatuslikult täitnud hoopis eesmärki, mille kohaselt ca 130 000 inimest – ehk vähesed, vaid 10% elanikkonnast on toiduvaruga kaetud 30 päeva. Riigikontroll kahtleb ka, kas seegi varu on reaalsusega kooskõlas: on selgelt välja öelnud, et „seatud sihttase ei arvesta ühegi konkreetse hädaolukorra või riigikaitselise kriisi võimalike vajadustega“, ehk see on eesmärgina, nagu riigikontrolör Janar Holm tõdes, „laest võetud“.1 Auditile järgnenud vastukommunikatsioonist Eesti Varude Keskuse (EVK) poolt püütakse aga väga tõsistest varude puudusest tähelepanu kõrvale juhtida, rääkidest kõigest muust, peale varude puudumise enda.2
Olukorra tõsiduse selgitamiseks on paslik võtta kasutusele mõned näited päris elust. Ühele perele sarnast olukorda kohaldades tähendaks see, et kuigi oli plaan osta kogu perele toiduvaru, ostab selle endale vaid näiteks isa. Ülejäänud pereliikmed vaadaku ise, kuidas saavad. Vast ei ole rohkem selgitust vaja, et mõista – niimoodi ei ole normaalne käituda.
Võib ette kujutada ka paralleeli sõjalisest riigikaitsest, kus kaitseministeerium annab RKIKile ülesande hankida 100 000 mürsku, 155mm kaliibriga. RKIK otsustab selle asemel hankida hoopis midagi muud, ja teises koguses – näiteks 122mm kaliibriga ja 500 000 tükki, öeldes, et „see on ju peaaegu sama“ või see on mingi „vahe-eesmärk“. Kuna reaalselt ostetud asja ei saa Kaitsevägi kasutada (sest 122mm haubitsad on juba ammu Ukrainale antud, vale kaliibriga pole midagi peale hakata) ning tellija tööülesannet eirati, juhtuks ilmselt vähemalt kaks asja: mittetäitmine tuvastatakse ning keegi vastutaks. On ju ilmne, et sellist eksimust ei saa jätta tõsiselt korrigeerimata. Vastasel juhul, kui ka sõjalise riigikaitse poolel on normiks ükskõiksus, tuleb küsida – kus on riigikaitse tõsiseltvõetavus?
Toiduvaru puudus tähendab nälga
Toiduvaru on oluline iseenesest, selle olemasolust sõltub iga inimeste elu ning ühiskonna toimimine kriisi alguses, kui on kõige suurem oht paanikaks ja sõja korral ka riigi kokkukukkumiseks. Pikaajalisema vaatena on muidugi õigustatud ka mure kogu toidujulgeoleku ahela üle. Oluline on kohalik tootmine ja kaupade üle riigipiiri liikumine, ent ka nendega kaasnevaid riske aitab kriisi alguses maandada ikka see sama kohapealne toiduvaru. Seega ei tohi toiduvaru puudusi matta selle alla, et X ja Y valdkonnas on ju ka probleemid ja ärme sellest toiduvarust üksi räägi. Tuleb rääkida, sest see on ka iseseisvalt väga oluline.
Siinkohal on oluline rõhutada, et enamik riiklikust toiduvarust peab olema võrdlemisi kiiresti (soovitatavalt koheselt) kasutusel võetav. Kui poest toitu ei saa ja kodused varud ammenduvad, tekib tahes-tahtmata rahulolematus, sealt edasi paanika. Kui varu eeldab energia- ja suuremahulist töötlemist (teraviljast jahuks) või keerulist jaotust, siis võib see paberil olemas olla, aga inimesteni õigeaegselt mitte jõuda.
Toidupuudus kriisi ajal on aga sisemine oht julgeolekule, sest kasvab risk varguste ja marodööritsemise suunas liikumiseks. Toiduvaru on seega ka siseturvalisusele väga oluline eesmärk, sest see aitab ära hoida suure osa probleemidest, mis on kriisides toidupuudusel kiired tekkima. Seega on toiduvaru riigile väga oluline eesmärk, et tagada riigi tegevusvõime ja ühiskonna toimimine ka kõige raskematel aegadel.
Kõrgepalgaline allumatu isetegevus
Oluline on ka märkida, et EVK loodigi just selleks, et lõpetada olukord, kus iga ministeerium tegeles varudega omaette ja tulemuseks on ebaühtlane võimekus ning hajus vastutus.3 Keskse süsteemi idee oli koondada ülesanded ja vastutus ühte kohta. Keegi ei paistnud aga ette nägevat, et keskne haldaja, “strateegiline äriühing”, hakkab ise valitsuse eesmärke ümber kirjutama, kui saadakse, aru, et eesmärkide täitmisega toime ei tulda.
Lisaks, kui eesmärki iseseisvalt lahjendada, saab ju ka öelda, et tulime toime, tegime ära! Nii saab EVK 2024. aasta majandusaasta aruandest lausa lugeda, et “ettevõtte asutamisel seatud ülesanded riigi tegevusvarude moodustamiseks on praeguseks täidetud.”4 Toiduvarude osas seda ülesannet ju ei ole täidetud, nagu Riigikontroll on esile toonud. Keegi valetab või on EVK loonud endale oma eesmärkidega täieliku paralleelmaailma, millel ei ole reaalsusega kontakti.
Seejuures on EVK riigi ettevõttest konkurentsitult kõrgeima keskmise palgaga asutus – ligi 5700€ kuus. Neil on olnud muude ülesannete kõrvalt ka mahti rahuloluküsitluste läbiviimiseks, kust nad on teada saanud, et “partnerid hindavad EVKd kui professionaalset, kiirelt tegutsevat ja asjatundlikku organisatsiooni, kus töötavad abivalmid, ühiskonna ja partnerite vajadusega arvestavad, avatud ja hea suhtlemisoskusega inimesed”.4
Kahjuks on sealsetele kõrgelt tasustatud juhtidele jäänud kahe silma vahele tellija ootus, laiemalt ka ühiskonna oma – mitte kriisi korral nälga surra.
End kompetentsikeskuseks pidavast asutusest õhkub aga paraku kompetentsi puudumine ja kõrgelt tasustatud allumatu saamatus. Kui toiduvaru ei ole riigi poolt antud tööülesandele ja vajadusele vastavalt loodud, ongi põhjust rääkida usalduse kaotamisest juhtkonna vastu. Igas teises valdkonnas saadetaks allumatu, kõrgepalgaline ning isetegevust harrastav juht Töötukassasse (mitte seda juhtima). Toiduvaru sisuline puudumine enamike jaoks ühiskonnast puudutab kõiki. Vastutuse võtmine tekkinud venepärase bardaki eest on igati asjakohane, ehk isegi ootuspärane – kuigi selleks läheb ilmselt taas vaja signaali kuskilt ülevalt (kui see üldse tuleb). Kas keegi ka võtab selle vastutuse?
Elanikkonnakaitses on juhtimiskriis
Toiduvarude kaasus on sümptom elanikkonnakaitse valdkonna juhtimiskriisist. See näitab, mis juhtub, kui üheainsa ülesande – toiduvaru loomisel – peavad koostööd tegema eri ministeeriumid ja asutused. EVK on küll majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, ent toiduvaru sisend tuleb regionaal- ja põllumajandusministeeriumist. Ühest küljest on tegemist bürokraatliku õudusunenäoga, kus puudub vastutus ja teisalt on tegemist agressorile ideaalse stsenaariumiga, kus toidujulgeoleku kaardimaja ümberlükkamiseks teevad kaitsjad eeltöö ise ära, tehes tööd heal juhul poolikult, üle jala.
On kõlanud ka mõte toiduvarude valdkond mure lahendamiseks regionaal- ja põllumajandusministeeriumi alla pagendada.5 See ei ole lahendus ja tulemust ei too, see on viimane koht, kuhu valdkonda viia. Laiemalt on mure aga selles, et elanikkonnakaitse üleüldiselt on üle ministeeriumite ja ametite silotornide pilla-palla laiali ning see ei ole toonud tulemust ka mujal – nt evakuatsioonivõimekus on Päästeameti viimaste andmete kohaselt 1,5% elanikkonnast – taas väga vähestele. Ainuüksi Narvas elab rohkem inimesi.
Valdkonna edasi-tagasi ministeeriumite vahel solgutamine ja tükeldamine ei ole toonud üheski elanikkonnakaitse aspektis soovitud tulemusi. Laiapindse riigikaitse jõustamist saab teha efektiivselt näiteks Rootsi kombel, kus nii sõjaline riigikaitse kui elanikkonnakaitse on viidud kaitseministeeriumi alla, kus mõlemal valdkonnal on oma vastutav minister. A
Elanikkonnakaitse löökaukude lappimise lõputu proovipäev kestab varsti juba viiendat aastat, ilma eesmärkide täitmiseta. Enne elanikkonnakaitse ja riigikaitse kaitseministeeriumi alla kokku viimist, nagu see on Rootsis,6 tegelikku lahendust ei ole ega tule. Laiapindse riigikaitse juhtimine ühest ministeeriumist on tegelike tulemuste jaoks vältimatu, sest siis saavad rinde ja tagala perspektiivid ja teineteise toetamine tegelikkuses strateegilise vaate. Ka ressurss on sel puhul ühine. Kaitseministeeriumi olukorra tunnetuse radar näeb väga täpselt horisondi tahab, teab, mida teha ja ei ela fantaasiamaailmas. Kui elanikkonnakaitse juhtimise kriisi aga ära ei lahendata, siis jääme ka uuel kümnendil tõdema, et riik ei suuda endiselt oma elanikke aidata.
Märkused:
A Eesti kontekstis peavad need ministrit olematu vältimatult samast erakonnast, vastasel juhul on tulemuseks traditsiooniks saanud päevapoliitika domineerimine riigi ja ühiskonna strateegiliste eesmärkide üle.
Allikad:
🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on esmakordselt ilmunud Delfi arvamusportaalis 27. jaanuaril eesti- ja 28. jaanuaril venekeeles. Foto: toiduvaru karikatuur (Kriisiuuringute Keskus, 2026).
1 Hallismaa, M. 2026. Riigi ootused varude keskusele irduvad tegelikkusest. 16.01.2026, ERR.
2 Metsalu-Nurminen, I. 2026. Riigi tegevusvaru eesmärk on jätkuvalt täitmata. 23.01.2026, ERR.
3 [Anon.], 2021. Valitsus toetas Eesti Varude Keskuse loomist. 11.03.2021, Vabariigi Valitsus.
4 [Anon.], 2025. Majandusaasta aruanne 2024. AS Eesti Varude Keskus.
5 Ojakivi, M. & Peegel, M. 2026. Terras: minu vastutus on tuua rasked teemad arutellu. 22.01.2026, ERR.
6 [Anon.], 2026. Ministry of Defence. Government Office of Sweden.
Jaga postitust: