Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis?

Iga lahkuva ja saabuva omavalitsusjuhi, ning ka elaniku huvides on teada, kuidas läheb Eesti omavalitsustel kriisivalmiduses. Riik hindab seda teenustaseme mudeli kaudu omavalitsuste lõikes aastaid ja tulemused on omavalitsuste kaupa nähtavad minuomavalitsus.ee portaalis. Esmapilgul tundub kõik positiivne – omavalitsustele arvutatakse andmete põhjal teenustase, mis kaardil läheb aasta-aastalt aina rohelisemaks, mis justkui kinnitab, et valmisolek paraneb jõudsalt.
Hinnang põhineb kriisivalmiduse kriteeriumidel, milles on võimalik saavutada baas-, edasijõudnu ja eeskujuliku tase. Näiteks esineb kriteerium “Kriisikomisjon on toimiv”, kus vastavalt oma tegevusele saab omavalitsus hinnangu, kui tubli ollakse. Kriteeriumide täitmise järgi arvutatakse üldine teenustase skaalal 0–9 (mida tublim oled, seda kõrgem lõppskoor). Teenustasemeid vaadates näib, et omavalitsused on aina enam kriisideks valmis, ent lähemalt uurides selgub, et aina rohelisem kaart võib olla petlik.
 

Nimelt esinevad tõsised metoodilised küsitavused selle kohta, kuidas neid andmeid on eelkõige võrreldavuse vaatest kogutud. Ilmneb, et aasta-aastalt hindamise aluseks olevaid tasemete sõnastusi on osaliselt muudetud ja ümber sõnastatud, ka uusi kriteeriume juurde lisatud. See on probleem, sest metoodika olulist osa sel viisil muutes ei saa andmeid enam täielikult võrreldavateks pidada. Ei saa enam olla kindel, mil määral on tegelikult aastate lõikes toimunud areng.

Võib esineda olukord, kus omavalitsused on näiliselt aina tublimad, ent tegelik valmisolek tammub paigal. Probleem peitub rakendatud metodoloogia püsimatuses. Esiteks, nagu mainitud, on muudetud kriteeriumide tasemete kirjeldusi. Näiteks 2022. aastal hinnati omavalitsusi 26 kriteeriumi, 2024. aastal juba 27 järgi. Üks kriteerium ka lisandus ja lausa seitsme (ligi kolmandiku!) puhul muudeti tasemete kirjeldusi. Praktikas tähendab see seda, et kui ühel aastal sai omavalitsus edasijõudnu taseme ühe nõude täitmise eest, siis hiljem juba veidi muutunud tegevuse eest. Elulise näitena toon kõrvutamiseks olukorra, kus ühel aastal on koolis kuldmedaliga lõpetamise kriteeriumiks „5“ kõigis ainetes, ent järgmisel aastal võivad pooled hinded olla „4“, ent medal antakse ikkagi. Seejuures ütleks kool, et me oleme aina tublimad, on rohkem medaliste.

Kõnealuses meetodis on skaala ise (baastase–edasijõudnu–eeskujulik) vormiliselt samaks jäänud, kuid mida mõistetakse aasta-aastalt nt. eeskujulikkuse all, võib olla muutunud. Näiteks kui 2022. aastal tähendas kriteerium „Riskirühmadele on hädaolukorras abi tagatud“ baastasemel, et „kaardistatud on sotsiaalhoolekande seaduse mõistes riskirühmad“, siis 2024. aastaks piirduti üldsõnalise sõnastusega „riskirühma kuuluvad isikud on kaardistatud“. Tulemuseks on kaks sisuliselt erinevat näitajat. 2022. aastal puudus ka mõnel kriteeriumil üldse „eeskujulik“ tase, 2024. aastaks on see ilmunud. See tähendab, et võis tulla juurde hüppeliselt omavalitsusi, kes olid järsku eeskujulikud (ja said rohkem punkte), sest tekkis uus hindamistase. Sellised näiliselt pisikesed nihked võivad kallutada mõne omavalitsuse pigem edasijõudnuks, mõne teise lausa eeskujulikuks – ehk tublimaks.

Teiseks, osa mõõdikuid on ajas lahjemaks muutunud. Veel 2021. aastal pidi eeskujulik ehk kõrgeima taseme omavalitsus kriteeriumi „Evakuatsioonikohtade ulatus“ all suutma tagada evakuatsioonikohti vähemalt 10% elanikkonnale (Kaal & Lillo, 2023, lk 23). 2024. aastaks oli see kadunud: piisab, kui 2% on kohti, reaalselt ulatus kirjeldab vaid „baastase“. Eeskujulik saab olla nüüd ka omavalitsus, kus ei ole evakuatsioonikohtade ulatust ehk inimeste mahutavust tõstetud, tegeletud on muude asjadega. Nii võib taas mõni omavalitsus justkui „tõusta“ kriisivalmiduse tasemelt teisele ilma, et tegelik võimekus oleks paremaks muutunud.
 

Kolmandaks, kogu andmestiku kogumise metoodika on olnud hüplik. 2018–2019 koguti infot vaid dokumentide põhjal, 2021. aastal tehti intervjuusid, kusjuures intervjueerijateks olid Päästeameti ametnikud ise – need samad, kes peaksid omavalitsusi kontrollima. Alles 2023. aastal võeti kasutusele dokumendianalüüsi ja küsitlust ühendav meetod, mille loojad on öelnud, et see aitab vähendada ametniku kui küsitleja mõju tulemustele (Kaal & Lillo, 2023, lk 18). Nii ei saa rääkida ühtlasest ja võrreldavast andmesarjast.

Neljas probleem seisneb selles, et kriteeriumite tasemetest arvutatakse edasi omavalitsuste teenustasemed ja neist omakorda Eesti mediaantase, mõlema puhul ka aastates mõõdetavat arengut. Probleemide taustal ei saa ju aga tegelikult öelda, et keskmised peegeldavad tegelikku seisu. Kui sisuliselt tasemete sisu ajas muutub, ei saa ka koondtasemeid kasutada ei otsustamiseks ega võrdlemiseks. Otse öeldes – kaart võib minna aina rohelisemaks, aga see ei garanteeri, et valmisolek on reaalselt paranenud.

Probleem on see, et kriisivalmiduse teenustasemete põhjal tehakse otsuseid. Kui poliitik või ametkond näeb, et keskmine tase tõuseb ja kaardid muutuvad rohelisemaks, on kiusatus kuulutada edulugu ja vähendada valdkonnas tähelepanu ja ressursse (raha). Mida tähendab aga kodanikule, kui meil on vale arusaam omavalitsuste kriisivalmidusest, kasvõi osaliselt? Näiteks sõjalise kriisi tingimustes võib see tähendada järgmist: evakuatsiooniplaan on küll „eeskujulikult“ paberil, aga kriitilisel hetkel pole inimesi, kes seda ellu viiksid; varjumiskohtade nimekiri on veebiportaalis olemas, kuid uksed on kinni; kriisikomisjon on kogunenud kolm korda aastas, ent sisuline valdkonna areng on küsitav. See tähendab illusiooni valmisolekust.

Omaette küsimus on aga, milleks me üldse väidame, et oleme valmis. Praegune süsteem käsitleb kõiki kriise ühe ja sama mõõdupuuga – torm, küberintsident ja droonisõda olenemata ulatusest asetatakse samale skaalale. Tegelikult ei ole ükski omavalitsus valmis droonisõjaks, aga kaardilt võib jääda mulje, et ollakse „eeskujulikul“ tasemel.

Väidetavat omavalitsuste võrreldavust esitav andmekogu võib luua võltsturvatunnet, mis võib omakorda tagasisideahelas viia ressursside vale jaotuseni, jätta tegelikud puudujäägid lahendamata ning õõnestada nii kohalike omavalitsuste kui riigi kriisijuhtimise usaldusväärsust. Kokkuvõttes ei saa praegu metoodilise segaduse tõttu mitte keegi täna usaldusväärselt öelda, kuivõrd on omavalitsuste kriisivalmidus on viimastel aastatel paranenud või mitte. Tegemist pole vaid tehnilise või sõnastusliku probleemiga – kui alusandmed pole võrreldavad, ei saa ka järeldused valmisoleku paranemise kohta olla usaldusväärsed. Nii võib saada valepositiivse tulemuse.

Kriisivalmiduse hindamine saab olla usaldusväärne ainult siis, kui metoodika on stabiilne ja läbipaistev. Võrreldavust soovides ei tohi tasemete kirjeldusi aasta-aastalt ümber sõnastada ning kui seda tehakse, tuleb muudatused selgelt välja tuua ja näidata, kuidas need võrreldavust mõjutavad. Vaid nõnda toimides on otsustajatel võimalik saada adekvaatne andmepõhine ülevaade ning elanikel aus pilt oma kodukoha kriisivalmidusest.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 10. oktoobril 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: omavalitsusportaal (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust: