On tõsiasi, et elanikkonnakaitse valdkond on perioodiks 2024-2027 raha juurde saanud. Möödunud aasta sügisel ilmusid ka pealkirjad, mis rõõmustasid elanikkonnakaitsele püsirahastuse tagamise üle.

Selle all peeti silmas siiski aastatel 2024-2027 valdkonda suunatavat 101 miljonit eurot, millest vaid 68 miljonit läheb otse Siseministeeriumi haldusalasse. Valdkonna vajadusi ning elanikkonnakaitse reaalset seisu arvestades ei ole seda just üleliia palju – 17 miljonit eurot aastas. Arvestada tuleb, et veel eelmisel aastal ilmunud elanikkonnakaitse raamdokumendis kirjeldati valdkonna seisu ja reaalseid võimekusi järgmiselt – ei riik ega omavalitsused pole valmis elanikke tõsise kriisi ehk sõjaohu realiseerumise korral kaitsma.

On päevselge, et 17 miljonit eurot aastas kahvatub sõjalise riigikaitse eelarveridade kõrval. Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et see raha kuulub tegelikult kategooriasse „ajutine püsirahastus“, sest on antud vaid teatud aastateks. Ajutine rahastus on probleem praktiliste näidete varal – näiteks on valdkonna seest kostunud probleem (mis on loodetavasti nüüdseks lahendatud), et näiteks ohusireenide hankimiseks ja paigaldamiseks on raha leitud, ent on olnud ebaselge, kuidas kaetakse süsteemi hoolduse – õhuhäireõppuste jooksvad kulud.

Elanikkonnakaitses on teisigi pidevaid püsikulusid, mis vajavad süsteemi toimimiseks pidevat rahastust – olgu selleks eri koolituste läbi viimine, varude soetamine (millest vähemalt osa tuleb ka pidevalt hooldada nagu Kaitseväes), õppuste korraldamine, ehk ka teatavad järelevalve funktsioonid – näiteks ühel heal päeval Eestisse rajatavate varjendite või ka praeguste varjumiskohtade reaalse insenertehnilise sobivuse hindamiseks. Sealjuures on elanikkonnakaitse valdkonda ka rohkem inimesi täiskohaga tööle vaja, kes valdkonna arendamist veaks, seda valdkonda ei saa vaid vabatahtlikkuse ja projektide baasilt arendada.

Valdkonna vajadused on suuremad, kui võimalused. Elanikkonnakaitse valdkonna edasiarendamisest sõltub aga see, kui paljud inimesed tagalas jäävad tõsise kriisi korral ellu ja terveks. Mida rohkem on elanikkonnakaitse süsteemil ressursse – näiteks inimeste evakueerimiseks, nende toitlustamiseks toiduvarude lõppemisel, ohust teavitamiseks ja nii edasi, seda rohkem jääb meie inimesi ka täiemahulise kriisi koledusest puutumata.

Pange tähele, et tagalas on seejuures eelkõige naised, lapsed ning eakad, mis tõstatab omakorda põhimõttelised küsimused sellest, kas ja kuivõrd hindame me naisi ja lapsi ühiskonnas. Samas hoitakse tagalast ka riigi majandust elus. Lisaks on tagala oluline ka moraali hoidmiseks ning selleks, et püsiks lootus – et me tuleme sellest läbi, mis iganes kriis meid tabab.

Päeva lõpuks on tegemist väga kalgi matemaatilise võrrandiga – mida enam ressurssi, seda enam tulu ehk elu ja vähem kahjusid ning mida vähem prioritiseerimist seda rohkem kulu ehk surma.

Ehk ei vaidle enam keegi vähemalt avalikult selle üle, kas elanikkonnakaitse, laiemalt ka siseturvalisus on olulised. See arusaam peab aga jõudma tugevalt ka riigieelarvesse, nähtavamalt ja tugevamalt, kui 17 miljonit eurot aastas, ja sedagi vaid neljaks aastaks. Meile näib, et valdkonnal tegelikult ikkagi ei ole püsirahastust selle sisulises mõistes, vaid valdkonda on teatud aastateks raha juurde antud, ent ei ole kindel, kas ja millises mahus see jätkub.

Eesti inimeste kaitse tagalas väärib aga enamat, kui neljaks aastaks 0,04% SKT-st eraldamise kuulutamine “püsirahastuseks”. Valdkond vajab sarnaselt NATO 2% (peagi enamgi) rahastuse põhimõttele protsendiühiku suurust rahastust, milles lepitaks kokku erakondadeüleselt ning sealjuures peab see rahastus olema stabiilne ning mis peamine – etteennustatav ja läbipaistev. Sireenivõrgu näitel – on ilmne, et meil ei ole vaja vaid sireene ja nende paigaldamist (mis on ühekordne kulu), vaid ka seda, et need töötaksid ja neid testitaks (püsikulu).

Kokkulepe fikseeritud püsiva protsendiühiku raamidesse sobiva püsirahastuse üle on tarvis ka selleks, et elanikkonnakaitse valdkonda päevapoliitilise suva eest kaitsta.

Meenutame, et lisaraha ei kaitse kummalisel kombel valdkonna kärbete eest. Nimelt ajal, kui valdkonnal pidi olema rohkem raha (2024-2027), likvideeriti Kopli kutseline päästekomando.

Võib ju öelda, et eelarvetehniliselt on (siseturvalisust tagavad) komandod elanikkonnakaitsest lahutatud. Kuidas see praktiliselt nii aga on, jääb mulle arusaamatuks – tasub vaid vaadata Ukraina päästjate tööpõllule – just nemad on tihti esimene (vahel ka viimane) elanikkonnakaitse element, millega hädas tsiviilisikud üldse kokku puutuvad. Usume, et protsendiühiku kokkuleppe puhul oleks keerulisem ka elanikkonnakaitse valdkonna elemente optimeerivalt kärpides lammutada.

Seni, kuni tegelikku püsirahastust ja poliitilist kokkulepet valdkonna eristaatuse üle pole, tasub olla tähelepanelik ning jälgida, mis toimub meie siseturvalisuses laiemalt. Ka seda, mis saab politseinike ja päästjate palkadest ning meelsusest – nendeta elanikkonnakaitset pole võimalik luua.

Kindel on aga see, et elanikkonnakaitsele päriselt püsiva, protsendiühiku korras rahastuse tagamine on jätkuvalt eesmärk, mida valdkond arenguks hädasti vajab. Ning paraku ei ole selle otsusega aega venitada, seda ei tohiks võimaldada ka väärtusruum. On ju ilmne, et me peame suutma paremat, kui tõdemist – praeguses seisus ei suuda ei riik ega ükski Eesti omavalitsus tagalasse jäävaid inimesi kaitsta.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 15. aprillil 2025. Foto: päästetöötajate hoone rusude ees (Pexels, 2025).