Kriisiuuringute Keskus kutsub osalema veebiarutelul Varjumine kui elanikkonnakaitse osa, mis toimub 29. aprillil kell 18:00–19:00 Microsoft Teamsi keskkonnas. Registreerunutele saadetakse liitumislink päev enne üritust. Arutelul tuleb juttu sellest, millal ja kuhu ohuolukorras varjuda, mis vahe on varjumiskohal ja varjendil ning kuidas teadlik tegutsemine aitab kaitsta nii ennast kui ka oma lähedasi.

Mõnelt poolt on kostnud kaeblikke sõnumeid uue varjendite nõude teemal. Nimelt on riik ette valmistamas eelnõu, mis seab uutele, üle 1200 m² hoonetele varjendi rajamise kohustuse. Seda tehakse põhjusel, et julgeolekuolukord on stabiilselt muutunud halvemaks ning varjendeid on tarvis võimaliku sõjaohu realiseerumisel inimeste ehk tagala kaitsmiseks. Sammud on lõpuks läinud konkreetseks, sügisest peaks turvatunnet oluliselt tõstev muudatus uutele majadele kehtima hakkama – julgeolekuohuga kohanemine nõuab tegusid.

Kes varjendite vajalikkuses aga kahtleb, võib ette võta Ukraina sõja kajastused kolme aasta vältel ning uurida, mitmel päeval ei ole Venemaa rünnanud kas rakettide või droonidega elamurajoone või tsiviilisikutele olulist infrastruktuuri. Neid päevi põhimõtteliselt ei ole, sest Venemaa sihib kodusid, lasteaedu, koole, kaubanduskeskuseid, teatreid, haiglaid, rongijaamu ja kõiki muid kohti, kus tsiviilisikud aega veeta võivad. Asjaolu, et tsiviilisikute sihtimine on sõjakuritegu, ei huvita agressorit, see on eesmärk omaette, mis aitab süstemaatiliselt tagalat demoraliseerida. Tsiviilisikute ja -objektide sihtimise sooviks on tekitada võimalikult palju valu, kaost ja seeläbi murda kaitsetahe. Selle vastumürgiks on peale sõjaliste võimekuste vaid tugev elanikkonnakaitse.

Nimelt on elanikkonnakaitse eesmärgiks – nagu ka selle valdkonna nimi vihjab – elanike kaitse. Varjendid ja varjumissüsteem on selle üks osa. Vastab tõele, et elanikkonnakaitse nõuab lisakulutusi, ent on kohatu rääkida turu valmisolekust varjenditele. See on kummaline kommunikatsioonivalik, üheselt Eesti praegust reaalsust eitav. Vabandage, ent meil ei ole varjendite, laiemalt varjumissüsteemi ülesehitamise puhul lihtsalt valikut! On võrdlemisi lihtne näha varjendivastasuse tagajärgi – meie oma inimesed on need, kes kannatavad, kui me oma varjumissüsteemi välja ei ehita. Ent näib, et osa inimestest ei saa endiselt aru, et Eesti ei ole Portugal, kus võiksid sellised säravad mõtted kerkida.

Teemana on kerkinud ka uuselamutes paikneva kinnisvara hind ning asjaolu, et äkki turg ei kannata hinnatõusu välja. Tuues paralleeli sõjalisest riigikaitsest – ka sealgi on küllalt võimelünki, mille täitmisega on väga kiire. Selle nimel tehakse ka tööd, ent seegi maksab. Lahendusena väljakäidud maksutõusuks pole samuti kunagi maksumaksja valmis. Samas, paremaid lahendusi riigikaitse võimelünkade paikamiseks hetkel välja käidud pole. Turvalisus ei ole koht, kus kokku hoida – sest võid kindel olla, et agressor oma võimekustesse suunatavate ressursside peale mõeldes sente ei veereta.

Leiame, et on kohatu panna ühte lausesse inimeste elusid kaitsvad lahendused ja protsentuaalne hinnatõus. Veelgi enam, serveerida seda kandikul „turg ei ole valmis“. Jääbki lõpuni arusaamatuks, kas tajutakse väärtuskonflikti. Nimelt – varjendite vajalikkuse või peenes keeles, turukõlbulikkuse üle muretsejad panevad ühele poole kaalukausile võimekuse korterid maha müüa ning teisalt, inimeste võimekuse end tõsise ohu – näiteks lauspommitamise – kaitsta. On uskumatu ja lihtsalt kurb, et üle kolme aasta kestnud Ukraina vastu peetava sõja taustal tegeleme sellise debatiga.

Olukord, kus teatud sektorid justkui varjendite vastu sõdivad, on kummastav. Meil pidi ju olema laiapindne riigikaitse? On või ei ole?

Elanike kaitse tagalas on osa sellest ning nii võiksid ka võib-olla kasumimarginaalide pärast muretsejad leida endas tahte panustada riigikaitsesse. See võiks väljenduda näiteks varjenditevastasest kampaaniast hoidumisest. Inimeste elu ja tervise kaitse on rahast tähtsam, selle üle ehk keegi debatti pigem pidama ei hakka – ent mine tea.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 26. märtsil. Foto: vaade paneelelamule (KRUK, 2024).

Külaskäik Äripäeva raadiosse oli jätkuna 2023. aasta kevadel ilmunud ajakirjas Ehitaja 4(275) pikemast artiklist “Pole nõudeid – pole varjendeid” (lk 26-29), milles tõime esile varjumispoliitika murekohti, puuduvaid varjendeid ja auku seadusloomes.

Saates tõdesime, et seis Eestis varjendite rajamisega praegu, võrreldes 2023. aasta kevadega on suhteliselt sarnane. „Eesti varjumiskorraldus on praegu ehitatud varjumiskohtadele, mis pakuvad esmast kaitset peamiselt lendavate esemete eest. Varjumiskohad ei ole kahjuks varjendid ning viimaseid meil Eestis ei ole tänaseni,“ märkis Nagel.

Raadiosaates tuli juttu ka Hädaolukorraseaduse täiendamise seadusest. „Kooskõlastusringi on küll läbinud hädaolukorraseaduse täiendamise eelnõu, mis kehtestab nõuded varjendite rajamiseks, mis on seni puudunud. On positiivne, et eeskujuks eelkõige Soome regulatsioon. Kuna uue seaduse tähenduses on varjend on spetsiaalselt ehitatud varjumiseks ning varjumiskoht on selleks kohandatud varasemalt olemas olnud ehitis või selle osa siis need ei paku võrdväärset kaitset,“ sõnas Nagel.

Külaskäiku raadiosse võib kokku võtta järgnevalt: kriisivalmiduse seis on murettekitav, kuna puuduvad varjendid, mis suudaksid kaitsta otsetabamuste eest – olemasolevad varjumiskohad pakuvad vaid minimaalset kaitset lenduvate esemete eest. Samal ajal on elanikkonna teadlikkus ja valmisolek kriisiolukordadeks väga ülimadal, lõpptarbijate kanda jäävad kulud muudavad eluasemed paljudele kättesaamatuks, rõhutades vajadust riigi tugevama panuse järele elanikkonnakaitsesse.

🎙️ Kuula saadet järele siit, 2023. aasta artiklit saad lugeda äripäeva portaalist.  

Foto: Kirke Ert/ERR, 2023.

Külaskäik Kuku raadiosse oli ajendatud ERRis ilmunud arvamusloost, milles kirjeldasime siseturvalisuse valdkonna murekohti, valdkonna kärpega kaasneda võivad ohte. „Siseturvalisuse kärbe on praeguses julgeolekuolukorras ohtlik samm. Valdkond pidanuks sarnaselt Kaitseministeeriumile jääma kärpest puutumata, sest siseturvalisus on laiapindse riigikaitse üks olulisemaid elemente,“ märkis Nagel.

Raadiosaates tuli juttu ka Ukraina kogemustest õppimisest. „Elanikkonnakaitse valdkonnas ei ole me Ukraina kogemustest eriti õppinud. Tõin saates näiteks asjaolu, et Eestisse kerkib lasteaedu ja koole, näiteks riigigümnaasiume – uued hooned, aga varjendit neis pole. Samal ajal ehitab Ukraina eranditult kõik uued lasteaiad ja koolid varjenditega,“ sõnas Nagel.

Nii ilmunud artiklit kui külaskäiku raadiosse võib kokku võtta järgnevalt: investeerime siseturvalisusse ja elanikkonnakaitsesse jätkuvalt liiga vähe ning see maksab tõsise kriisi korral valusalt kätte eelkõige elanikele. Kui tagala vastu ei pea, on see aga ohuks laiemale kaitsevõimele ja -tahtele, seega on süsteemse riigikaitse lahutamatu eeldus tugev siseturvalisus ja elanikkonnakaitse.

🎙️ Kuula saadet järele siit, täismahus artikli leiad ERR portaalist. 

Foto: Kukuraadio/Postimees, 2024.

22. jaanuaril 2024 algatas Eesti Arhitektide Liit töögrupi, mis tegeleb elanikkonna kaitseks varjendite ja varjumiskohtade tagamise küsimustega. “Töögrupp on koos käinud kolmel korral ning osalejate ringi on mitmetasandilise valitsemise seisukohast kaasatud kõik olulised osapooled, kuhu on viimati lisandunud ka Siseministeeriumi ja Päästeameti esindajad,” ütles Kriisiuuringute Keskuse juht ja esindaja töörgrupis Hannes Nagel.

Töögrupi kohtumisel esitles sisekaitse ja kriisivalmiduse osakonna juht Priit Laaniste siseministreeriumis valmivat ettepanekut Vabariigi Valitsusele varjumispoliitika seaduse tasandil fikseerimiseks. “Detailide olulisust on nüüdseks nentinud ka  siseministeerium, mis on koostamas konkreetset ettepanekut, kus on vastupidiselt Päästeameti direktori 16. jaanuaril ilmunud arvamusloole põhirõhk detailidel ja terminitel. Avalik sektor ja poliitikud laiemalt peavad mõistma, et konkreetsus ja detailsus on elanikkonnakaitse küsimustes eluliselt tähtis,” lisas Nagel.

EAL eestveetavas töögrupis panustavad lisaks Kriisiuuringute Keskusele ka ehitusvaldkonna, Kliimaministeeriumi, Regionaalarengu- ja Põllumajandusministeeriumi eksperdid.

Foto: varjendite ja varjumiskohtade töögrupi 4. märtsi kohtumine Eesti Arhitektide Liidus (Kriisiuuringute Keskus, 2024).

× Anne-May Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 20. veebruaril Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: kõmuline fotonäitus ‘Hetk’ (Kriisiuuringute Keskus, 2024).

Püsirahastust oodates

Jääb vaid loota, et sedagi loosungit ei tulnud sisse osta mõnel agentuurilt, ent mine tea.

Tarvis on riigimehelikkust

Kasutatud allikad

1. Varjend, avalik varjumiskoht, turvaruum – vahet pole!

Intervjuus kõlanud väide, et varjendil ja varjumiskohal, veel enam turvaruumil pole vahet, ei pea paika. Mõistetäpsus on oluline, sest Eestis valitud tee – kleepsutada vaid varjumiskohti, ei paku samaväärset kaitset varjendite ehitamisega. Varjend on oluliselt tõhusamat kaitset pakkuv rajatis, just seetõttu on ka Eesti näiteks Ukrainasse uue lasteaia ehitamisel projekteerinud sisse justnimelt varjendi, mitte varjumiskoha. Seda Ukraina soovil ja tõenduspõhisel reaalvajadusel, sest sealsest elulisest kogemusest teatakse – reaalset tõhusat kaitset pakub vaid varjend.

Mõistetäpsuse olulisusest varjumise teemal on viimati kirjutanud Sirbis ka arhitekt Indrek Saarepera. Täpsus on oluline ka seetõttu, et praeguse tava kohaselt võib varjumiskoht saada ükskõik millisest siseruumist, kui sellele vastav kleeps kleebitakse. Näiteks ehitajate soojak ehitusplatsil. Varjendile kehtiksid aga insenertehnilised erinõuded ning neid oleks meil vaja vähemasti haavatavate sihtrühmade kaitseks – näiteks haridus, meditsiini- või hoolekandesüsteem. See oleks esimene koht, kus varjenditega alustada, niisamuti uued avalikud projekteeritavad hooned. Avalikud varjumiskohad on seejuures samuti omal kohal, ent see ei saa olla kogu pikaajalise varjumisvõimekuse peateema, vaid üks meetmetest.

2. Varjendeid on vaja vaid tuumasõja jaoks

Artiklis kõlas ka väide, et Soome on varjendid ehitanud vaid tuumasõja jaoks. Siinkohal on oluline tuua välja asjaolu, et esimene seadusandluses varjendeid määratlev dokument võeti Soomes vastu juba 1939. aastal, kuus aastat enne esimese aatompommi katseplahvatust USAs. Soome on varjendisüsteemi on üles ehitatud lähtuvalt kogemustest, kus Nõukogude Liit ründas Soomet ja eraldi sealset tsiviilelanikkonda õhust pommirünnakutega, näiteks pommitati Helsingit perioodil 1939-1944 korduvalt ning 1944. aastal peamiselt suurpommitamiste näol. Tuumasõja oht ei olnud seega põhjuseks, miks soomlased elanikkonnakaitse peale mõtlema hakkasid, ajalugu ei toeta seda lähenemist.

3. Soome mudeli järgi Eesti ei lähe

Soome laiapindse elanikkonnakaitse mudel on Eestile täiesti asjakohane eesmärk, küsimus võib tekkida vaid ajalises perspektiivis. Esmalt tuleks alustada elementaarsete nõuete seadmisest hoonestule ning haavatavate elanikkonnarühmade kaitsmisest – varjendid peavad saama uute avalike hoonete, aga ka haridussüsteemi uute ehitiste osaks. Nii, nagu on seda näidanud Ukraina kogemus – varjendeid on päriselt vaja. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et nihkes olevad sõnumid ei aita paraku usalduse ja sisu tekkimisele Eesti elanikkonnakaitse süsteemis kaasa. Sõnumid, mille sisuks on – ärme lasku detailidesse – on kurvastavad. Detailid on turvalisuse puhul üliolulised, nii võib tuua näite Transpordiameti valdkonnast – on ju eluliselt tähtis, kas autodel on talverehvid või suverehvid, suhtumine – ratas on ratas ja veereb igas ilmaolus, lihtsalt ei päde. Nii on ka elanikkonnakaitses, meie valitud meetmetel on vaja reaalset ja tõenduspõhist toimevõimet – siinkohal on Soome meile siiski oluliseks eeskujuks.

× Kriisiuuringute Keskuse faktikontrolli selgitav repliik Päästeameti peadirektor Margo Klaose arvamusloole on varasemalt ilmunud 17.01.2024 Päevalehe portaalis. Foto: Vabaduse väljaku tunnel (Kriisiuuringute Keskus, 2023).                                                                  

Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?

Soome ja Jaapan

Sõja tõenäosust võib siinmail vabalt võrrelda maavärinaohuga mõnes seismiliselt aktiivses piirkonnas. Mõlemat juhtub teatud sagedusega, kuigi neid ei saa täpselt prognoosida. Hoiatusaeg on maavärina korral lühike või lausa olematu, sõda annab endast pisut varem ette teada. Jaapanis väriseb maa kogu aeg ning sageli päris tugevalt, aga majad jäävad püsti ja ohvreid on minimaalselt – tulenevalt hoonete ja muu taristu valmidusest vastu pidada. Inseneride ja arhitektide oskused on seal rakendatud elanikkonna ohutuse teenistusse. Aasta alguses tabas tugev maavärin Türgit: meenuvad pildid, kus majad on pudenenud koost ja külili kukkunud, hukkunuid oli üle 50 000. Tagantjärele võivad türklased süüdlasi otsida ja käsi laiutada, aga mis sellest enam kasu. Käisid meiegi päästjad seal abi andmas, aga paraku kedagi elusana päästa ei õnnestunud, sest rusudesse oli liiga ohtlik siseneda. Saadi vaid väärtuslikke kogemusi.

Kui tõmmata riikide puhul paralleel sõjaohuks ja maavärinaks valmistumise vahele, siis Soome on Jaapan ja Eesti pigem Türgi. Soomes on viimase 65 aasta jooksul ehitatud iga üle 1200-ruutmeetrisesse hoonesse ruumide kompleks, mille saab luukide ja ustega eraldada ning mille lagi ja seinad peavad vastu koormusele ligikaudu 10 tonni ruutmeetrile. Sellistel ruumidel on omaette sõltumatu ventilatsioon, isikliku hügieeni tagamise võimalused, vee- ja toiduvaru kaheks nädalaks. Selle kompleksi nimetus soome keeles on „väestönsuoja“, eesti keeles „varjend“ (olgem edaspidi terminites täpsed). Olgu öeldud, et praeguseks on Soomes töökorras vähemalt 50 500 varjendit 4,8 miljonile inimesele.

Ei tundu olevat just raketiteadus ehitada Eestis samamoodi, nagu seda on Soomes järjekindlalt tehtud, valmistada majad ette ootamatusteks, mida küll oma sõnade järgi oodata oskame. Pean silmas juttu, et just meie tunneme kõige paremini idanaabri hingeelu ja nägime lausa prohvetlikult ette selle kahe aasta tagust agressiooni Ukrainasse. See tark jutt kõlab kui muusika meie kõrvadele, aga tegude järgi, vähemalt elanikkonna kaitse osas viimasel 30 aastal, see tarkus kuskilt välja ei paista. Soomlased on samal ajal hoidnud madalat profiili soometudes ja järelsoometudes, aga ehitanud enam-vähem kogu elanikkonnale turvalise ja inimväärse varjendite võrgustiku. Mõlemad riigid on demokraatlikud: ühes on elanikud võrdselt kaitstud, teises võrdselt kaitsetud.

Segadus varjumisega

Viimasel ajal räägitakse päris palju varjumisest ja varjumiskohtadest. Millest siis tegelikult räägitakse? Termini „varjumis­koht“ definitsiooni ei leia, enamasti kasutatakse varjumiskoha nimetust seoses sõnaga „varjumine“. Viimase termini kohta leiab juba midagi eelnõu tasandil definitsioonilaadset.¹ Jäädud on siiski häguse „koht, kuhu varjule minna“ tasemele, ilma lisaselgitusteta. Seaduse mõistes tähendab varjumine varjumist siseruumi ja „avalikud varjumiskohad“ on mõningad tavalised siseruumid, millest võiks ohu korral ajutiselt abi olla, kui juhuslikult nende lähikonnas viibida. Võtmesõna on siin just „avalik“, sest see viitab varjumiskoha omandivormile.

Need üksikud varjumiskohad, mis on tähistatud päästeameti kodulehel ja maa-ameti kaardirakenduses, on hoonetes, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Kaitse mõttes ei erine need millegi poolest mis tahes hoonest nende kõrval või natuke eemal, kuna nende hoonete projekteerimise ja ehitamise normid on samad. Põhjatallinlasena tean päästeameti kodulehelt², et võin varjuda Balti jaama tunnelis, Salme kultuurikeskuses, Niine tänava endises linnaosa­valitsuse hoones ja Kultuurikatlas. See on ka kõik. Ehk siis, kui võrrelda meie valmisolekut sõjaohu puhul põhjanaabrite omaga, on nemad piltlikult öeldes finišis ja meie pole veel stardis otsustanud, kas ja kuhupoole liikuma hakata.

Meediaruumis sellist muljet ei jää. Siinsed kõneisikud räägivad tõsimeeli totaalkaitsest ja elanikkonna kaitsest selle osana. Kõlavad sarnased sõnad „varjumiskoht“, „varjend“ ja „varjumine“, ilma et vaevutaks öeldu sisusse laskuma. Viimase asjana on riik jõudnud soovituseni, et inimesed „võivad“ endale ise varjumiskohti ehitada (!). Päästeameti kodulehel saab tutvuda Tallinna tehnikaülikooli tööga³, kus pakutakse käe­päraseid insenerilahendusi korter­elamute keldrite konstruktsioonide tugevdamiseks.

Need lahendused seisnevad peaasjalikult puidust lisapostide paigutamises lagede alla, et vältida nende kokkuvarisemist plahvatuse korral hoone lähikonnas (mitte hoones), samuti soovitatakse kuhjata akende ette liivakotte … Tänuväärt töö, vaesel ajal abiks seegi. Kas see on tõesti meie tase? Kuidas see meede üldse toimima peaks hakkama ja kui tulemuslik see on? Samas töös on kokkuvõttes välja toodud, et ehitada selliseid varjendeid nagu Soomes on töö- ja ressursimahukuse tõttu ebaotstarbekas. Nimetatud töö- ja ressursimahukust pole selles uurimuses küll uuritud, seda on võetud pigem eeldusena. Sama eeldust on mantrana kuuldud otsustajate suust viimased 30 aastat. Kas see ikka on nii?

Soomes moodustab eluhoone varjendi maksumus ligikaudu ühe protsendi kogu maja ruutmeetri ehitushinnast.⁴ Kas seda on palju? Meil ehitatakse majadele keldrikorruseid, kohati lausa mitu üksteise otsa, tihti selleks, et hoida seal autosid. Kas näha sama ruum ette ühele kahetonnisele sõidukile, mille paagis mitukümmend liitrit kergesti süttivat vedelikku, on otstarbekam kui rajada samale pinnale 15-le inimesele nõuetekohane varjend? Prioriteetide küsimus.

Soovitused

Kogu selle hala lõpetuseks annan ka mõned soovitused, et saaks astuda kohemaid esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas – Soome ootab meid sihtkohas juba ees. Esiteks peaksid projekteerimise eest vastutavad liidud, nagu arhitektide ja ehitusinseneride liit, kujundama elanikkonna kaitse teemal selge seisukoha. Arhitektid peaksid nõudma riigilt elanikkonna kaitsega arvestamist planeeringutes ja hoone ruumiprogrammis, eriti avalike hoonete puhul. Insenerid peaksid algatama varjumiskohtadena käsitletavate ruumide ja taristu ehitusnormide muutmise, et need sõjalise rünnaku korral vastu peaksid.

Teiseks tuleks inventeerida kogu seniajani säilinud varjendipark, anda hinnang selle seisukorrale ja pakkuda välja lahendused renoveerimiseks. Riik peaks leidma viisi need varjendid kasutusele võtta, olenemata omandivormist. Kolmandaks tuleks kiirkorras muuta ehitusnorme nii, et uute ja rekonstrueeritavate hoonete puhul oleks tagatud vähemalt „valmidus“ varjend rajada. See tähendab, et hoonete keldrikorrused peavad vastu pidama hoone kokkuvarisemise korral ja keldrist tuleb tagada ohutu evakuatsioonitee.

Külma sõja ajal ehitatud varjendite kehandeid polegi nii vähe, kui võiks arvata. Sageli pole vajagi muud kui uuendada tehnosüsteemid ja teha ruumides keskmine remont – betoon ei kulu nii naljalt. Oluline on muutus mõtteviisis: ka sõja korral peab saama inimväärsetes ruumides varjuda – ja eluga edasi minna. Minul on vedanud, sest elan 1939. aastal valminud majas, mille keldris on varjend. Maailmasõda oli algamas ja Eesti vabariik soosis toona kortermajadesse varjendite ehitamist. Praegu hoiab naabrimees seal jalgrattaid, kartuleid ja moose. Kui häda käes, siis viime jalgrattad välja ja läheme ise asemele – kartulid ja moosid kuluvad sealsamas ära.

× Indrek Saarepera arvamuslugu on varasemalt ilmunud 5. jaanuaril kultuurilehes Sirp (nr. 1/3976 lk. 34-35) ning autori loal on lugu avaldatud ka Kriisiuuringute Keskuse veebilehel. Foto: purustatud tänav Kiievis pärast õhulööki (Алесь Усцінаў/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad

¹ Vabariigi Valitsus. 2023. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. EIS. (kasutatud 05.01.2024). 

² Päästeamet. 2024. Avalikud varjumiskohad. (kasutatud 05.01.2024). 

³ Tomberg, T., Kanter, S., Talvik, I. ja Parts, A. 2023. Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral. Tallinna Tehnikaülikool. (kasutatud 05.01.2024). 

⁴ Rajajärvi, P. 2020. Väestönsuojat rakennetaan normaali- ja kriisikäyttöön. Asumisen rahoitus- ja kehittämiskeskus, 29. IX 2020. (kasutatud 05.01.2024). 

Gröönimaa päevakajaliste poliitikaga seotud sündmuste ülevaates on mitmeid märksõnu, mis on moel või teisel seotud probleemidega, mis mõjutavad territooriumi arengut, aga ka riigi välispoliitikat. Nende paremaks mõistmiseks tasub teada Gröönimaa lähiajalugu, mis on oluliseks lüliks mineviku ja tänapäevaste sündmustega vahel. 

Gröönimaa on maailma suurima saarena Taani koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala Põhja-Ameerika maailmajaos. 2009. aastal vastu võetud omavalitsuse seadus andis Gröönimaale õiguse Taani võimudelt üle võtta volitused koos vastutusega valdkondades, kus põhiseadus seda võimaldas. Kuigi uue seadusega vähenes Taani majanduslik toetus Gröönimaale, on Gröönimaa vastutav oma maavarade eest ning neist saadav tulu jääb saarele (Anon., 2023).

Sealsete omavalitsusorganite koosseisu kuuluvad Inatsisartut (parlament) ja Naalakkersuisut (valitsus), kusjuures omavalitsusseaduse alusel on ametlikuks keeleks määratud grööni keel. Samas asjaajamises kasutatakse palju ka taani keelt.

Millised teemad domineerisivad grööni meedias 2023. aasta lõpus?

Perioodil 20. oktoober kuni 20. november 2023 andsid tooni kolm peamist teemat: Gröönimaa esinduse avamine Hiinas Rahvavabariigis, Taani ja USA relvajõudude ühisõppused ning Gröönimaa liitumine Pariisi kliimaleppega. Neist esimene, Hiina Rahvavabariigis saatkonna avamine on märgilise tähtsusega, sest Gröönimaa on Taani valdusena edendamas kõrgetasemelisi suhteid Hiinaga, 26. oktoobril Pekingis ametlikult avatud esinduse avamisel oli kohal ka Gröönimaa välisminister Vivian Motzfeld.

Ehkki kõnealune esindus avati Pekingis juba formaalselt 2021. aastal ja asub Taani
Hiina Rahvavabariigi saatkonna juures, võimaldas Hiina COVID-19 piirangute leevendamine seda ametlikult avada alles nüüd. Vaatamata Taani saatkonna juures asumisele on tegemist eraldiseisva asutusega mis esindab poliitika-, kultuuri- ja majandusalast koostööd Gröönimaa ja mandri-Hiina vahel (Wegner, 2023).

Kõrgetasemelise suhete edendamise märgiks on seegi, et esinduse avamine vaid osa välisministri Motzfeldi nädalapikkusest visiidist Hiinas, mille eesmärk oli tugevdada Gröönimaa ja Hiina suhteid majanduse, kaubanduse, turismi, aga ka Arktika piirkonna teemadel. Eraldi tasub märkida, et viimased 20 aastat on Gröönimaal ja Hiinal olnud ka märkimisväärne koostöö kalanduses, sest mereandide eksport moodustab Gröönimaa majandusest märkismisväärse osa (Shiwei, 2023). Lisaks mereandidele on Gröönimaa ja Hiina omavahelises koostöös oluline osa ka turismil, mida näitab suured investeeringud turismipoliitikasse ja -strateegiasse ning kolme lennujaama (Nuuk, Ilulissat,ja Qagortoq) ehitamine (Xiangjun, 2023).

Gröönimaa on väärtuslik partner ka Ameerika Ühendriikide jaoks. Sõda Ukrainas, Venemaa kohalolu Arktikas, Hiina suurenev tähelepanu ja nõudlus Arktika regiooni ressurssidele koos kliimamuutustega on veelgi suurendanud Gröönimaa nii strateegilist kui ressursilist väärtust USA jaoks (Federman, 2023). Selle märgiks on näiteks USA ning Taani relvajõudude plaan teha piirkondlikku koostööd ning alustada Gröönimaal ühisõppustega, millest esimene on planeeritud 2025. aastasse keskendudes peamiselt jõudude reageerimisele ja tegutsemisele katastroofide ajal (Durr & Lyons, 2023).

Lisaks eeltoodule on 2024. aasta maist  Gröönimaa noortel võimalik kandideerida ning võtta osa koostöös Gröönimaa valitsusega Taani relvajõudude poolt välja töötatud õppusest, mille eesmärk on tugevdada kohaliku kogukonna (saarel elab kokku 57,000 inimest) valmisolekut ja vastupidavust ekstreemsetes olukordades. Programmiga liitujaid õpetatakse näiteks kasutama relvi ning andma esmaabi arktilistes tingimustes (Edvardsen, 2023).

Mure kliimakriisi mõjude suhtes

Gröönimaad ei mõjuta vaid välispoliitilised suunad, vaid ka kliimamuutused. Pariisi
kliimakokkulepe on olnud Gröönimaal teemaks aastaid, ent tegudeni on alles nüüd jõutud, kliimakokkuleppega liituti 2023. aasta sügisel. See on regiooni jaoks oluline samm, sest mitmed uuringud viitavad sellele, et liustike sulamine on hakanud sajandi algusega kiirenema ja jätkub edaspidi ka varasemast kiiremini. Näiteks toob hiljuti läbiviidud uuring esile, et kui 1980ndatel ja 1990ndatel aastatel sulasid liustikud kuni 5 meetrit aastas, siis viimase 20 aasta jooksul on see kiirus pea viiekordistunud küündides kuni 25 meetrini aastas (Knapp & Ohnsman, 2023).

Ehkki liustike sulamine toob endaga kaasa mitmeid probleeme, nt nii ookeanide veetaseme kui temperatuuri tõusu, ja mõjutab seeläbi negatiivselt ka elukeskkonda laiemalt, avaldub Gröönimaa kliimamuutuste oht eelkõige selle territooriumi katvas hiiglaslikus jääkilbis, mille sulamine tõstab merevee taset enam kui 7 meetrit üle maailma.

Kopenhaageni ülikooli poolt läbiviidud uuring näitab sedagi, et kliima soojenemine, jääsulamine ja elukeskkonna muutused on negatiivselt mõjunud juba Gröönimaa jääkarude populatsiooni (Lorezen & Westbury, 2023). Jääkarude elupaigad kaovad ning seetõttu on nad tõsises ohus. Kuna Gröönimaad ja Arktilist piirkonda mõjutavad kliimamuutused kõige tugevamini, tähistati Pariisi kliimaleppega liitumise päeva – Gröönimaa omavalitsusel on soov hakata tegutsema ja võtta vastutus eelseisva kliimakriisi ees. Gröönimaa valitsus on esikohale seadmas debatti selle üle, milline riik ja elukeskkond soovitakse jätta tulevastele põlvedele (Edvardsen, 2023).

Jääkatte vähenemine mõjutab mitte ainult ökosüsteeme, vaid ka kohalike elanike
elutingimusi. See on omakorda seotud ressurssidega, mida saarel napib ning eeldab nende säästlikku kasutamist. Oht Gröönimaa loodusvaradele (nt kala ja mineraalid) seisneb nende pillavas kasutamises ja võimalikus üleekspluateerimises välisturgude (nt Hiina) tellimuste täitmiseks, mille osatähtsust Gröönimaa majanduses ei tohiks alahinnata. Kalandus mõjutab kohaliku elanikkonna heaolu ka tööhõive mõistes ning muutused traditsioonilistes eluviisides omakorda kultuuriruumi, mis erineb Taanist.

Prognoos lähitulevikuks?

Kokkuvõtvalt võib märkida, et 21. sajandil võivad Gröönimaad ohustada mitmed erinevad probleemteemad, mil on potentsiaal areneda kohalikul tasandil täiemõõdulisteks kriisideks. Neist olulisim on kliima – saar on eriti vastuvõtlik kliimamuutustele, mille tagajärjel kiireneb jää sulamine, kerkib mereveetase ning sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused.

Samuti kerkivad aina enam päevakorda geopoliitilised küsimused Gröönimaa strateegilise asukoha tõttu ning võivad tekitada regioonis pingeid ka Arktikas asuvate suurte maavarade tõttu. Venemaa, Kanada, USA, aga ka Hiina Rahvavabariigi järjest kasvav huvi lisaks regiooni loodusvaradele ka õhu- ja meretranspordi koridoride suhtes, ning Venemaa põhjapoolsemate alade militariseerumine vaid suurendab Gröönimaa potensiaalseid välisohte. 

Kõik eelpool mainitud probleemteemad ja kriisid eeldavad tähelepanu koos pikaajalise planeerimise ja rahvusvahelise koostööga, et leida jätkusuutlikud ning Gröönimaa vajadusi arvestavad lahendused.