tarbija - MTÜ Kriisiuuringute Keskus https://www.kruk.ee Mõtle ette, mõtle järele! Fri, 26 Jan 2024 08:49:09 +0000 et hourly 1 https://www.kruk.ee/wp-content/uploads/2021/05/KruK.svg tarbija - MTÜ Kriisiuuringute Keskus https://www.kruk.ee 32 32 Elektrilevi tabas õhudessant https://www.kruk.ee/elektrilevi-tabas-ohudessant/?utm_source=rss&utm_medium=rss&utm_campaign=elektrilevi-tabas-ohudessant Wed, 24 Jan 2024 08:13:18 +0000 https://www.kruk.ee/?p=4147 Lumehelbekeste üle on viimastel aastatel palju nalja tehtud, seda eriti vana kooli esindajate poolt. Eesti riigikaitse osana surutakse energiajulgeolek aga laiapindselt põlvili, kui tekib otsekontakt lumehelbekeste nimelise õhudessandiga. Riik on omadega justkui Padaorus kinni, saamata aru, et tegu on kriisiga ning mis üldse toimub, enne kui (lume)omavalitsuste esindajate sõnum läbi uudiskünnise ületab. Kui normaalperioodil on […]

The post Elektrilevi tabas õhudessant first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

]]>

Elektrilevi tabas õhudessant

Lumehelbekeste üle on viimastel aastatel palju nalja tehtud, seda eriti vana kooli esindajate poolt. Eesti riigikaitse osana surutakse energiajulgeolek aga laiapindselt põlvili, kui tekib otsekontakt lumehelbekeste nimelise õhudessandiga. Riik on omadega justkui Padaorus kinni, saamata aru, et tegu on kriisiga ning mis üldse toimub, enne kui (lume)omavalitsuste esindajate sõnum läbi uudiskünnise ületab.
Kui normaalperioodil on Eestis keskmiselt 300 elektrikatkestust kuus (ca 10 päevas), siis tormide korral on keskmiselt 1300 elektrikatkestust kuus. Kriisieelses juhtimises ei saa siiski tulla üllatusena, et tormid ja talv saabuvad regulaarselt ning on perioode, kus rikete kõrvaldamise teenusele on nõudlus hüppeliselt kasvanud.
 
Paberil on justkui kõik korras, osapooled võivad deklareerida 24/7 kiirreageerimise võimekuste olemasolu, dubleerida keskjaamu ja strateegilisi sõlmi elektrigeneraatoritega, kiita tihedat koostööd elutähtsate teenuste osutamisel, rõhutada autonoomse elektritoite tagamist vastavalt HOSi (hädaolukorraseadus) nõuetele ja enamgi veel. Ometigi alustame miskipärast igal sügistalvel elektrikatkestuste ringmängu otsast peale.
 
Kuigi eeltoodud nimekiri kriisieelsetest tegevustest on muljetavaldav, on suurimaks probleemiks on siiski piiratud kriisieelne ja -aegne juhtimisvõimekus. Kriiside eel tehtav töö lonkab sihikindlalt kraavi poole, vaatamata jutupunktidele sellest, kuidas tarbijatel ei maksa kahelda elektrivarustuse kindluses, sest Eesti elektrivõrk on digitaliseerituse ja nutilahenduste poolest maailmas mitteanalooge omav ning pidevalt kasumis.
 
Inimestel ega ka Elektrilevi enda brigaadidel pole sellest kasu, kui seistakse vastamisi põhimõtteliste juhtimisprobleemidega. Nii saab tõdeda, et kui kliendid on juba harjunud sellega, et Elektrilevi kliendikeskusega ühendust ei saa,  siis tuleb välja, et sama mure otsas istuvad rohkematel juhtudel kui normaalne oleks ka rikkebrigaadid, kes ei saa oma tööd teha, sest pole ühendust.
 
Reaaleluline õppus
See, mis Lõuna-Eestis 2023. aasta lõpul toimus, oli tegelik CREVEX õppus, mida ei saanud kuude kaupa detailideni ette planeerida. Reaalses elus toimunu osundab tegelikule võimetusele kriisi eelkõige mõtestada, aga ka suutlikkusele eri ametite, institutsioonide ja ministeeriumide, aga ka erasektorit kaasates koostööd teha.
 
Pange seejuures tähele, et kriisist kriisi kordub omavalitsusjuhtide suust – olgu selleks Lääne-Eesti saari tabanud reostuskriis, Saaremaad tabanud kolibakter, lumetorm või elektrikaos – sooviks, et keegi ülevalt küsikski, kuidas seal läheb ja kas on abi vaja ning tunnistaks, et tegu on kriisiga. Selle asemel on vaikus, tegutsema asutakse siis, kui meedias on asi juba hapuks läinud.
 
Elektri kui elutähtsa teenuse kriisikindluse puuduste kohta tuleb küsida järgmist – millistel põhjustel ei ole olnud võimalik tagada Eesti elanikele elutähtsat teenuse tagamisel saavutada rahuldatavat (mitte täiuslikku!) kriisiaegset toimevõimet koostöös erasektoriga? Siinkohal ei tohi unustada, et elekter on elutähtsa teenusena laiema elanikkonnakaitse, julgeoleku mõistes ka riigikaitse osa, küsimus pole vaid Elektrilevis.
 
Sama küsimust tuleb vaagida ka valdkonna ees vastutavatelt kantsleritel, asekantsleritel, ministeeriumidel, aga ka Riigikantseleil ning poliitiliselt tasandil – kuidas tagatakse elementaarse elektri olemasolu hübriidrünnaku või sõjalise kriisi tingimustes, kui juba rahuajal suudab lumi tekitada tõsiseid probleeme?
 
Need on olulised küsimused nii ametkondlikule kui poliitilisele tasandile, sest kriisis paljastuvad mured saavad pahatihti alguse sellest, et riik on nüsitud niivõrd õhukeseks eelkõige esmatasandilt, altpoolt. Nii meenutab riigipüramiid vananevat ühiskonda, kus aina enam tekib juurde keskastme ja tippjuhte ning aina vähemaks jääb neid, kes päriselt inimesele kriisis appi lähevad. Viimaseid, nagu näiteks rikkebrigaadid või päästekomandod, nähakse paradoksaalsel kombel vaid kuluallikana, mida tuleb rutiinselt optimeerida.
 
Võiks ju eeldada, et miinimumteenuse nõuded tõsises kriisis on riiklikul tasandil kehtestatud ja eri dokumentide tasandil seda ka on, elutähtsa teenuse toimimise tagajatele on kehtestatud hulk nõudeid. Kui koostööd pole aga piisavas mahus läbi mõeldud ning esmatasand on jäetud nii piisava rahastuse kui mehituseta, pole võimalik dokumentides ettenähtud nõudeid täita. Nii tõstatub ka küsimusena elanikkonnakaitsest see, et  kui on teada, et päästekomandode arv pole seadusruumis fikseeritud, siis kas sama on ka elektrikute tööbrigaadidega?
 
Võib näida kummalise teemapüstitusena, ent näiteks raamatukogude1 või postkontorite2 hädavajalik suhe elaniku arvu või maakonda on seadusandluses fikseeritud. Ometigi on ilmne, et kui inimesel on elektrikatkestuse puhul valida raamatu, postmargi ja elektri vahel, siis pole ilmselt tarvis uuringut läbi viia, et selgitada välja elanike eelistust. On viimane aeg vaadata otsa mitte eelkõige Elektrilevile, vaid kõigi poliitikute südameasjaks olevale laiapindsele riigikaitsele ning energiajulgeoleku kohale selles.
 
Kui muu ei pane mõtlema, siis elutähtsate teenuste tagamine tagalas on ka üks NATO ees (artikkel 3) võetud kohustustest. Sarnaselt varjenditele ei too NATO õhudessant kohale elektrikuid ja kaablipaigaldajaid. Kui me seda probleemi põhimõtteliselt ja jätkusuutlikult juba eelnevalt ei lahenda, pole võimalik tagada ka sidesüsteemide toimimist, sh sõjalise ründe korral. Nii vajub aga lume raskuse all kokku elanikkonnakaitse õhuloss.
 
Eesti uusvanasõna – vähim on parim

Kui iga suurema tormi korral kostub refrään, et pole piisavalt brigaade teades, on põhjuseks tegemata jäetud töö kriisiohjepartnerite leidmiseks. Täpsemalt on brigaadide vähesus Elektrilevi strateegiline otsus ja see on vahest ongi mõistlik arvestades tavapäraselt ettetulevate elektrikatkestuste mahtu, ent sel juhul peaks kasutama erasektori partnerite abi.

Siinjuures saab see olla vaid lühiajaline lahendus, sest pikemas perspektiivis (näiteks 20 või 50 aastat) tõstatab see ikkagi küsimuse sellest, kas poleks mõistlikum siiski Soome teed minna ning viia kaablid maa alla. Õhukaabel võib ju vähim on parim ideoloogias olla optimaalseim ja kaks korda odavam (ametnike mõistes 80% kokkuhoiuvõidust), aga seda valusamalt maksab vähim on parim kätte nii lumesaju, tormide, aga ka sõjalise kriisi korral.

Õppetunde sellest, mida tähendab kriitilisele infrastruktuurile idanaabri rünnak, oleme saanud juba pikalt näha Ukrainast – see ei ole uudis. Seejuures mantrana kostuvat “muudatused eeldavad võrgutasu kallinemist” tasub kuulata arvestades asjaolu, et Elektrilevi kasum kasvas eelmisel aastal hüppeliselt.3

Niisamuti emaettevõtte Eesti Energia oma, keda ei saa elektri kui elutähtsa teenuse tagamisel laiapindse elanikkonnakaitse raamistikus vastutusest lahti ühendada. Kasumi teenimine on ju mõistetav, ent selle eest on inimestel ootus saada – seejuures üsna kõrge hinna juures – varustuskindlus.

Eesti inimesed ja ettevõtted on meie elanikkonnakaitses viimastel aastatel korduvalt kogenud seda mantrat, mida püütakse ülalt alla serveerida – elanikkonnakaitses on peamine individuaalne valmisolek. Ka rahuajal elektrimaastikul toimuv on musternäide elanikkonnakaitsetusest, kus üksikisiku käed jäävad lühikeseks ja taskud tühjaks.

Kui me ei soovi järgmised 50 aastat sama reha otsa astuda, tasub luua pikaajaline visioon, kus elekter kõige alusena on ka laiapindse elanikkonnakaitse elementaarne osa. Seda eeldavad nii oma inimesed, ettevõtted kui ka NATO artikkel 3, mille punkti 2 ehk energiakandjate vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse tagamise täitmist suudab praegu Eesti tagada vaid paberil.

Ka kõigis debattides, milles arutatakse varustuskindluse tagamise viise, tuleks proovida mõtestada võrgukindluse rolli – pole ju mõeldav, et jäämegi olukorda, kus elekter kaob tarbijatele nädalaks juba lumehelbekeste õhudessandi korral.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud vähendatud kujul 23. jaanuaril Lõuna-Eesti Postimehes paberkandjal (nr. 9, lk 2) ja Postimehe veebiportaalis ning 26. jaanuaril Pärnu Postimehes paberkandjal (nr. 18, lk 2). 

Foto: võrgutrass talvel (Pexels, 2022)

Kasutatud viited

1 Rahvaraamatukogu seadus. 2019. RT I, 13.03.2019, 127. Riigi Teataja.

2 Postiseadus. 2023. RT I, 30.06.2023, 58. Riigi Teataja.

3 Paul, K. 2023. Elektrilevi kasum kasvas hüppeliselt. Äripäev, 14.11.2023.

Jaga postitust:

The post Elektrilevi tabas õhudessant first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

]]>