See ei ole tavaline halduslik ümberkorraldus, vaid otsus, millel on otsene mõju elanikkonnakaitsele ja riigi kriisijuhtimisvõimele. Kui sellist sammu käsitletakse puhtalt kinnisvarakorraldusliku küsimusena, mitte julgeolekuliste kaalutluste alusel, on prioriteedid paigast ära. Siseministeerium juhib politsei, pääste ja kriisireageerimise süsteemi. Elanikkonnakaitse ei tähenda üksnes juhiseid ja teavitust, vaid ka seda, et riigi kõige olulisemate valdkonda juhtimine suudab hädaolukorras ka kriisi ajal füüsiliselt toimida. Ministeeriumi kui olulise sisejulgeoleku kriisijuhi asukoht peab tagama katkematu ligipääsu, evakuatsioonivõimaluse ja operatiivse reageerimise.

Valitud piirkond, Kopli poolsaar on piiratud ligipääsuga ala. Ummikud piirkonnas ei vähene, vaid lisanduvate arendustega kasvavad jõudsalt. Poolsaarelt väljumiseks ja sinna sisenemiseks on üksikud ühendusteed, mille läbilaskevõime on juba praegu pingestatud. Välja saab autotranspordiga vaid Sõle ja Kalaranna tänavatest. Isegi väiksem liiklusõnnetus ühel peamistest ühendustest võib seisata liikumise ning takistada pääste- ja politseiüksuste kiiret saabumist või lahkumist. Kui tavapärane avarii tipptunnil halvab liikluse, siis kriisiolukorras – näiteks ulatusliku evakuatsiooni või samaaegsete sündmuste korral – on mõju märksa suurem.

Elanikkonnakaitse juhtimine ei saa toetuda taristule, mille toimimine sõltub üksikutest kergesti blokeeritavatest sõlmedest. Seda enam, et on teada, et piirkonda tuleb uusi arendusi ja liikluskoormus on veelgi kasvamas. Ärgem unustage, et Kopli poolsaarel asub ka Miinisadam, millel on strateegiline tähendus. Sõjalise taristu lähedus kui strateegiline sihtmärk suurendab piirkonna haavatavust kriisistsenaariumides. Riigikaitse põhimõte on hajutada kriitilised funktsioonid, mitte koondada neid piirkonda, mille strateegiline tähendus muudab selle kõrgendatud riskiga tsooniks. 

Valitsuse kriisitunnetuse ja elanikkonnakaitses tõsiseltvõetava eeskuju näitamise puudujääki ilmestab seegi, et Siseministeerium sulges alles 2024. aastal Kopli päästekomando, mis oleks kriisiolukorras suutnud kohapeal esimesena reageerida. Väljaspool pealinna on aga uueks normiks seatud sisejulgeoleku ühishoonete rajamine, kus politsei ja pääste, ehk veel mõni teinegi teenus, on ühes majas. See on klassikaline munade ühte korvi ladumine, et säästa kinnivarakuludelt, ent kriisiolukorras maksab see valusalt kätte. 

Pole drooni, pole probleemi?

Selles juhtumis ei kaldunud trajektoorilt kõrvale vaid droon, vaid ka kriisijuhtimine sellest, mida on aastaid harjutatud – eelkõige mitmetasandilisust, kaasamist. Droonijuhtum toob taaskord esile siseturvalise valdkonna süsteemi puudujäägid. See on probleem, mis vajab lahendust, sest kaasaegses sõjalises kriisis on sellised juhtumid sagedased. Mõistagi ei saa igale juhtumile sõjaolukorras suurte jõududega reageerida – ja pole ehk vajagi. Küll aga peab elanikkond teadma, mida vastavas olukorras teha, kas teha; omavalitsus peab teadma, mida öelda inimestele, et vältida suuremat kahju.

Võib ju mõelda, et teavitada tuleb alles siis kui on reaalne oht, ent oodake. Selleks on vaja esmalt ju ohust teada saada. Kuidas saaks seegi toimida puuduva radarivõrgustiku tingimustes? Nagu tango tantsimiseks on ka ohuteavituseks vaja kahte osapoolt – ohtu, mida on märgatud ja teavitajat. Jätkuvalt on nokk kinni, saba lahti. Pealegi – mis oleks saanud siis, kui vald oleks ise drooni avastanud esimesena ja sellest ise teavitanud kuskil sotsiaalmeedias? Kui juhiseid pole, pole ka miski välistatud.

Selgete juhiste puudumine on üks peamisi tõkkeid kriisiga toimetulekul – eriti siis, kui siseturvalisuse ressursid on napid.

Paratamatult tuleb kriisi alguses kohalikel inimestel mõnda aega oma jõududega hakkama saada, kuid ilma arusaadavate juhiste ja juurdunud elanikkonnakaitse kultuurita pole see realistlik. Seetõttu on juhendite ja oskuste süsteemne arendamine vältimatu, eriti niigi õhukeseks kärbitud siseturvalisuse valdkonnas, kus eesliinitöötajate palka, lubadusi ja läbirääkimisi saadab järjekindlus⁴ ja sõnnikulõhn.

Nii olematu raha kui kultuur elanikkonnakaitses on tagajärg valdkonna jätkuvale alaväärtustamisele – seda nähakse rakettide ostmise kõrval endiselt pehmode mängumaana. Olgu siinkohal hoiatavaks ennustuseks see, et tõsise kriisi korral tunnevad elanikkonnakaitse puudumist kõik, kellel ei ole võimalust kõrge riigiametniku kombel oma pere Brüsselise või kuhugi mujale ära saata.³ Ja see hakkab valusalt sööma reitingut, kaitsevõimet ja üleüldist moraali.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 29. augustil 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: ründedroon õhus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Kasutatud allikad:

¹ Viita-Neuhaus, A. 2025. Kohalikku omavalitsust ründedrooni juhtumist ei teavitatud. Postimees, 26.08.2025. 

² Muraveiski, K. 2025. SELGITAJA | Kuidas pääses ohtlik ründedroon üle Eesti piiri ning miks PPA ega kaitsevägi seda ei märganud. Delfi, 26.08.2025. 

³ Epner, E. ja Tamme, S. 2025. Saatanlik lõks. Kuidas kujunes sõnum, et Eesti on järgmine. Eesti Ekspress,25.08.2025.

⁴ Lomp, L.-E. 2025. RESi tuliseim arutelu tuleb palkade üle läbi rääkides. Postimees, 25.08.2025.

Projekti K-36 raames soetatud kriisivarud anti üle linna kriisivalmiduse spetsialisti koordineerimisel, mis sisaldasid esmatarbevahendeid, mis aitavad kogukonnaliikmetel toime tulla erinevate kriiside ajal, näiteks vee-, elektri- või toidupuuduse korral. Komplektis on muu hulgas esmaabitarbed, veepuhastustabletid, külmkuivatatud toit jpt muid hädavajalikke vahendeid. Kogukondlikud kriisivarud ei ole mõeldud kogu linna pikaajaliseks varustamiseks, vaid pakuvad ajutist tuge neile, kes võivad esimesena hätta sattuda või kellele abi ei pruugi kohe jõuda. Valik tehti koostöös Päästeametiga ja arvestab piirkonna olusid ja vajadusi. 

• 19.  veebruaril toimus veebiseminar, kus tutvustati Kohtla‑Järve kogukondliku elanikkonnakaitse kriisioskuste projekti ning kõiki nelja planeeritud koolitust ‑ esmaabi, vaimne esmaabi, ellujäämine ja kriisiplaani koostamine.
• 15. märtsil toimusid Wiru spordikeskuses kahe koolitusgrupi (vaimse tervise kriisiesmaabi ja esmaabi) koolitused.
• 5. aprillil toimus Kohtla-Järve Rahvapargis välitingimustes ellujäämiskoolitus Naiskodukaitse instruktoritega, kus keskenduti vee, toidu ja soojuse tagamisele ebastabiilsetes linnatingimustes ning kriisiplaani ja evakueerumise õppele.
• 15. mail toimus “Kriisioskused” podcasti kuuenda osa salvestus, kus üles astusid Kohtla-Järve linnapea Henri Kaselo ja linna kriisivalmiduse spetsialist Joosep Mägi. Kohtla-Järve erisaates arutleti selle üle, milliseid samme on linn ette võtnud, et võimalike kriisidega paremini toime tulla. Saatekülalised avasid ka, kuidas töötatakse välja evakuatsiooniplaane, arendatakse kerksuskeskuste süsteemi ja kuidas kaasatakse kriisivalmidusse korteriühistud ning kohalikud elanikud.

Kokkuvõtvalt omandasid Kohtla-Järve kogukonna liikmed teadmisi ja oskusi nii psühholoogilise toe andmisel, esinevate olukordade esmaabil, kui ellujäämisoskuste rakendamisel linnakeskkonnas, toetades Kohtla‑Järve kogukonna kriisivõimekuse tugevdumist. Projekti raames valminud podcast erisaade jätkab aga linnaelanike kriisioskuste tõstmist.

28. mail toimunud Kriisiuuringute Keskuse Haabersti projekti K-24 lõpuseminaril “Kogukondade kriisivalmidus – kuidas läheb?” esines Ukraine ühe suurima MTÜ Poruch juht Dr. Mariia Tyschenko (Ukraina) ettekandega kolmanda sektori ja kohaliku omavalitsuse koostööst Ukraina näitel.

Ettekandele eelneb Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja Anne-May Nageli ülevaade organisatsiooni 2024. aasta Tallinna ja Kohtla-Järve kogukondlike elanikkonnakaitse projektidest. Video on inglise keeles.

🟧🟦 Paneeldiskussiooni ja selle salvestamist toetas SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu Siseministeerium.

Foto ja video: 28. mai paneeldiskussioon (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Paneelarutelu oli osa Kriisiuuringute Keskuse 2025. aasta kevadiste kogukondliku elanikkonnakaitse projektide lõpuüritusest. Arutelu eesmärgiks oli tuua kokku kogukondade ja kriisivalmidusega eri vaatenurkadest kokkupuudet omavad eksperdid, oma mõtteid jagasid Maria Derlõs (Tallinna linn), Dr. Mariia Tyschenko (MTÜ Poruch, Ukraina), Hannes Nagel (Kriisiuuringute Keskus) ja Dr. Kadi Luht-Kallas (Siseministeerium).

Arutelu alguses mõtestasid panelistid, mida saame tänapäeva Eestis kogukonna all mõtestada. Peamisena kirjeldati ühes piirkonnas, ühe eesmärgi nimel toimetavaid inimesi, ent toodi esile ka huvipõhiseid kogukondi – näiteks ühes piirkonnas teatud hobiga tegelevad inimesed võivad samuti kogukonna moodustada. Dr. Luht-Kallas rõhutas, et kriisi ajal on väga oluline siiski just see kogukond, kes on distantsilt lähedal – kaugemale jäävate inimesteni võib olla raske pääseda.

Linnalises keskkonnas on kesksetest teenustest nagu elekter, vesi ja küte sõltumise tõttu eriti haavatavad suurtes kortermajades ja paneelelamutes elavad inimesed, tõi esile Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel. Kuna koos elab palju inimesi, on võrdselt oluline nii inimeste enda initsiatiiv, kui korteriühistu juhatuse tegevus kriisivalmiduse võtmes. Maria Derlõs tõi esile oma kogemuse korteriühistu juhatuses olemisest ning märkis, et korteriühistute juhatused vajavad elanike tõhusamaks kaasamiseks, seehulgas kriisivalmiduse teemal, eraldi tuge ja koolitust. Osalejate poolt märgiti, et korteriühistutes toimuv või mitte toimuv elanike vaheline suhtlus on väga oluline nii kriisideks valmistumise kui ka kriisides toimetuleku vaatest.

Seda tõdemust kinnitas ka Dr. Tyschenko Ukrainas üle kümne aasta kestnud sõja kogemust jagades, toonitades, et korteriühistutes peaks kasutusel olema kiiret teadete vahetamist võimaldav sõnumirakendus – olgu selleks Facebook Messenger, Signal, või muu grupivestlust võimaldav lahendus. Dr. Tyschenko lisas ka, et kui majas on inimesi, kes selliseid rakendusi mingil põhjusel kasutada ei saa või ei oska, tuleb lähtuda nö. Vanakooli meetoditest ja käia olulist infot edastamas kas otse uksele koputades või sõnumite puhul, mis ei ole niivõrd aegkriitilised, neid trepikoja teadetetahvlile riputades. Selleks on oluline, et korteriühistu juhatusel või ka elanikel on ülevaade naabritest, kes sellist infojagamise abi vajada võiks.

Kriisiuuringute Keskus on välja andnud praktilise õpiku, mis aitab korterelamutes elavatel inimestel tõsta valmisolekut erinevateks kriisideks. Õpikus käsitletakse kolme kogukondliku kriisivalmiduse alustala: suhted, varud ja oskused. Käsitlus lähtub arusaamast, et kõige tõhusam viis kriisiks valmistuda on teha seda kogukondlikult, eelkõige ühistu tasandil. Seni on Eestis pööratud enam tähelepanu isiklikule varude ja oskuste tasemele, kuid kogukondlik lähenemine on jäänud tagaplaanile. Uus õpik aitab seda puudujääki praktiliste juhistega täita.

Õpik on suunatud nii inimestele, kes soovivad tugevdada oma individuaalset valmisolekut, kui ka neile, kes soovivad algatada kriisivalmiduse arendamist oma korterelamus laiemalt. Eriline rõhk on suhtlusel, ühise kriisiplaani koostamisel ja inimressursside kaardistamisel. Suuremates korterelamutes elab sageli palju inimesi, kelle teadmisi ja oskusi saab kriisi ajal ühiselt rakendada, kui selleks on eelnevalt valmistutud.

Lisaks kogukondlikule tasandile käsitletakse õpikus ka individuaalset kriisivalmidust kui olulist eeltingimust teiste aitamisel. Teemade hulka kuuluvad linnakeskkonnas valmistumise eripärad, kogukonna roll linnas ning võimalused, kuidas alustada kogukondlikkuse loomist. Käsitletakse ka olukordi, kus linnas püsimine muutub kriisi tõttu võimatuks ning on vaja evakueeruda.

Ehkki õpik on tasuta allalaetav veebiressursina Kriisiuuringute Keskuse veebilehelt, saab säilenõtket paberkandja versiooni tellida postikulu eest SIIN.

Seminari avasõnad ütles MTÜ Kriisiuuringute Keskuse kaasasutaja Anne-May Nagel, kes rõhutas projektide olulisust, mis aitavad tugevdada kohaliku tasandi valmisolekut ja vastupanuvõimet. “Oleme viimasel kahel aastal viinud läbi kogukondade kriisivalmiduse projekte ning sellest aastast alustasime ka oma tegevuse mõju mõõtmisega. Sügisel avaldame projekti koolitusprogrammi lõppraporti, kus saab projekti tegevuste ja mõju kohta lähemalt lugeda,” sõnas ta.

Seminari peaesinejaks oli Dr. Mariia Tyschenko, Ukraina MTÜ Poruch juht ja Malmö Ülikooli audoktor. Oma ettekandes “Power of community in crisis – the example of Ukraine” jagas ta kogemusi Ukrainast, kus kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste koostöö on olnud võtmetähtsusega kriisidele reageerimisel. Ta tõi esile, kuidas kriisides tugevnevad kogukonnad, ning milliseid praktilisi samme saab teha juba enne kriisi, et olla paremini valmis.

Päeva teises pooles toimus arutelu teemal “Kuidas toetada kogukondi kriisideks valmistumisel?”. Paneelis osalesid:

• Dr. Mariia Tyschenko (MTÜ Poruch, Ukraina)
• Maria Derlõs (Tallinna Linnakantselei)
• Hannes Nagel (MTÜ Kriisiuuringute Keskus)
• Kadi Luht-Kallas (Siseministeerium)

Kriisiuuringute Keskuse kogukondliku kriisioskuste koolitusprogrammi esmaabi koolitus ei ole tavaline „sidemete rullimine“ ega „teoreetiline loengutund“. See on praktiline ja aus vaade esmaabisse, kus ei räägita, mida „peaks tegema“ ideaaltingimustes. Kriisid ja ideaalmaailma ei käe kahjuks käsikäes. Seetõttu vaatame, kuidas päriselt toimida, kui aeg on piiratud, varustust napib ja stress on laes. Koolitajaks on taas parameedik Andrus Lehtmets, kelle selge ja otsekohene õpetus ei jäta kedagi ükskõikseks.

“Inimene ei vaja ideaalset haavasidet – ta vajab kedagi, kes julgeb tegutseda. Koolitusel õpivad osalejad just seda: mõtlema ja tegutsema olukordades, kus päriselus ei ole aega veebist soovitusi otsida ehk tuleb teada, mida teha ning kohe tegutseda,” ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Kriisis pole aega kahelda – on vaja tegutseda

Koolitus keskendub praktilistele võtetele: kuidas aidata liiklusõnnetuse ohvrit, mida teha, kui kellegi süda seiskub, või kui kogu side on maas ja abi ei tule. Iga osaleja peab päeva lõpuks käed külge panema – harjutame elustamist, hingamist toetavat abi, verejooksu peatamist, trauma käsitlemist ja palju muud. Näited ja simulatsioonid on realistlikud. Ja muidugi, müüdid saavad purustatud. Näiteks – kas teadsid, et süda ei “käivitu” löögiga, nagu ameerika filmides?