Ajal, kui Reformierakond ja erakond Eesti 200 panevad kokku uut koalitsioonilepet, tuleb meenutada, et elanikkonnakaitse vajab jätkuvalt püsirahastust. Seni valdkonda suunatud ressursid ei ole piisavad, et luua süsteemi ja võimekusi, mis ei seisaks savijalgadel. Praegune olukord tähendab, et tõsisema kriisi puhkemisel on elanikkonnakaitses suur mure.

Elanikkonnakaitse suunatud ressursside hindamiseks tasub otsa vaadata numbritele. Perioodil 2024-2027 on Siseministeeriumi valitsemisalas elanikkonnakaitsele eraldatud 68 miljonit eurot.¹ See teeb aasta peale keskmiselt 17 miljonit eurot (ca 0,04% SKTst), mis jaguneb omakorda veel nelja prioriteedi vahel: elanike kriisiteadlikkuse ja iseseisva valmisoleku suurendamine, kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialase võime suurendamine, elanike kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine ning elanikkonnakaitse ülesandeid täitvate asutuste toimepidevuse suurendamine. Selle kõrvalt peab valdkond tegelema ka seadusloome uuendamisega, sest sealgi on elanikkonnakaitse mõistes tõsiseid puudujääke.

Teha on palju, ent võimalusi vähe. Elanikkonnakaitse valdkond on krooniliselt stigmatiseeritud (justkui polekski oluline) ja alarahastatud. Ometigi seadis juba 2018. aastal elanikkonnakaitse kontseptsioon riigile ühtekokku 40 tegevust ja 35 soovitust,² millega tulnuks elanikkonnakaitse seisu parandamiseks tegeleda. Paraku tuli 2024. aastal ilmunud elanikkonnakaitse tegevuskavas 2024-2027 tõdeda, et “praeguseks ei ole valdkonna areng toimunud tol ajal planeeritud tempos, sest kavandatud tegevuste elluviimine ei olnud eelarvega kaetud ja eeldas positiivseid rahastusotsuseid, mida ei tulnud.”³ Raha andmata jätmine oli poliitiline otsus.

Seevastu 2023. aastast on Eesti julgeoleku põhialustes põhimõte, et elanikkonnakaitse valdkond peab saama püsirahastuse. Neljaks aastaks ettenähtud tegevuskaval põhinev rahastus ei ole piisav ning samuti pole tegemist püsirahastusega.

Elanikkonnakaitse vajab sarnaselt riigikaitsele kindla protsendiühiku raames rahastust, mis peab baseeruma ühiskondlikul ja erakondadeülesel kokkuleppel, mis tagaks, et valdkonna rahastus on püsivalt kindel või poliitikute kõnepruugis kindlates kätes, et kindlust kasvuks muuta.

Uus elanikkonnakaitse tegevuskava³ seab elanikkonnakaitsele aastani ka sihttasemed. Nii leiab dokumendist viited sellele, milline peaks olema elanikkonnakaitse seis aastal 2034 – näiteks ohuteavitus peab olema tehnoloogiliselt pidevalt ajakohastatud ning keskselt ning paindlikult toimima, päästevõrgustik peab toimima ka sõjas autonoomselt kuni 30 päeva ning riigil peab olema suutlikkus evakueerida ja majutada kuni 10% elanikkonnast nädalaks ajaks. Üheksa aasta pärast peaks meil olema varjumiskohti 20% elanikest ning 50% kortermajadel olemas lahendused varjumiseks, lisaks on katastroofimeditsiini teenuseosutajad läbivalt toimepidevad. Samuti on 40% elanikest aastaks 2034 kriisideks valmis, see tähendab, et neil on võimalik nädal aega iseseisvalt toime tulla.

Siinkohal võib igaüks mõelda, kas julgeolekupilt lubab liikuda sellise tempoga, et saavutame mainitud eesmärgid üheksa aasta pärast. Suurem osa meie naaberriikide elanikkonnakaitsega tegelevad asutusi on välja öelnud korduvalt, et meie regioonis ei ole ülearu palju aega oodata, vaadata, mõelda, arutada ja lõputult lubada, et ilusaid eesmärke saavutada. Erinevalt Eestist tegutsevad elanikkonnakaitses sinna olulisi ressursse suunates ka need naaberriigid, kel puudub otsene piir Venemaaga. Ka Eestis peaks meil olema adekvaatne ohutaju, ent ometigi ei tõlgendu see elanikkonnakaitsesse suunatavas rahas.

Julgeolekuolukorrast lähtuvalt on ilmne – 2034. aasta indikaatorid tuleb täita kiiremini. Elanikkonnakaitses tuleb kvaliteedihüpe – nende indikaatoriteni, või nende lähedale, saavutada juba enne järgmiseid parlamendivalimisi. Kui seda ette ei võeta, tõdeme ka siis – täpselt nagu 2024. aasta elanikkonnakaitse raamdokumendis – “olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja KOVidel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras ning ka inimeste enda tegelik valmisolek on väga väike”.⁴ Selle olukorra jätkumine on lubamatu ning seab tõsises kriisis ohtu inimeste elu ning tervise.

Uuel valitusel on võimalus teha ära midagi tõeliselt suurt kogu Eesti kriisivalmiduse jaoks ning leppida kokku, et edaspidi eraldatakse elanikkonnakaitsele kindel protsendiühik SKTst, näiteks alustuseks 0,2% SKTst aastas. See tähendaks, et kui seni on Siseministeerium saanud elanikkonnakaitse haavade sidumiseks 68 miljonit nelja aasta peale, laekunuks selle aasta elanikkonnakaitse eelarvesse hoopis suurusjärgus ca 79 miljonit eurot.

Jah, riigieelarve mõõtkavas oleks see pigem tagasihoidlik suurusjärk, ent seni püsirahastuseta valdkonnale mõjuks see Apollo kosmoseprogrammi suurusjärgus ergutina, mis võimaldab elanikkonnakaitse orbiidile viia. See loob stabiilsuse ja võimaluse süsteemi ülesehitamiseks ühiskonda, kus tänaseni käib vaidlus selle üle, kas elanikkonnakaitse on üldse debati vääriline või kuulub see kategooriasse „teeme siis, kui ressursse üle jääb“. See kauaoodatud koidik viivitab aga endiselt oma tulekuga.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Postimehe portaalis 20. märtsil ja 21. märtsil paberkandjal (nr.44, lk12). Foto: päästeametnik Ukrainas.

Kasutatud allikad

Kriisiaegsed rahaeraldised lisaeelarvest ja reservist on oma sisult toimetulekutoetused, need ei ole mõeldud püsivalt ja pikaajaliselt võimekuste tõstmiseks. Sisejulgeoleku valdkonnale antud rahast, mis on kulunud viimaste aastate kriisides näiteks ajutise piirikontrolli taastamiseks, Ukraina sõjapõgenikega toimetamiseks või sireenide hankimiseks, on saanud omamoodi kummaline kauplemisargument.

Võiks isegi öelda, et hiljutises rahandusministri retoorikas on sellest saanud justkui reservist ministeeriumile antud laen, mida tuleb nüüd kärpe korras tagasi maksma hakata. Sest – šaakalid, kuidas te julgesite teistest rohkem raha saada?

Kui räägime sisejulgeolekuvaldkonna võimekustest ja palkadest, siis tuleb mõista, et räägime töökohtadest, kus iga päev riskitakse oma eluga ning seejuures vastutatakse ka teiste inimeste elu ja tervise eest. Seda ka kriisiväliselt. Selleks, et päästeala töötajad saaksid seda teha, on vaja tõeliselt häid töötajaid.

Põhjusega on kehtestatud ranged kriteeriumid, mitte igaüks ei sobi politseinikuks ja päästjaks. Väljaõpe on mahukas ning kui keegi usub, et väljakutsete vahepeal päästjad jõude lebavad, siis eksite. Pidevalt peab hoidma korras varustust, aga ka veenduma, et osatakse kõiki vajalikke ülesandeid täita – see tähendab pidevat harjutamist.

See on nende igapäevane töö, ent lisagem sellele veel kriisioludes toimuv. Kui hästi meelde tuletada, siis viimastel aastatel on neil tulnud tegeleda ajutiselt piiridel valve taastamisega, aga ka näiteks Saaremaa ja mandri vahelise isolatsiooni haldamisega koroona ajal, rääkimata lumetormidest, reostuskriisidest ja muust läbi tulemised.

Politseinikud on pidanud tegelema sotsiaalse distantseerumise kontrolli, aga ka näiteks MEM Cafe sarnaste juhtumitega või Ukraina põgenike aitamisega. Häirekeskus on samuti ülekoormatud, näiteks üks tuttav sai keset ööd helistades kuulda „olete ootejärjekorras, helistame teile tagasi“ stiilis automaatvastust.

Päästja ja politseinik pole lihttööline

Ei saa eeldada, et vabatahtlikud jõud lahendavad kõik päästevaldkonna inimressursi
probleemid, kõiki ülesandeid neile delegeerida ei saa. Nii ei või näiteks teatud ülesandeid vabatahtlikud päästjad täita, samuti on piiratud abipolitseinikele lubatud toimingud.

Seda ka põhjusega – 40-tunnise väljaõppe läbinud abijõud ei saa olla võrdväärne aastaid oma eriala süvitsi õppinud spetsialistiga. Sellest lähtuvalt ei ole neil abilistel õigust ka kõiki ülesandeid täita (nii see peakski olema, ka nende endi ohutuse tagamiseks), pelgalt vabatahtlikkusele toimivat sisekaitset üles ehitada ei
saa.

Mõelgem sellele, kui järgmine kord näete päästemasinat möödumas – seal on vähemalt 8 suurt kappi kõikvõimalike tööriistadega, mida peab meeskond nii individuaalselt kui kollektiivselt ka une pealt oskama kasutada.
 
Kui tervishoiutöötajate jaoks sai akuutne kriis läbi COVIDi viimaste suurte lainetega, siis päästeala töötajad on otseselt mõjutatud Ukraina sõjast. Seda nii põgenike abistamise kui oma valdkonna võimekuse tõstmise vajadusest lähtuvalt.

Kui rääkida päästjate või politseinikega, tuntakse tõsist muret – kuidas me peaksime oma tavapärase töö ja vajalike võimekuste tõstmisega edasi liikuma, kui valdkonnast oodatakse kärbet?

Olukorras, kus riigi reaalne evakuatsioonivõimekus on arvestanud 10 000 inimesele, puuduvad varjendid ning tõsta spetsiifilise päästetöö võimekust (nt. inimeste rusude alt päästmine või demineerimine), ei ole planeeritav kärbe kuidagi reaalsusega kontaktis. Vastupidi – nagu ütles siseminister Läänemets, raha on hoopis juurde tarvis.

Pidage vastu, Excel kannatab kõike

Sisejulgeoleku valdkonnas praeguses julgeolekuseisus Exceli tabeli põhiseid kärpeid teha tekitab tõsist kummastust, seda pehmelt öeldes. Näib, et Exceli puhul on tegemist omamoodi alternatiivreaalsusega, kus eelarveridades saab kõik võimalikuks, eelarvearuteludel lahtrites toimuv on bürokraatliku maagia meistriklass. 

Elulise näitena võib näiteks siseturvalisuses kokku hoida raha komandojuhtide pealt, kui jagada üht juhti kahe või rohkema komando vahel. See, et komandopealiku tööaeg kulub märkimisväärselt kahe objekti ja meeskonna vahelt sõeludes, ning negatiivsed mõjud mõlema meeskonna pikaajalisele töövõimele on pisiasi, Exceli valemisse ei mahu.

Paber kannatab kõike, nüüd teeb seda ka Excel.

 Kas need Exceli read on kunagi arvestanud ka sellega, et mis juhtub kui vahetusse tuleb üleväsinud teenistuja, kes käib tööl ka erasektoris, et kuidagi ära elada? Ilmselt mitte, sest Exceli maailmas eksisteerivad vaid keskmised inimesed, kes saavad keskmist palka ja töötavad vaid ühes organisatsioonis.

 Kärpeprotsess pole olemuselt midagi muud, kui otsustusprotsess püüdmaks leida
rahapuudusele lahendust. Seda ei saa teha aga silmaklappidega, võtmata arvesse reaalsust, praegune julgeolekuolukord iseenesest välistab igasuguse kärpe sisejulgeoleku valdkonda.

Lõpetuseks tasub küsida – kui räägime sellest, et proportsionaalselt peaksid kõik kärpima, siis kas ka Kaitseministeeriumilt seda oodatakse? Sellest ei julge keegi isegi iitsatada, et kaitsevaldkonnast midagi ära võtta. Nii see peabki olema, ent kui kogu arusaama riigikaitsest taandub vaid rindele ja Eesti elanikele öeldakse Venemaa endist presidenti Dmitri Medvedevit1 eeskujuks võttes – просто денег нет, вы держитесь здесь, вам всего доброго, хорошего настроения и здоровья! (lihtsalt raha ei ole, aga te pidage vastu, kõike head, head tuju ja tervist teile!), on meil tegemist tõsise ja vastumürki vajava Exceli üledoosiga.

× Arvamuslugu on ilmunud 31.08.2023 Postimehe veebiportaalis ja 01.09.2023 artiklina paberkandjal. Foto: eurosärk (Pexels, 2016).

Kasutatud allikad: