On tõsiasi, et elanikkonnakaitse valdkond on perioodiks 2024-2027 raha juurde saanud. Möödunud aasta sügisel ilmusid ka pealkirjad, mis rõõmustasid elanikkonnakaitsele püsirahastuse tagamise üle.

Selle all peeti silmas siiski aastatel 2024-2027 valdkonda suunatavat 101 miljonit eurot, millest vaid 68 miljonit läheb otse Siseministeeriumi haldusalasse. Valdkonna vajadusi ning elanikkonnakaitse reaalset seisu arvestades ei ole seda just üleliia palju – 17 miljonit eurot aastas. Arvestada tuleb, et veel eelmisel aastal ilmunud elanikkonnakaitse raamdokumendis kirjeldati valdkonna seisu ja reaalseid võimekusi järgmiselt – ei riik ega omavalitsused pole valmis elanikke tõsise kriisi ehk sõjaohu realiseerumise korral kaitsma.

On päevselge, et 17 miljonit eurot aastas kahvatub sõjalise riigikaitse eelarveridade kõrval. Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et see raha kuulub tegelikult kategooriasse „ajutine püsirahastus“, sest on antud vaid teatud aastateks. Ajutine rahastus on probleem praktiliste näidete varal – näiteks on valdkonna seest kostunud probleem (mis on loodetavasti nüüdseks lahendatud), et näiteks ohusireenide hankimiseks ja paigaldamiseks on raha leitud, ent on olnud ebaselge, kuidas kaetakse süsteemi hoolduse – õhuhäireõppuste jooksvad kulud.

Elanikkonnakaitses on teisigi pidevaid püsikulusid, mis vajavad süsteemi toimimiseks pidevat rahastust – olgu selleks eri koolituste läbi viimine, varude soetamine (millest vähemalt osa tuleb ka pidevalt hooldada nagu Kaitseväes), õppuste korraldamine, ehk ka teatavad järelevalve funktsioonid – näiteks ühel heal päeval Eestisse rajatavate varjendite või ka praeguste varjumiskohtade reaalse insenertehnilise sobivuse hindamiseks. Sealjuures on elanikkonnakaitse valdkonda ka rohkem inimesi täiskohaga tööle vaja, kes valdkonna arendamist veaks, seda valdkonda ei saa vaid vabatahtlikkuse ja projektide baasilt arendada.

Valdkonna vajadused on suuremad, kui võimalused. Elanikkonnakaitse valdkonna edasiarendamisest sõltub aga see, kui paljud inimesed tagalas jäävad tõsise kriisi korral ellu ja terveks. Mida rohkem on elanikkonnakaitse süsteemil ressursse – näiteks inimeste evakueerimiseks, nende toitlustamiseks toiduvarude lõppemisel, ohust teavitamiseks ja nii edasi, seda rohkem jääb meie inimesi ka täiemahulise kriisi koledusest puutumata.

Pange tähele, et tagalas on seejuures eelkõige naised, lapsed ning eakad, mis tõstatab omakorda põhimõttelised küsimused sellest, kas ja kuivõrd hindame me naisi ja lapsi ühiskonnas. Samas hoitakse tagalast ka riigi majandust elus. Lisaks on tagala oluline ka moraali hoidmiseks ning selleks, et püsiks lootus – et me tuleme sellest läbi, mis iganes kriis meid tabab.

Päeva lõpuks on tegemist väga kalgi matemaatilise võrrandiga – mida enam ressurssi, seda enam tulu ehk elu ja vähem kahjusid ning mida vähem prioritiseerimist seda rohkem kulu ehk surma.

Ehk ei vaidle enam keegi vähemalt avalikult selle üle, kas elanikkonnakaitse, laiemalt ka siseturvalisus on olulised. See arusaam peab aga jõudma tugevalt ka riigieelarvesse, nähtavamalt ja tugevamalt, kui 17 miljonit eurot aastas, ja sedagi vaid neljaks aastaks. Meile näib, et valdkonnal tegelikult ikkagi ei ole püsirahastust selle sisulises mõistes, vaid valdkonda on teatud aastateks raha juurde antud, ent ei ole kindel, kas ja millises mahus see jätkub.

Eesti inimeste kaitse tagalas väärib aga enamat, kui neljaks aastaks 0,04% SKT-st eraldamise kuulutamine “püsirahastuseks”. Valdkond vajab sarnaselt NATO 2% (peagi enamgi) rahastuse põhimõttele protsendiühiku suurust rahastust, milles lepitaks kokku erakondadeüleselt ning sealjuures peab see rahastus olema stabiilne ning mis peamine – etteennustatav ja läbipaistev. Sireenivõrgu näitel – on ilmne, et meil ei ole vaja vaid sireene ja nende paigaldamist (mis on ühekordne kulu), vaid ka seda, et need töötaksid ja neid testitaks (püsikulu).

Kokkulepe fikseeritud püsiva protsendiühiku raamidesse sobiva püsirahastuse üle on tarvis ka selleks, et elanikkonnakaitse valdkonda päevapoliitilise suva eest kaitsta.

Meenutame, et lisaraha ei kaitse kummalisel kombel valdkonna kärbete eest. Nimelt ajal, kui valdkonnal pidi olema rohkem raha (2024-2027), likvideeriti Kopli kutseline päästekomando.

Võib ju öelda, et eelarvetehniliselt on (siseturvalisust tagavad) komandod elanikkonnakaitsest lahutatud. Kuidas see praktiliselt nii aga on, jääb mulle arusaamatuks – tasub vaid vaadata Ukraina päästjate tööpõllule – just nemad on tihti esimene (vahel ka viimane) elanikkonnakaitse element, millega hädas tsiviilisikud üldse kokku puutuvad. Usume, et protsendiühiku kokkuleppe puhul oleks keerulisem ka elanikkonnakaitse valdkonna elemente optimeerivalt kärpides lammutada.

Seni, kuni tegelikku püsirahastust ja poliitilist kokkulepet valdkonna eristaatuse üle pole, tasub olla tähelepanelik ning jälgida, mis toimub meie siseturvalisuses laiemalt. Ka seda, mis saab politseinike ja päästjate palkadest ning meelsusest – nendeta elanikkonnakaitset pole võimalik luua.

Kindel on aga see, et elanikkonnakaitsele päriselt püsiva, protsendiühiku korras rahastuse tagamine on jätkuvalt eesmärk, mida valdkond arenguks hädasti vajab. Ning paraku ei ole selle otsusega aega venitada, seda ei tohiks võimaldada ka väärtusruum. On ju ilmne, et me peame suutma paremat, kui tõdemist – praeguses seisus ei suuda ei riik ega ükski Eesti omavalitsus tagalasse jäävaid inimesi kaitsta.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 15. aprillil 2025. Foto: päästetöötajate hoone rusude ees (Pexels, 2025).

Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?

Soome ja Jaapan

Sõja tõenäosust võib siinmail vabalt võrrelda maavärinaohuga mõnes seismiliselt aktiivses piirkonnas. Mõlemat juhtub teatud sagedusega, kuigi neid ei saa täpselt prognoosida. Hoiatusaeg on maavärina korral lühike või lausa olematu, sõda annab endast pisut varem ette teada. Jaapanis väriseb maa kogu aeg ning sageli päris tugevalt, aga majad jäävad püsti ja ohvreid on minimaalselt – tulenevalt hoonete ja muu taristu valmidusest vastu pidada. Inseneride ja arhitektide oskused on seal rakendatud elanikkonna ohutuse teenistusse. Aasta alguses tabas tugev maavärin Türgit: meenuvad pildid, kus majad on pudenenud koost ja külili kukkunud, hukkunuid oli üle 50 000. Tagantjärele võivad türklased süüdlasi otsida ja käsi laiutada, aga mis sellest enam kasu. Käisid meiegi päästjad seal abi andmas, aga paraku kedagi elusana päästa ei õnnestunud, sest rusudesse oli liiga ohtlik siseneda. Saadi vaid väärtuslikke kogemusi.

Kui tõmmata riikide puhul paralleel sõjaohuks ja maavärinaks valmistumise vahele, siis Soome on Jaapan ja Eesti pigem Türgi. Soomes on viimase 65 aasta jooksul ehitatud iga üle 1200-ruutmeetrisesse hoonesse ruumide kompleks, mille saab luukide ja ustega eraldada ning mille lagi ja seinad peavad vastu koormusele ligikaudu 10 tonni ruutmeetrile. Sellistel ruumidel on omaette sõltumatu ventilatsioon, isikliku hügieeni tagamise võimalused, vee- ja toiduvaru kaheks nädalaks. Selle kompleksi nimetus soome keeles on „väestönsuoja“, eesti keeles „varjend“ (olgem edaspidi terminites täpsed). Olgu öeldud, et praeguseks on Soomes töökorras vähemalt 50 500 varjendit 4,8 miljonile inimesele.

Ei tundu olevat just raketiteadus ehitada Eestis samamoodi, nagu seda on Soomes järjekindlalt tehtud, valmistada majad ette ootamatusteks, mida küll oma sõnade järgi oodata oskame. Pean silmas juttu, et just meie tunneme kõige paremini idanaabri hingeelu ja nägime lausa prohvetlikult ette selle kahe aasta tagust agressiooni Ukrainasse. See tark jutt kõlab kui muusika meie kõrvadele, aga tegude järgi, vähemalt elanikkonna kaitse osas viimasel 30 aastal, see tarkus kuskilt välja ei paista. Soomlased on samal ajal hoidnud madalat profiili soometudes ja järelsoometudes, aga ehitanud enam-vähem kogu elanikkonnale turvalise ja inimväärse varjendite võrgustiku. Mõlemad riigid on demokraatlikud: ühes on elanikud võrdselt kaitstud, teises võrdselt kaitsetud.

Segadus varjumisega

Viimasel ajal räägitakse päris palju varjumisest ja varjumiskohtadest. Millest siis tegelikult räägitakse? Termini „varjumis­koht“ definitsiooni ei leia, enamasti kasutatakse varjumiskoha nimetust seoses sõnaga „varjumine“. Viimase termini kohta leiab juba midagi eelnõu tasandil definitsioonilaadset.¹ Jäädud on siiski häguse „koht, kuhu varjule minna“ tasemele, ilma lisaselgitusteta. Seaduse mõistes tähendab varjumine varjumist siseruumi ja „avalikud varjumiskohad“ on mõningad tavalised siseruumid, millest võiks ohu korral ajutiselt abi olla, kui juhuslikult nende lähikonnas viibida. Võtmesõna on siin just „avalik“, sest see viitab varjumiskoha omandivormile.

Need üksikud varjumiskohad, mis on tähistatud päästeameti kodulehel ja maa-ameti kaardirakenduses, on hoonetes, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Kaitse mõttes ei erine need millegi poolest mis tahes hoonest nende kõrval või natuke eemal, kuna nende hoonete projekteerimise ja ehitamise normid on samad. Põhjatallinlasena tean päästeameti kodulehelt², et võin varjuda Balti jaama tunnelis, Salme kultuurikeskuses, Niine tänava endises linnaosa­valitsuse hoones ja Kultuurikatlas. See on ka kõik. Ehk siis, kui võrrelda meie valmisolekut sõjaohu puhul põhjanaabrite omaga, on nemad piltlikult öeldes finišis ja meie pole veel stardis otsustanud, kas ja kuhupoole liikuma hakata.

Meediaruumis sellist muljet ei jää. Siinsed kõneisikud räägivad tõsimeeli totaalkaitsest ja elanikkonna kaitsest selle osana. Kõlavad sarnased sõnad „varjumiskoht“, „varjend“ ja „varjumine“, ilma et vaevutaks öeldu sisusse laskuma. Viimase asjana on riik jõudnud soovituseni, et inimesed „võivad“ endale ise varjumiskohti ehitada (!). Päästeameti kodulehel saab tutvuda Tallinna tehnikaülikooli tööga³, kus pakutakse käe­päraseid insenerilahendusi korter­elamute keldrite konstruktsioonide tugevdamiseks.

Need lahendused seisnevad peaasjalikult puidust lisapostide paigutamises lagede alla, et vältida nende kokkuvarisemist plahvatuse korral hoone lähikonnas (mitte hoones), samuti soovitatakse kuhjata akende ette liivakotte … Tänuväärt töö, vaesel ajal abiks seegi. Kas see on tõesti meie tase? Kuidas see meede üldse toimima peaks hakkama ja kui tulemuslik see on? Samas töös on kokkuvõttes välja toodud, et ehitada selliseid varjendeid nagu Soomes on töö- ja ressursimahukuse tõttu ebaotstarbekas. Nimetatud töö- ja ressursimahukust pole selles uurimuses küll uuritud, seda on võetud pigem eeldusena. Sama eeldust on mantrana kuuldud otsustajate suust viimased 30 aastat. Kas see ikka on nii?

Soomes moodustab eluhoone varjendi maksumus ligikaudu ühe protsendi kogu maja ruutmeetri ehitushinnast.⁴ Kas seda on palju? Meil ehitatakse majadele keldrikorruseid, kohati lausa mitu üksteise otsa, tihti selleks, et hoida seal autosid. Kas näha sama ruum ette ühele kahetonnisele sõidukile, mille paagis mitukümmend liitrit kergesti süttivat vedelikku, on otstarbekam kui rajada samale pinnale 15-le inimesele nõuetekohane varjend? Prioriteetide küsimus.

Soovitused

Kogu selle hala lõpetuseks annan ka mõned soovitused, et saaks astuda kohemaid esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas – Soome ootab meid sihtkohas juba ees. Esiteks peaksid projekteerimise eest vastutavad liidud, nagu arhitektide ja ehitusinseneride liit, kujundama elanikkonna kaitse teemal selge seisukoha. Arhitektid peaksid nõudma riigilt elanikkonna kaitsega arvestamist planeeringutes ja hoone ruumiprogrammis, eriti avalike hoonete puhul. Insenerid peaksid algatama varjumiskohtadena käsitletavate ruumide ja taristu ehitusnormide muutmise, et need sõjalise rünnaku korral vastu peaksid.

Teiseks tuleks inventeerida kogu seniajani säilinud varjendipark, anda hinnang selle seisukorrale ja pakkuda välja lahendused renoveerimiseks. Riik peaks leidma viisi need varjendid kasutusele võtta, olenemata omandivormist. Kolmandaks tuleks kiirkorras muuta ehitusnorme nii, et uute ja rekonstrueeritavate hoonete puhul oleks tagatud vähemalt „valmidus“ varjend rajada. See tähendab, et hoonete keldrikorrused peavad vastu pidama hoone kokkuvarisemise korral ja keldrist tuleb tagada ohutu evakuatsioonitee.

Külma sõja ajal ehitatud varjendite kehandeid polegi nii vähe, kui võiks arvata. Sageli pole vajagi muud kui uuendada tehnosüsteemid ja teha ruumides keskmine remont – betoon ei kulu nii naljalt. Oluline on muutus mõtteviisis: ka sõja korral peab saama inimväärsetes ruumides varjuda – ja eluga edasi minna. Minul on vedanud, sest elan 1939. aastal valminud majas, mille keldris on varjend. Maailmasõda oli algamas ja Eesti vabariik soosis toona kortermajadesse varjendite ehitamist. Praegu hoiab naabrimees seal jalgrattaid, kartuleid ja moose. Kui häda käes, siis viime jalgrattad välja ja läheme ise asemele – kartulid ja moosid kuluvad sealsamas ära.

× Indrek Saarepera arvamuslugu on varasemalt ilmunud 5. jaanuaril kultuurilehes Sirp (nr. 1/3976 lk. 34-35) ning autori loal on lugu avaldatud ka Kriisiuuringute Keskuse veebilehel. Foto: purustatud tänav Kiievis pärast õhulööki (Алесь Усцінаў/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad

¹ Vabariigi Valitsus. 2023. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. EIS. (kasutatud 05.01.2024). 

² Päästeamet. 2024. Avalikud varjumiskohad. (kasutatud 05.01.2024). 

³ Tomberg, T., Kanter, S., Talvik, I. ja Parts, A. 2023. Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral. Tallinna Tehnikaülikool. (kasutatud 05.01.2024). 

⁴ Rajajärvi, P. 2020. Väestönsuojat rakennetaan normaali- ja kriisikäyttöön. Asumisen rahoitus- ja kehittämiskeskus, 29. IX 2020. (kasutatud 05.01.2024). 

Ka ajakirjaniku otsestele küsimustele varjendite kohta saab vastuseks endiselt jutu varjumiskohtadest, paneelmajade keldrite ümberehitamisest ja vabatahtlikkusest. Siinkohal tasub mõtestada, miks proovitakse sõna varjend ka otseste küsimuste puhul vältida.

Nimelt on varjend ja varjumiskoht, veel enam varjumisvõimalus täiesti erinevad asjad. Varjend on eriotstarbeline allmaarajatis, mis vastab teatud rõhu ja muude parameetrite talumisvõimekusele. Need, mis meil praegu Eestis olemas on, avalikud varjumiskohad, ei täida mitte kuidagi tõsiseltvõetava varjendi nõudeid.

Avalik varjumiskoht on lihtsalt muidu avalikus kasutuses olev maja või rajatis, mis on mõeldud esmaseks ja ajutiseks varjumiseks juhul, kui leiad end tänavalt. Selleks võib olla vallamaja, kultuurimaja, linnaosavalitsuse hoone ja muu taoline. Saates kuuldu järgi piisab sellest, sest kohe pärast esimesi rünnakuid peaks toimuma evakuatsioon ja justkui polegi päris varjendeid vaja. Siit aga tõstatub omakorda küsimus – kuhu on plaanis need inimesed evakueerida?

Vastustes mainis minister ka evakueerimisvõimekuse tõstmise plaane, aga see kirjeldab küll olulist, aga võrdlemisi lühikest protsessi. Hoopis keerulisem on küsimus sellest, kui tuleb rindemaakondi terves ulatuses pikaks ajaks, kuudeks ja ehk isegi aastaks või pikemaks ajaks ümber asustada. Nii jõuame sisepõgenike kontseptsiooni juurde, mis on Ukrainas siiani aktuaalne teema.

Sisepõgenik on inimene, kes on riigisiseselt pidanud oma elukohast evakueerima. Ukrainast eristab meid ses teemas aga strateegilise tagala puudumine – 100 kilomeetrit kaotatud territooriumi tähendab juba valmistumist Suur-Tallinna kaitsmiseks ehk kohad, kuhu inimesi evakueerida, võivad jääda üsna kiiresti äärmiselt piiratuks.

Evakueerimine ometigi eeldab, et on inimesi kuhugi evakueerida. Millised omavalitsused täna selleks valmis on, et majutada üleöö mitte 10, vaid tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid inimesi? Siinkohal Tallinki laevade peale loota ei saa, osalt mahutavuse, teisalt vastupandamatu sihtmärgiks saamise tõttu.

Eeldades, et evakuatsioon suudetakse läbi viia ning ka näiteks Saaremaa või Hiiumaa omavalitus on valmis võtma vastu 10 000 uut inimest, tekib küsimus teenustest. Peale esmase majutus- ja toitlustustingimuste loomise vajab siseriiklik põgenik ka perearsti, mingil hetkel tekib küsimus haridusteenuste osas ja nii edasi.

Kas omavalitsused on selleks kasvõi teoreetiliselt valmis? Oleme ju omast käest näinud, kuidas Ukraina põgenike abistamisega on riigi ja kohalike omavalitsuse koostöös kerkinud esile kõiksugu kadalippe.

Ukrainast teame ka seda, et õhurünnakute sihtmärgiks võivad ka saada muust sõjategevusest puutumata jäänud alad ehk siis just need piirkonnad, kuhu elanikud on evakueerunud. See tähendab, et ka evakueerunud inimetel ja omavalitsuste elanikel on samuti vaja end kaitsta. Nii jõuame tagasi selleni, et meil on vaja oluliselt varjumisvõimekust tõsta, sest evakuatsioon ei paku kaitset õhurünnakute eest.

Varjumisvõimekuse all saame Ukraina kogemust arvestades rääkida aga vaid pikaajaliseks, näiteks terveks ööks mõeldud lahendustest. See eeldab kanalisatsiooni, tualettruumi, ka magamisvõimaluse olemasolu. Eraldi rajatistena selliste võimaluste loomine võib tunduda esmalt kallis, ent avalikud varjendid saaksid rahuajal Soome eeskujul täita muud funktsiooni. Olla näiteks jõusaal või laoruum ja seeläbi ka renditulu teenida, tingimusel, et pind vabastatakse teatud tundide jooksul.

Maailmas on olemas kõiksugu lahendusi, kuidas varjendite kui betoonist allmaarajatiste süsteemi oma riigi vajadustele kohandatud on. Suutlikkus oma elanikke varjendites kaitsta on üks elementidest, mis tõmbab eraldusjoone Põhja- ja Ida-Euroopa mõtteruumi vahele. Ja siin pole paslik rääkida sellest, et kunagised varjendid said rajatud tuumahirmus – Ukraina kogemus on näidanud, et ka tuumapommita läheb varjendeid sõjas pidevalt tarvis. Ka Soome on alles hiljuti revideerinud oma varjendite mahutavusvõimet ning ilmselgelt mitte tuumaohust lähtuvalt.

Praegu oleme kaugenemas Põhjamaades ja minemas sama teed näiteks Lätiga, kus on otseselt välja öeldud, et enese päästmine on kodaniku enda asi.² Leedul seevastu on võimekus oma inimesi vähemalt osaliselt varjenditesse suunata, lisaks olid leedukad ka nobedamad ehitussektorile uute suuniste andmises.³

Ka Eestis on vaja vähemalt kaaluda avada debatt varjendite vajalikkuse üle, mis on eriotstarbelised betoonist allmaarajatised ehk varjendid Soome ja Rootsi mõistes. Mitte kordatehtud keldrid, mitte nelja seinaga aknata ruumid, vaid päris varjendid. Eesti inimesed väärivad vähemalt seda debatti, mitte umbmäärast juttu varjumisvõimalustest ja vabatahtlikult keldrite korrastamise peale lootmist. See võiks olla ehk uue Riigikogu koosseisu üks elanikkonnakaitse teemadest, mille arutamine Eesti inimeste heaks ette võtta.