päästeamet - MTÜ Kriisiuuringute Keskus

Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis?

kruk — Wed, 15 Oct 2025 10:00:17 +0000

Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis?

Iga lahkuva ja saabuva omavalitsusjuhi, ning ka elaniku huvides on teada, kuidas läheb Eesti omavalitsustel kriisivalmiduses. Riik hindab seda teenustaseme mudeli kaudu omavalitsuste lõikes aastaid ja tulemused on omavalitsuste kaupa nähtavad minuomavalitsus.ee portaalis. Esmapilgul tundub kõik positiivne – omavalitsustele arvutatakse andmete põhjal teenustase, mis kaardil läheb aasta-aastalt aina rohelisemaks, mis justkui kinnitab, et valmisolek paraneb jõudsalt.

Hinnang põhineb kriisivalmiduse kriteeriumidel, milles on võimalik saavutada baas-, edasijõudnu ja eeskujuliku tase. Näiteks esineb kriteerium “Kriisikomisjon on toimiv”, kus vastavalt oma tegevusele saab omavalitsus hinnangu, kui tubli ollakse. Kriteeriumide täitmise järgi arvutatakse üldine teenustase skaalal 0–9 (mida tublim oled, seda kõrgem lõppskoor). Teenustasemeid vaadates näib, et omavalitsused on aina enam kriisideks valmis, ent lähemalt uurides selgub, et aina rohelisem kaart võib olla petlik.

Nimelt esinevad tõsised metoodilised küsitavused selle kohta, kuidas neid andmeid on eelkõige võrreldavuse vaatest kogutud. Ilmneb, et aasta-aastalt hindamise aluseks olevaid tasemete sõnastusi on osaliselt muudetud ja ümber sõnastatud, ka uusi kriteeriume juurde lisatud. See on probleem, sest metoodika olulist osa sel viisil muutes ei saa andmeid enam täielikult võrreldavateks pidada. Ei saa enam olla kindel, mil määral on tegelikult aastate lõikes toimunud areng.

Võib esineda olukord, kus omavalitsused on näiliselt aina tublimad, ent tegelik valmisolek tammub paigal. Probleem peitub rakendatud metodoloogia püsimatuses. Esiteks, nagu mainitud, on muudetud kriteeriumide tasemete kirjeldusi. Näiteks 2022. aastal hinnati omavalitsusi 26 kriteeriumi, 2024. aastal juba 27 järgi. Üks kriteerium ka lisandus ja lausa seitsme (ligi kolmandiku!) puhul muudeti tasemete kirjeldusi. Praktikas tähendab see seda, et kui ühel aastal sai omavalitsus edasijõudnu taseme ühe nõude täitmise eest, siis hiljem juba veidi muutunud tegevuse eest. Elulise näitena toon kõrvutamiseks olukorra, kus ühel aastal on koolis kuldmedaliga lõpetamise kriteeriumiks „5“ kõigis ainetes, ent järgmisel aastal võivad pooled hinded olla „4“, ent medal antakse ikkagi. Seejuures ütleks kool, et me oleme aina tublimad, on rohkem medaliste.

Kõnealuses meetodis on skaala ise (baastase–edasijõudnu–eeskujulik) vormiliselt samaks jäänud, kuid mida mõistetakse aasta-aastalt nt. eeskujulikkuse all, võib olla muutunud. Näiteks kui 2022. aastal tähendas kriteerium „Riskirühmadele on hädaolukorras abi tagatud“ baastasemel, et „kaardistatud on sotsiaalhoolekande seaduse mõistes riskirühmad“, siis 2024. aastaks piirduti üldsõnalise sõnastusega „riskirühma kuuluvad isikud on kaardistatud“. Tulemuseks on kaks sisuliselt erinevat näitajat. 2022. aastal puudus ka mõnel kriteeriumil üldse „eeskujulik“ tase, 2024. aastaks on see ilmunud. See tähendab, et võis tulla juurde hüppeliselt omavalitsusi, kes olid järsku eeskujulikud (ja said rohkem punkte), sest tekkis uus hindamistase. Sellised näiliselt pisikesed nihked võivad kallutada mõne omavalitsuse pigem edasijõudnuks, mõne teise lausa eeskujulikuks – ehk tublimaks.

Teiseks, osa mõõdikuid on ajas lahjemaks muutunud. Veel 2021. aastal pidi eeskujulik ehk kõrgeima taseme omavalitsus kriteeriumi „Evakuatsioonikohtade ulatus“ all suutma tagada evakuatsioonikohti vähemalt 10% elanikkonnale (Kaal & Lillo, 2023, lk 23). 2024. aastaks oli see kadunud: piisab, kui 2% on kohti, reaalselt ulatus kirjeldab vaid „baastase“. Eeskujulik saab olla nüüd ka omavalitsus, kus ei ole evakuatsioonikohtade ulatust ehk inimeste mahutavust tõstetud, tegeletud on muude asjadega. Nii võib taas mõni omavalitsus justkui „tõusta“ kriisivalmiduse tasemelt teisele ilma, et tegelik võimekus oleks paremaks muutunud.

Kolmandaks, kogu andmestiku kogumise metoodika on olnud hüplik. 2018–2019 koguti infot vaid dokumentide põhjal, 2021. aastal tehti intervjuusid, kusjuures intervjueerijateks olid Päästeameti ametnikud ise – need samad, kes peaksid omavalitsusi kontrollima. Alles 2023. aastal võeti kasutusele dokumendianalüüsi ja küsitlust ühendav meetod, mille loojad on öelnud, et see aitab vähendada ametniku kui küsitleja mõju tulemustele (Kaal & Lillo, 2023, lk 18). Nii ei saa rääkida ühtlasest ja võrreldavast andmesarjast.

Neljas probleem seisneb selles, et kriteeriumite tasemetest arvutatakse edasi omavalitsuste teenustasemed ja neist omakorda Eesti mediaantase, mõlema puhul ka aastates mõõdetavat arengut. Probleemide taustal ei saa ju aga tegelikult öelda, et keskmised peegeldavad tegelikku seisu. Kui sisuliselt tasemete sisu ajas muutub, ei saa ka koondtasemeid kasutada ei otsustamiseks ega võrdlemiseks. Otse öeldes – kaart võib minna aina rohelisemaks, aga see ei garanteeri, et valmisolek on reaalselt paranenud.

Probleem on see, et kriisivalmiduse teenustasemete põhjal tehakse otsuseid. Kui poliitik või ametkond näeb, et keskmine tase tõuseb ja kaardid muutuvad rohelisemaks, on kiusatus kuulutada edulugu ja vähendada valdkonnas tähelepanu ja ressursse (raha). Mida tähendab aga kodanikule, kui meil on vale arusaam omavalitsuste kriisivalmidusest, kasvõi osaliselt? Näiteks sõjalise kriisi tingimustes võib see tähendada järgmist: evakuatsiooniplaan on küll „eeskujulikult“ paberil, aga kriitilisel hetkel pole inimesi, kes seda ellu viiksid; varjumiskohtade nimekiri on veebiportaalis olemas, kuid uksed on kinni; kriisikomisjon on kogunenud kolm korda aastas, ent sisuline valdkonna areng on küsitav. See tähendab illusiooni valmisolekust.

Omaette küsimus on aga, milleks me üldse väidame, et oleme valmis. Praegune süsteem käsitleb kõiki kriise ühe ja sama mõõdupuuga – torm, küberintsident ja droonisõda olenemata ulatusest asetatakse samale skaalale. Tegelikult ei ole ükski omavalitsus valmis droonisõjaks, aga kaardilt võib jääda mulje, et ollakse „eeskujulikul“ tasemel.

Väidetavat omavalitsuste võrreldavust esitav andmekogu võib luua võltsturvatunnet, mis võib omakorda tagasisideahelas viia ressursside vale jaotuseni, jätta tegelikud puudujäägid lahendamata ning õõnestada nii kohalike omavalitsuste kui riigi kriisijuhtimise usaldusväärsust. Kokkuvõttes ei saa praegu metoodilise segaduse tõttu mitte keegi täna usaldusväärselt öelda, kuivõrd on omavalitsuste kriisivalmidus on viimastel aastatel paranenud või mitte. Tegemist pole vaid tehnilise või sõnastusliku probleemiga – kui alusandmed pole võrreldavad, ei saa ka järeldused valmisoleku paranemise kohta olla usaldusväärsed. Nii võib saada valepositiivse tulemuse.

Kriisivalmiduse hindamine saab olla usaldusväärne ainult siis, kui metoodika on stabiilne ja läbipaistev. Võrreldavust soovides ei tohi tasemete kirjeldusi aasta-aastalt ümber sõnastada ning kui seda tehakse, tuleb muudatused selgelt välja tuua ja näidata, kuidas need võrreldavust mõjutavad. Vaid nõnda toimides on otsustajatel võimalik saada adekvaatne andmepõhine ülevaade ning elanikel aus pilt oma kodukoha kriisivalmidusest.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 10. oktoobril 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: omavalitsusportaal (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust:

The post Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis? first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Rääkisime Kuku raadio hommikusaates ohuteavitusõppusest ja elanikkonnakaitse probleemidest

kruk — Wed, 14 May 2025 07:50:02 +0000

Rääkisime Kuku raadio hommikusaates ohuteavitusõppusest ja elanikkonnakaitse probleemidest

14. mail oli Kuku raadio hommikusaates külas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel ning teemaks üleriigiline ohuteavituse õppus, lisaks elanikkonnakaitse seis.

Saates rääkisime tähtsa päeva puhul mitmest elanikkonnakaitse vakldkonda vaevavast juurprobleemist:

nimelt katsetab riik just täna esimest korda kogu ohuteavituse süsteemi toimimist, meie rääkisime aga sellest, et tänane on küll suur samm edasi, (lõpuks katsetame!), ent elanikkonnakaitse ei saa tänasega valmis, teha on palju;
näiteks vajab kiiremas korras vastuvõtmist valdkonda korrastav seadusandlus (hädaolukorra seaduse muutmise eelnõu, 635 SE, Siseministeeriumi algatatud), mis kehtestab lõpus ometi meie seadusruumi nõuded erinevatele elanikkonnakaitse elementidele ehk nii saavad nõuded lõpuks varjumiskohad (avalikud ja erahoonetes paiknevad), ka varjendid teatud uutes hoonetes sõltuvalt nende suurusest;
inimeste ja kogukondade enda valmisolek on väga madal. Üle Eesti – 15%, paneelmajades 3% (ja nemad on just see haavatav sihtrühm, kellega organisatsioonis tööd teeme).

Tegime juttu ka politseinike, päästjate ja häirekeskuse töötajate palgast, sest nemad ongi paljude inimeste jaoks igapäevane elanikkonnakaitse. Rääkisime palga tõstmise vajadusest, sest on ilmne – seda on vaja teha! Päästja ei pea käima kahel kohal tööl, et oma perele hea elu tagada.

Iga siseturvalisuse töötaja on riigikaitses sama oluline nagu nn laigulised, sest just nemad jäävad aitama tagalas elavaid inimesi. Ja teevad seda meie linnades-asulates-külades-taludes niikuinii igapäevaselt, oma elu seejuures ohtu pannes. Seejuures ei maksa unustada, et ka rindel olevatel inimestel on tagalas lähedased, ka nemad soovivad, et nende lähedastega on kõik korras.

🎙️ Kuula saadet järele siit.

Foto: Kukuraadio/Postimees/Päästeamet, 2025.

Jaga postitust:

The post Rääkisime Kuku raadio hommikusaates ohuteavitusõppusest ja elanikkonnakaitse probleemidest first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Elanikkonnakaitse püsirahastus – on või ei ole?

kruk — Sun, 04 May 2025 10:00:17 +0000

Elanikkonnakaitse püsirahastus – on või ei ole?

Elanikkonnakaitse valdkond jõuab aina enam otsustajate kõnepruuki, ent kuidas on lood valdkonna rahastamisega? Valdkond on ehk lõpuks saanud püsirahastuse? Selgub, et sõltub sellest, mida püsirahastuse all silmas peetakse.

On tõsiasi, et elanikkonnakaitse valdkond on perioodiks 2024-2027 raha juurde saanud. Möödunud aasta sügisel ilmusid ka pealkirjad, mis rõõmustasid elanikkonnakaitsele püsirahastuse tagamise üle.

Selle all peeti silmas siiski aastatel 2024-2027 valdkonda suunatavat 101 miljonit eurot, millest vaid 68 miljonit läheb otse Siseministeeriumi haldusalasse. Valdkonna vajadusi ning elanikkonnakaitse reaalset seisu arvestades ei ole seda just üleliia palju – 17 miljonit eurot aastas. Arvestada tuleb, et veel eelmisel aastal ilmunud elanikkonnakaitse raamdokumendis kirjeldati valdkonna seisu ja reaalseid võimekusi järgmiselt – ei riik ega omavalitsused pole valmis elanikke tõsise kriisi ehk sõjaohu realiseerumise korral kaitsma.

On päevselge, et 17 miljonit eurot aastas kahvatub sõjalise riigikaitse eelarveridade kõrval. Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et see raha kuulub tegelikult kategooriasse „ajutine püsirahastus“, sest on antud vaid teatud aastateks. Ajutine rahastus on probleem praktiliste näidete varal – näiteks on valdkonna seest kostunud probleem (mis on loodetavasti nüüdseks lahendatud), et näiteks ohusireenide hankimiseks ja paigaldamiseks on raha leitud, ent on olnud ebaselge, kuidas kaetakse süsteemi hoolduse – õhuhäireõppuste jooksvad kulud.

Elanikkonnakaitses on teisigi pidevaid püsikulusid, mis vajavad süsteemi toimimiseks pidevat rahastust – olgu selleks eri koolituste läbi viimine, varude soetamine (millest vähemalt osa tuleb ka pidevalt hooldada nagu Kaitseväes), õppuste korraldamine, ehk ka teatavad järelevalve funktsioonid – näiteks ühel heal päeval Eestisse rajatavate varjendite või ka praeguste varjumiskohtade reaalse insenertehnilise sobivuse hindamiseks. Sealjuures on elanikkonnakaitse valdkonda ka rohkem inimesi täiskohaga tööle vaja, kes valdkonna arendamist veaks, seda valdkonda ei saa vaid vabatahtlikkuse ja projektide baasilt arendada.

Valdkonna vajadused on suuremad, kui võimalused. Elanikkonnakaitse valdkonna edasiarendamisest sõltub aga see, kui paljud inimesed tagalas jäävad tõsise kriisi korral ellu ja terveks. Mida rohkem on elanikkonnakaitse süsteemil ressursse – näiteks inimeste evakueerimiseks, nende toitlustamiseks toiduvarude lõppemisel, ohust teavitamiseks ja nii edasi, seda rohkem jääb meie inimesi ka täiemahulise kriisi koledusest puutumata.

Pange tähele, et tagalas on seejuures eelkõige naised, lapsed ning eakad, mis tõstatab omakorda põhimõttelised küsimused sellest, kas ja kuivõrd hindame me naisi ja lapsi ühiskonnas. Samas hoitakse tagalast ka riigi majandust elus. Lisaks on tagala oluline ka moraali hoidmiseks ning selleks, et püsiks lootus – et me tuleme sellest läbi, mis iganes kriis meid tabab.

Päeva lõpuks on tegemist väga kalgi matemaatilise võrrandiga – mida enam ressurssi, seda enam tulu ehk elu ja vähem kahjusid ning mida vähem prioritiseerimist seda rohkem kulu ehk surma.

Ehk ei vaidle enam keegi vähemalt avalikult selle üle, kas elanikkonnakaitse, laiemalt ka siseturvalisus on olulised. See arusaam peab aga jõudma tugevalt ka riigieelarvesse, nähtavamalt ja tugevamalt, kui 17 miljonit eurot aastas, ja sedagi vaid neljaks aastaks. Meile näib, et valdkonnal tegelikult ikkagi ei ole püsirahastust selle sisulises mõistes, vaid valdkonda on teatud aastateks raha juurde antud, ent ei ole kindel, kas ja millises mahus see jätkub.

Eesti inimeste kaitse tagalas väärib aga enamat, kui neljaks aastaks 0,04% SKT-st eraldamise kuulutamine “püsirahastuseks”. Valdkond vajab sarnaselt NATO 2% (peagi enamgi) rahastuse põhimõttele protsendiühiku suurust rahastust, milles lepitaks kokku erakondadeüleselt ning sealjuures peab see rahastus olema stabiilne ning mis peamine – etteennustatav ja läbipaistev. Sireenivõrgu näitel – on ilmne, et meil ei ole vaja vaid sireene ja nende paigaldamist (mis on ühekordne kulu), vaid ka seda, et need töötaksid ja neid testitaks (püsikulu).

Kokkulepe fikseeritud püsiva protsendiühiku raamidesse sobiva püsirahastuse üle on tarvis ka selleks, et elanikkonnakaitse valdkonda päevapoliitilise suva eest kaitsta.

Meenutame, et lisaraha ei kaitse kummalisel kombel valdkonna kärbete eest. Nimelt ajal, kui valdkonnal pidi olema rohkem raha (2024-2027), likvideeriti Kopli kutseline päästekomando.

Võib ju öelda, et eelarvetehniliselt on (siseturvalisust tagavad) komandod elanikkonnakaitsest lahutatud. Kuidas see praktiliselt nii aga on, jääb mulle arusaamatuks – tasub vaid vaadata Ukraina päästjate tööpõllule – just nemad on tihti esimene (vahel ka viimane) elanikkonnakaitse element, millega hädas tsiviilisikud üldse kokku puutuvad. Usume, et protsendiühiku kokkuleppe puhul oleks keerulisem ka elanikkonnakaitse valdkonna elemente optimeerivalt kärpides lammutada.

Seni, kuni tegelikku püsirahastust ja poliitilist kokkulepet valdkonna eristaatuse üle pole, tasub olla tähelepanelik ning jälgida, mis toimub meie siseturvalisuses laiemalt. Ka seda, mis saab politseinike ja päästjate palkadest ning meelsusest – nendeta elanikkonnakaitset pole võimalik luua.

Kindel on aga see, et elanikkonnakaitsele päriselt püsiva, protsendiühiku korras rahastuse tagamine on jätkuvalt eesmärk, mida valdkond arenguks hädasti vajab. Ning paraku ei ole selle otsusega aega venitada, seda ei tohiks võimaldada ka väärtusruum. On ju ilmne, et me peame suutma paremat, kui tõdemist – praeguses seisus ei suuda ei riik ega ükski Eesti omavalitsus tagalasse jäävaid inimesi kaitsta.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 15. aprillil 2025. Foto: päästetöötajate hoone rusude ees (Pexels, 2025).

Jaga postitust:

The post Elanikkonnakaitse püsirahastus – on või ei ole? first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Haabersti elanikkonnakaitse arendamise ideekohtumisest

kruk — Mon, 22 Apr 2024 08:03:45 +0000

Haabersti elanikkonnakaitse arendamise ideekohtumisest

Kohtusime 22. aprillil Haaberstis linnaosavalitsuse ja tegevuskeskuse esindajatega, et arutada linnaosas kogukondliku elanikkonnakaitse arendamist.

Haaberstis linnaosas elab aprillikuu seisuga ligemale 51 000 inimest, mis eraldi seisvalt moodustaks suuruselt neljanda linna Eestis. Pealinnas rahvastikust hõlmab Haabersti linnaosa 11%. Piirkonnas napib siseturvalisuse asutusi, nt puuduvad nii politsei kui päästekomando kuigi möödunud aastal on siseministeerium teatanud, et “…varasemate päästeameti plaanide kohaselt uue komando vajadus hoopis Haabersti linnaosas, kus elanike arv ja vajadus on läinud aastatega oluliselt kasvanud.”

Paraku pole Haabersti linnaosasse need plaanid realiseerinud ning puudu on ka elanikkonnakaitse põhitaristust, nt puuduvad kerksuskeskused, mida Ukrainas tuntakse eelkõige nn võitmatuse keskuste nime all. Lisaks on linnaosas käesoleva aasta seisuga vaid üks avalik varjumiskoht.

Kriisiuuringute Keskus alustas eelmisel aastal Põhja-Tallinnas kogukondliku elanikkonnakaitse Kopli 93 pilootprojektiga, mille tulemusel omandavad enam kui 20 aktiivset kogukonnaliiget erinevate koolituste käigus erinäoliste kriisiolukordades käitumise teadmisi. Samuti varustatakse Põhja-Tallinnas üks kogukonnakeskus standardiseeritud kriisiolukordade põhivarustusega, mille tulemusel on võimalik omavalitsusel luua kerksuskeskus.

Kriisiuuringute Keskus on alates 2023. aasta oktoobrist ettevalmistamas Haabersti elanikkonnakaitse võimearenduse projekti, kus eraldi on fookus paneelelamute korteriühistu liikmete võimestamine. “Samasugune vajadus on Haaberstis, mis erineb Põhja-Talinnast oma massiivsete paneelelamupõhiste asumitega. Eriti haavatavas olukorras on eelkõige Väike-Õismäe asum, kus elab ligemale 27 000 inimest,” ütles Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja Anne-May Nagel.

🧡 Täname Haabersti Linnaosavalitsust ja Haabersti Tegevuskeskust kohtumiseks aja leidmise eest!

Jaga postitust:

The post Haabersti elanikkonnakaitse arendamise ideekohtumisest first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Vihastada tasub elanikkonnakaitse seisu pärast

kruk — Wed, 21 Feb 2024 14:47:42 +0000

Vihastada tasub elanikkonnakaitse seisu pärast

Rohkelt kõlapinda saanud ning emotsioone kergitanud linnaruumi näitus „Hetk“ toob tõlgendustes tähelepanu alla ka elanikkonnakaitse olulisuse. Selleski valdkonnas on pilt ehmatavalt kurb.

Linnaruumi ilmunud näitust¹ võib arusaadavalt olla valus, ebamugav või ehmatav näha. Kogu näituse ümber käivas emotsioonide tormis tasub mõelda aga sellele, mida saame teha praegu, et piltidelt vastu vaatava võimaliku tulevikustsenaariumi korral oleksid meie inimesed võimalikult hästi kaitstud.

Kui näituse puhul on üldjuhul valik, kas seda vaadata või mitte, siis elanikkonnakaitsest tuleb rääkida olenemata sellest, kui väsinud või tüdinud keegi pidevast kriisist ja pea viimseni pingul julgeolekuolukorrast on – olukord ei muutu paremaks, kui pea liiva alla peita.

Vastupidi – olukord muutuks paremaks sellest, kui sarnaselt riigikaitsele saaks tugevam ka meie tsiviilkaitse. Seda nii indiviidi, kogukonna, ent ka omavalitsuste ja riigi tasandil. Tugev tsiviilkaitsesüsteem aitaks maandada vähemalt teatud hirme ja ärevust. Selleks on vaja aga valdkonnale tähelepanu ja raha, et ka õigusselgus anda, see oleneb aga otseselt inimeste nõudlikkusest.

Kui oleme rahul, et ka uutes ehitatavates lasteaedades ja koolides pole varjendeid või sellega, et sireenide püstitamine venib üle kahe aasta pikkuseks protsessiks, polegi süsteemil põhjust end muuta. Kui lepime asjaoluga, et Euroopas toimuva sõja ajal pannakse pealinnas kinni päästekomando, ongi poliitiku jaoks kõik korras.

Seega tasub näitust kohates ning kaasuvaid emotsioone läbi elades tasub endalt küsida – kui hästi on meil riigis lood elanikkonnakaitsega?

Muidugi tuleb küsida ka iseenda, pere, sõpruskonna või kogukonna ettevalmistuse kohta, ent näituse piltidelt nähtavate stsenaariumide puhul tekivad ilmselged küsimused varjumise, evakuatsioonivõimekuse, ent ka päästevõimekuse kohta.

Need on teenused, mida üksikisik ei saa endale vaid enese võimetest sõltuvalt pakkuda. Olukorras, kus riik on elanikkonnakaitsele nelja aasta peale ja valitsemisalade üleselt andnud kokku 80 miljonit eurot, ei ole see kahjuks piisav. Tegu on poliitilise otsustuskohaga, Päästeamet on korduvalt valdkonna arendamiseks riigieelarvest taotlusi teinud, ent kuidagi ei leita vahendeid nende täiemahuliseks katmiseks

Seega peakski piltide asemel kurvastama, vihastama ning nördima panema praegune olukord, kus Ukraina ründamisest saab sel nädalal kaks aastat ning meil pole endiselt elanikkonnakaitse püsirahastust. Pole ka varjendeid, sireene ootame kaks aastat ning ka õigusruumis valitseb segadus.

Sõjalises riigikaitses vahendid ja selgus ju õigustatult leitakse, sest see on prioriteet, millest ei saa mööda vaadata. Elanikkonnakaitse on aga sõjalise kaitse mündi teine pool. Mobiliseeritakse ju ikka tagalast ning ka majandust hoiab ülal tagala. Haiglad on tagalas, koolisüsteem – samuti tagalas

Seega – kui tundsid viha näitust vaadates – uuri, mida on Sinu poolt valitud poliitik või erakond elanikkonnakaitse valdkonnas teinud. Võid üllatuda ning ka vihastada, sest tegevusi ning valdkonna eest seismist on olnud kasinalt. Oleme juba kaks aastat mööda lasknud ning on viimane aeg, et ka elanikkonnakaitse saab stabiilse püsirahastuse ja prioriteetsuse – kriisi on lihtsam ja ka kulutõhusam ennetada.

Aeg, milles me elame ning soov inimesi tagalas kaitsta peaks olema igale poliitikule motivatsiooniks selle eesmärgi poole liikumises. Seni on vastav motivatsioon arusaamatutel põhjustel kahjuks puudunud. Nii edasi minna ei saa, see ei ole kohane, ning praeguseks – ka moraalne ega eetiline.

× Anne-May Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 20. veebruaril Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: kõmuline fotonäitus ‘Hetk’ (Kriisiuuringute Keskus, 2024).

Kasutatud allikad

¹Gortfelder, B. 2024. FOTOD | Tänavapilti ilmusid reklaamtahvlid, millel kujutatakse purustatud Tallinna. Linn ei pea seda õigeks. Delfi, 19.02.2024.

Jaga postitust:

The post Vihastada tasub elanikkonnakaitse seisu pärast first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Siseturvalisus vajab häbiposti

kruk — Thu, 15 Feb 2024 06:00:19 +0000

Siseturvalisus vajab häbiposti

Paneme Eesti vanima kutselise komando kinni, aga leiame õpetajatele siseministeeriumi eelarvest ootamatult raha! Mis on pildil valesti?

Õpetajate streik lõppes äkilise rahaleiuga väidetavalt totaalselt varisemisohtlikust riigieelarvest. Üksteise järel sai lugeda nurgatagustest eelarveridadest, kust müstiliselt raha leiti. Aardeleius osales ka päästjatele ja valdkonna töötajatele mõnevõrra ootamatult ka siseministeerium, kust leiti mängleva kergusega teise ministeeriumi eelarveridade katmiseks vahendeid.

Samal ajal pani veebruarikuu alguses uksed kinni Eesti vanim kutseline Kopli päästekomando, mille säilitamiseks oli valdkonna seest nii ilmvõimatu raha leida, ent ka Tallinna linnalt komando säilitamise sihtotstarbelist toetust vastu võtta. Kopli komando probleemi osas leitigi lahendus pikalt seisnud kärpekavale hoo sisse andmisega.¹

Seega – siseministeerium oma valdkonnas Kopli kutselise päästekomando säilitamiseks möödunud aastal raha ei leidnud, nüüd on aga teise valdkonda kiiresti abikäsi ulatatud. Ehk saab ootamatut rahaleidu teise valdkonda selgitada siseministeeriumi alas valitseva teatava mugavustundega – siseturvalisuse töötajad seaduse kohaselt streikida ei saa.

Nii ongi võimalik korraga teistele moraali lugeda, raha kanda ja üle 62 000 elanikuga teeninduspiirkonnas elukutseline päästekomando sulgeda. Valdkonna töötajad tulevad ikka tööle ja streiki karta pole, nii pole karta ka ajutist avalikku häbiposti oma valdkonna teisejärguliseks prioriteediks seadmise eest.

Kommunikatsiooni jutupunktide keerises pandi haldusmenetlusseaduse raames langetatud komando sulgemisotsusega seejuures vastutama Päästeameti juht. Päästeamet saab aga väga hästi aru otsuse tagajärgedest. Probleem ei ole seal, vaid ministri suutmatuses oma valdkonna eest mujal kui kommunikatsioonis seista.

Täpsemalt suutmatuses oma alarahastatud valdkonda vahendeid juurde tuua rääkimata selle arendamise teemadel sõna sekka öelda (nt tsiviilkaitseteenistuse saaga, kus minister jäigi ajakirjanikele tabamatuks). Sarnaselt Elektrilevi kriisijuhtimise muredele ei ole küsimus rahas, vaid juhtimiskultuuris ja -oskustes.

Mure on ka väärtusruumis – riigieelarve on ju eelarveridadeks manifesteerunud väärtuste peegeldus.²Näiteks on saanud väärtuseks personaalriik, mille tarbeks võiks majandusministri sõnul võtta lausa paarsada miljonit eurot laenu.

Kogu lugupidamise juures – härrased, kui sumeri vanasõna „rikkust on raske saada, kuid vaesus on alati käepärast“ on muutunud siseturvalisuse mitteametlikuks motoks, kas elanikkonnakaitse jaoks poleks mõttekam laenu võtta veel enne, kui järjekordse digiseikluse poole tormatakse?

Kui raha leitakse sisejulgeolekus oma valdkonna seest vaid siis (seejuures teistele!), kui see on päevapoliitiliselt näpuga näitamiseks kasulik ka keset Euroopat möllavat sõda ning seejuures loodetakse hajuvale vastutusele, on aga justnimelt häbiposti tarvis. Meid ähvardav oht pole kuhugi kadunud ning varsti oleme juba kaks aastat Ukrainas näinud, mida tähendab Venemaa agressioon nii siseturvalisuse töötajatele kui tagalasse jäävatele elanikele.

Samal ajal, kui sõjaline riigikaitse õigustatult hambuni relvastub, pannakse Eesti siseturvalisuse valdkonnas komandosid kinni ning elanikkonnakaitse liigub edasi teosammul. Need ei ole asjad mille üle olla uhke, seda vaatamata pikalt kostvale eduraportöörlusele. Vaja on muutust ning eelkõige väärtustes, alles seejärel on loota ka valdkonna eest sisulist seismist.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 13. veebruaril Eesti Päevalehe veebiportaalis ja 14. veebruaril Päevalehe paberkandjal (nr. 19, lk 3). Foto: rahakupüürid (Cartist, Pexels, 2024).

Kasutatud allikad

¹ERR, 2024. Impulss. Episood 4, hooaeg 2.

²Nagel, H. 2023. Elanikkonnakaitset Eestis peaaegu pole. Postimees, 26.10.2023.

Jaga postitust:

The post Siseturvalisus vajab häbiposti first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

INTERVJUU | Britt Vahter Rõuge valda tabanud lume-elektri kobarkriisist

kruk — Fri, 09 Feb 2024 19:16:36 +0000

INTERVJUU | Britt Vahter Rõuge valda tabanud lume-elektri kobarkriisist

Jätkame Eesti elanikkonnakaitset tutvustava intervjuude sarjaga. Sel korral avab 2023. aasta novembris Lõuna-Eestit tabanud lume-elektri kobarkriisi lahendamist ühe enim mõjutada saanud omavalitsuse poolt Rõuge vallavanem Britt Vahter.

Mis osutus lumetormi kriisijuhtimisel kõige keerulisemaks?

Keeruliseks osutus ennekõike olukorra pildi saamine kuna valla territoorium on väga suur. Ülevaadet situatsioonist oli lihtsam saada sealt, kus on valla teenused. Madalpinge rikked jõudsid mitmepäevase vahega kaardile, seega me ei teadnud, kes ja kus ilma elektrita on.

On piirkonnad, kus neid (teenuseid – toim.) pole ja info kogumine käis nii, et valla spetsialistid helistasid oma eraisikutest tuttavatele ja küsisid a’la kas teil on elekter ja side? Mõni elanik kirjutas katkestustest valla sotsiaalmeedia lehele. Kummastav ka see, et me pidime ükshaaval võtma ühendust erinevate sideoperaatoritega, et saada teada, kus on sidemastid maas. Ei tea, kellel Eestis võiks olla see tervikinfo. Päästeametilt seda ei saanud.

Lisaks jõuetus, me ei oma kontrolli olukorra taastamise osas. Seoses Elektrileviga nägime, et katkestuste arv aina kasvab. Meeskondi oli vähe ja jõudlus madal, sest ilm kehv, puid aina murdus. Palusime, et Elektrilevi kaasaks ettevõtjaid ja partnereid, näiteks RMK. Viimane lõpuks nõustus ja tegime ka valla sotsiaalmeedias üleskutse.

Eraldi toon esile Elektrilevi kehva kommunikatsioon klientidega – meie elanikud ei teadnud, millal taastatakse elekter, kas nende mure on jõudnud edasi jne. Probleemiks oli ka suur kirjade ja teadete laviin valda nendelt elanikelt, kellel juba pikemalt elekter ära olnud. Lõpuks kutsus vald ise kokku Elektrilevi ja elanikud, et Elektrilevi neile otse infot ja selgitusi jagaks.

Kas keskvalitsus tajub piiriäärsete omavalitsuste abivajadust ja selle mastaapi õigeaegselt ja adekvaatselt?

Ei taju ning ma oletan, et kuna riik on siit oma erinevad asutused juba aastaid tagasi välja tõmmanud ja oleme kaugeim vald Tallinnast, siis siinsed teemad on arusaamatud ja paljuski võõrad. Mulle näib, et selle põhjuseks on otsustajate pealinnakeskne pilt. Me oleme justkui kauged ja eemal oma muredega.

Meil on reaalselt inimesi vähe ja ehk ei peeta seda siis prioriteetseks, kui elekter on ära 10-20 inimesel kusagil võsas. Lisaks on inimesed ka kannatlikumad ja harjunud elektrikatkestustega. Kohalike jaoks on see aga reaalne probleem ning kahjuks puudub elanikel sotsiaalne võrgustik, mis võimaldaks mitteformaalselt oma teemasid nähtavaks teha. Tallinnas võid ju elada kohati kõrvuti ministeeriumi ametnikuga, kellel on suhted vajalike asutustega ja kes suudab probleemi kiiremini ja mõjusamalt nähtavaks teha.

Kuidas toimis mitmetasandiline koostöö omavalitsuse, keskvalitsuse ja Elektrilevi vaatest?

Keskvalitsuse poole ei pöördunud, kusjuures pean ausalt ütlema, et ma ei oskaks ka kellegi poole pöörduda. Pöördusime Päästeametisse, et anda teada, et näeme ohtu elule kuna side oli mitmetes piirkondades maas. Me ei teadnud, kas lumi on kusagilt vaja lükata või kust ja kui kaua on side ära olnud jne. Lisaks pöördusime Vikerraadiosse, et anda teada, et me ei saa oma piirkonnas inimesi kätte ja kool jääb ära.

Elektrilevi kliendihaldur oli meile kättesaadav ööpäevaringselt. Ta sai inimlikult aru meie muredest, aga mõne teema puhul ei õnnestanud tal oma juhtkonda veenda. Kui olime saanud nii-öelda eetrit, siis hakkas ka Elektrilevi meie probleemidesse tõsisemalt suhtuma asjad hakkasid kiiresti lahenema, lubati teha üleskutse kaasamaks appi ettevõtteid, partnereid.

Kas lumekriis on möödas või on oodata veel sarnaseid juhtumeid lähiajal?

Hetkel ei ole ei lumekriisi ega muid kriise, ent olen kogu selle riigipoolse sooviga, et vallad valmistuks õhinapõhiselt kriisiks, üsna mures. Meil pole inim- ega rahalisi ressursse, aga kriiside hulk aina kasvab.

Fotod: võrgutrass talvel (Pexels, 2022) ja Britt Vahter (erakogu). Rõuge vallavanem Britt Vahter on omavalitsust tabanud kriisist lähemalt kirjutanud 18. detsembril 2023 ERR portaalis, öeldes, et paberil võib tunduda, et iga kriis on lahendatav, ent päriselus saab elektrikriisist kiiresti kobarkriis olukorras, kust Rõuge vallas läbielatu on mikromahus ja jääb täna veel suurele osale Eestist arusaamatuks. Loe edasi siit. Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt:

KRUK. 2024. INTERVJUU | Britt Vahter Rõuge valda tabanud lume-elektri kobarkriisist. Kriisiuuringute Keskus, 10.02.2024.

Jaga postitust:

The post INTERVJUU | Britt Vahter Rõuge valda tabanud lume-elektri kobarkriisist first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest

kruk — Sat, 03 Feb 2024 09:21:53 +0000

INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest

Alustame Eesti elanikkonnakaitset lahkava intervjuude sarjaga, kus anname sõna kohaliku omavalitsuse kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse teemal kohaliku tasandi juhtidele, spetsialistidele või neid toetavatele ekspertidele. Alustame Lääne-Eestist, kus kriisideks valmistumist ja elanikkonnakaitse seisu Pärnu linna näitel avab sealse elanikkonnakaitse komisjoni esimees Rain Jung.

Millega on Pärnu viimastel aastatel tegelenud elanikkonnakaitses?

Elanikkonnakaitse on laialdane mõiste, peame arvestama sellega, et sõda Ukrainas kestab edasi, meil on kliimaprobleemid ja varasemast ajast oli koroonapandeemia ning rändesurve, kusjuures viimane ilmutab end teise nurga alt seekord. Need näited puudutavad kõik ühel või teisel moel elanikkonnakaitset erinevates aspektides.

Kui nüüd Pärnu juurde tulla, siis 2021. aastal töötasime välja kriisiplaani, mis hetkel küll puudutab ainult riigistruktuuride tegevust kriisi ajal ning kahjuks ei käi selle alla elanikkond. Ehkki Pärnu linna veebilehel on üleval väga hea informatsioon, tuleb nentida, et keskmine inimene ei külasta omavalitsuse veebilehte nii palju kui ta seda teha võiks.

Möödanud aastal lõi Pärnu linnavolikogu eraldiseisva elanikkonnakaitse komisjoni, kuhu kuuluvad volikogus esindatud viie erakonna liikmed ja viis väljastpoolt volikogu oma ala spetsialisti. Meil on komisjonis Päästeameti, Kaubandus-Tööstuskoja esindaja, Pärnumaa Omavalitsuste Liidu esindaja, Tartu Ülikooli kolledži sotsiaalõppejõud, kommunikatsioonispetsialist ja Pärnumaa Ühistranspordikeskuse juht.

Rõhutan siinjuures seda, et kõik esindatud liikmed on kokku leppinud, et elanikkonnakaitse on parteide ülene teema ja seal poliitikat ei tehta.

Komisjoni ettepanekul on linnavalitsusse võetud tööle ka suurte kogemustega elanikkonnakaitse juht, kes hakkab koostöös komisjoniga igapäevaselt meie eesmärke ellu viima. Kuna komisjoni töö on seotud liikmete konfidentsiaalsuse lepingutega, siis üksikasju paraku avaldada ei saa.

Mis on käesoleva aasta fookuses?

Suures plaanis tooksin esile olukorra analüüsi, kriisideks valmisoleku planeerimise ja juhtimisesüsteemi ettevalmistuse, eelhoiatus jne, aga selle aasta päevakorras ka kriisi haldamise ja lahendamisega seotud teenistujate koolitus, seda nii individuaalse kui meeskondliku ettevalmistuse tõstmiseks.

Tegeleme ka kriisiõppe läbiviimise ja kriisiõppe planeerimise ja ettevalmistuse korraga omavalitsuses. Samuti kriisialaste käitumisjuhiste ja igapäevase elanikkonnale teabe, aga ka kogukondliku lähenemise arendamisega.

Meie ülesandeks on tagada ka kriisiajal ulatuslik ja vältimatu sotsiaalabi võimekus koos elutähtsate teenuste toimepidevusega. See hõlmab kõikvõimalikke nõuete, kriteeriumite, riskide, plaanide, ressurside, harjutuste ja õppustega planeerimist, maandamist ja arendamist, aga ka eri osapoolte kaasamist ja mõistagi omavahelist koostööd.

Pikemajalistest arendustest saab esile tõsta kindlasti varustuskindluse, infojulgeoleku, omavalitsuse tervikliku ja iseseisva võimearenduse laiaulatusliku kriisi olukorras toimetuleks.

Millest tunneb omavalitsus enim puudust elanikkonnakaitse arendamisel?

Kuna kriis ei taba alati ainult ühte punkti ja on pigem laialdane, siis praegu on esmamureks kriiside lahendamisega tegelemine piirideüleselt ehk linna koostöö maakonnaga ja maakonna koostöö naabritega. Suurim puudus on meil ühine terve riigiga, sest keegi pole 30 aasta jooksul elanikkonna kaitsega tegelenud ega sellesse panustanud. Oleme elanud muretult need aastad, aga tänane, eriti sõjaline oht on meil lähemal kui kunagi varem.

Kuidas saaks keskvalitsus rohkem toetada kohaliku tasandi elanikkonnakaitse arendamist?

Kõigepealt puudub juhtimise kontseptsioon – keegi ei tea, kes võtab juhtrolli. Erinevate struktuuride õiguslikud alused on nii erinevad, et omavahel kakeldakse, mitte ei arutata, kuidas teha. Räägitakse püramiid- ja trapetsjuhtimistest juba aastaid, aga tulemust ei ole. Leian, et koheselt tuleb seadusandlus viia kriisiolukordadega kooskõlla.

Praegu võib Päästeamet kriisi ajal minna ilma nõusolekuta ükspuha millisesse hoonesse. Seevastu politsei ei tohi, aga Päästeamet ei saa tegeleda marodööriga jne. Eraldi on lahtisi küsimusi ka kriisiaegsete inimõiguste teemaga. Kui tegude juurde minna, siis on selleks muidugi raha, et midagi saavutada. Praegu on elanikkonnakaitse kuidagi pooleldi ühe ja pooleldi teise ministeeriumi all.

Rakette suudame küll osta, aga mis nendest kasu, kui omad inimesed hukkuksid sel põhjusel, et me pole osanud inimesi kaitsta. Lisaks õiguslikule, finantsilisele ja juhtimise korrastamisele tuleks igasse maakonda palgata inimene, kes tegeleb vaid elanikkonnakaitse teemaga – koostöö ülesehitamine, kohalike kogukondade liitmine jne.

Meil on 15 maakonda ja minu hinnangul oleks aastane kulu 1,5-2 miljonit eurot, mis on tühine asi võrreldes riigi ressurssidega. Suudaksime aasta kuni kahega välja töötada kogu süsteemi ja selle käigus koguda raha läbi projektide ka nende elluviimiseks.

Millised kriisid on Pärnu linnale aktuaalsed ja millega peaksid kohalikud elanikud arvestama?

Kui arvatakse, et Pärnu on võrreldes meie idanaabriga heal geograafilises kohas, siis paraku näitab ajalugu teist. Kõik hädad ja sõjad tulevad meile Lätist. Sõja puhkemisel hakkaks vaenlane just lõhkuma meie ühendust muu Euroopaga. Ajaloost on teada, et erinevad tõved ja pandeemiad on just sealt tulnud. Ei saa unustada migrante, keda mitte kuidagi idast ei tule, aga Pärnu võttis vastu esimese sõjapõgenike voolu Ukrainast.

Kliima kohalt on muidugi meie kõigi armastatud laht tekitanud meile aegajalt üleujutusi ja pahandusi, mille ennetamiseks lahenduste leidmine käib. On piinlik, et Kliimaministeerium läbi oma allasutuse ehk KIKi pole täitnud oma lubadust 2023. aastal avada üleujutuse takistamise meede. Pärnu võtab kohe vastu eelarve ja me ei oska ennustada, kui palju peaksime eelarvesse lisama projekti omafinantseeringut.

Mis roll on pärnakatel oma kodulinna elanikkonnakaitses?

Pärnakad on tõestanud, et nad saavad hakkama nii sõjapõgenike vastuvõtmise, nende aitamise kui ka üleujutustel üksteise abistamisel.

Kas ja kuidas kaasatakse kohalikke elanikke Pärnus elanikkonnakaitse arendamisse?

Tänaseks on teavitus olnud hindele 2 5-palli süsteemis. Jah, oleme korra elanikele saatnud teavituslendlehti, aga seda on vähe. Võiks ju endale tuhka pähe raputada, et miks siiani eriti miskit pole tehtud, aga anname endale aru, et iga meie tehtud vale otsus võib saada saatuslikuks.

Toon näite, et kui nõukogude okupatsiooni ajal nägi tsiviilkaitse ette, et kõik peavad jooksma suurhoonete keldritesse, siis praegune Ukraina sõda on näidanud, et just need hooned saavad esimesena pihta. Täna peame leidma esimese varjumise seal, mis hoiaks kinni rakettidest tingituna lendavad killud. Edasi aga tuleb linnast koheselt evakueeruda hajaasustustesse ja kindlasti mitte sinna, kus asub sõjavägi.

Millised oleksid teie soovitused teistele omavalitsustele?

Selge, et hajaasustustes on mured elektrikatkestuste, lumelükkamise ja palju muuga, aga minu soovitus teistele omavalitsustele on selgelt poliitiline. Peab survestama valitsust, et leida vahendid ja teha igale inimesele selgeks, kui vajalik on elanikkonnakaitse ja oskus kriisiolukorras käituda. Igas maakonnas peab olema selle ala spetsialist. Tuleb leida inimesed, kes kataks kogu Eesti ära, et kodanikud teaksid, mida kriisiolukordades teha ja saaks peale seda rahulikult magada.

Fotod: Pärnu sadamad (Tiit Aunaste, Pixabay, 2020) ja Rain Jung (erakogu). Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt:

KRUK. 2024. INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest. Kriisiuuringute Keskus, 02.02.2024.

Jaga postitust:

The post INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Elanikkonnakaitse rallit niimoodi sõita ei saa

kruk — Wed, 31 Jan 2024 15:05:44 +0000

Elanikkonnakaitse rallit niimoodi sõita ei saa

Päästeameti peadirektor sõnas hiljutises intervjuus, et elanikkonnakaitsele on antud täiskäik.¹ Olukorras, kus elanikkonnakaitse seisu ei saa hinnata isegi rahuldavaks, on käigukast pigem kinni kiilunud ning rattad käivad porimülkas ringi, poriga saavad tõsisemas kriisis seejuures pihta elanikud.

Tippametnike ning valdkonna eest vastutava ministri poolt kostuv kiidulaul pole aga kuidagi kontaktis ei Ukraina reaalsusest lähtuva elanikkonnakaitse arenguvajaduste ega tegelikkusega. Eestil on olemas küll paberil olev elanikkonnakaitse kontseptsioon,² aga sisuliselt seda täidetud pole. Ettenähtud võimekused on jäetud rahapuudusel arendamata vaatamata pea kaks aastat kestnud Venemaa agressioonile Ukrainas.

Seejuures saame siseministri sulest lugeda,³ et meie elanikkonnakaitset arendatakse justnimelt Ukraina kogemusest lähtuvalt. Varjumiskohtade kleepsutamine, endiselt puuduv ning loodetavasti 2024. aasta lõpuks valmiv sireenivõrk, mis valmib stabiilselt alates 2022. aasta suvest⁴ ning fakt, et ehitame siiani uusi avalikke hooneid – näiteks koole ja lasteaedu – ilma varjenditeta, tekitab küsimuse – millist Ukraina kogemust silmas peetakse?

Leebe see ju igatahes olnud pole, mida võiks eeldada Eesti elanikkonnakaitse tibusammul arendamisest. Ukraina kogemus sõjas Venemaaga on kõigiti näidanud, et Kreml kasutab tsiviilelanikkonna ründamist ja terroriseerimist nii taktikalise kui strateegilise relvana.

Rohke pildi- ja videomaterjal paljudest Ukraina linnadest ja asulatest koos ülevaate raportitega on ümberlükkamatult kinnitanud loodetavasti ka kõige naiivsematele elanikkonnakaitse lillelastele, et meie agressorist naaber ei pea sõjakuritegusid millekski.

Vastupidi, see on osa sõja argipäevast ja strateegiast,⁵ kuhu tõmmatakse kaasa ka tsiviilisikud – näiteks 2023. aasta veebruarikuu seisuga moodustasid elamuhooned 37,3% kõikidest otsestest infrastruktuurikahjudest.⁶ Inimkannatuste põhjustamine on Venemaa jaoks oluline relv, sealse võimuladviku väärtusruum on paraku seda võimaldav.

Liialdamata võib öelda, et vene imperialism ning sellega kaasnev brutaalsus on Eesti jaoks alatine eksistentsiaalne oht. Mõneti võib vastutavate poliitikute ja ametnike pimesi korrutamises, et Eesti elanikkonnakaitsega on kõik hästi – koormus on suur, aga astume õiget jalga – analoogi näha koroonakriisiga.

Ka siis tuli alles viiruse levikuga ilmsiks, et Eestil polnud riiklike varudena näiteks isikukaitsevahendeid. Ja seda vaatamata asjaolule, et Terviseamet oli viimased kümme aastat järjepidevalt kirjeldanud pandeemiat kui väga tõenäolist ja raskete tagajärgedega ohtu^7,8 ja Siseministeerium kaardistanud massvaktsineerimise murekohti.⁹

Püsirahastust oodates

Püsirahastusest oleks võinud kujuneda esimene, nähtav samm elanikkonnakaitsele väljumaks koomapalatist, kuhu Eesti poliitikud on järjekindla töötulemusena meie elanike kaitset surunud sama jäiga haardega nagu hullumaja suunas patsienti talutavad käed. Ajal, kus täiemahulise sõja algusest möödub tuleval Vabariigi aastapäeval juba kaks aastat ning Krimmi ja Donbassi hiiliva okupatsiooni algusest 10 aastat, jääb ebaselgeks, miks Eestis elanikkonnakaitse jaoks vahendite eraldamine endiselt niivõrd raske on.

Justnimelt vahendite eraldamist – eelkõige fikseeritud protsendina SKPst – vajab elanikkonnakaitse, et tekiks eeldus selle jõuliseks arendamiseks. Kahjuks tuleb tõdeda, et siseministri valimiseelne ettepanek 0,5% SKP pühendamisest elanikkonna kaitsmise ettevalmistusteks,10 reaalselt toimiva ja inimesi kaitsva süsteemi ülesehitamiseks, jäigi sisutühjaks odavaks valimisloosungiks, mida lollitatud valija või mures siseturvalisuse töötaja sai parimal juhul lugeda huultelt endale teadmiseks.

Jääb vaid loota, et sedagi loosungit ei tulnud sisse osta mõnel agentuurilt, ent mine tea.

Tasub meeles pidada, et meie konservatiivselt vanamoelised põhjanaabrid peavad elanikkonnakaitset elementaarseks oma inimeste kaitsmisel, aga ka reservarmee motivatsiooni hoidmisel. See on teisel pool Soome lahte põhimõtteline väärtus, sealsed reservväelased saavad rindele minnes oluliselt kergema südamega hingata, sest nende lähedased on tagalas piisavalt kaitstud.

Eestis ei ole me suutnud seda kindlustunnet tõsta – näiteks avalikud varjumiskohad või püstitamata sireenid, aga ka madal evakueerimisvõimekus seda lihtsalt ei võimalda.

Tarvis on riigimehelikkust

Elanikkonnakaitse arendamisest rääkimise osas on hakanud levima kurb tendents – olukorra teatav naeruvääristamine. Nii kuuleme, et Soome tee elanike kaitsmisel oleks Eestis pigem kohati hullumeelne idee, mida illustreerib hästi intervjuu Päästeameti peadirektoriga,¹¹ kus viimane kasutas äärmuseni minekut öeldes, et uut maa-alust Eestit pole vaja inimeste kaitseks ehitada.

Ühelt poolt jääb naeruvääristamise keerises mulje, et soomlased, aga ka rootslased* on põhimõtteliselt rumalad ja millestki valesti aru saanud ning teisalt, et inimesed, kes paremat elanikkonnakaitset nõuavad, kas oma lähedaste, laste või kogukonna heaks, ei ole realistlikud.

Olgu siinkohal öeldud, et selline valik ning praeguse olukorra hägustamine teenib vaid üht – päevapoliitilist eesmärki. See, et me ei räägi olukorrast sisuliselt ning soovime ka avalikus diskursuses näiteks varjumise teema juures detailidest mitte rääkida,¹¹ei ole kasulik ei siseturvalisuse töötajatele, ammugi mitte elanikele.

Ka mitte valdkonnale endale, sest avalikult vaid näo päästmiseks korrutades, et elanikkonnakaitse läheb edasi täiskäigul ja igaüks vastutab enda eest ise, pole lootustki valdkonda raha juurde tuua. Lisaks on see lihtsalt kurb ja pettumust valmistav – kui nii põhimõttelises teemas nagu elanikkonnakaitse, kaob Euroopas toimuva sõja ajal riigimehelikkus ning jääb järele vaid reitingupoliitika, oleme jõudnud uue poliitmülka tasemeni.

On arusaadav, et riigil on näpud põhjas ning ei saa ometigi tunnistada, et elanikkonnakaitse pole hädavajalik prioriteet, kuhu vähest raha enam kui näpuotsaga jagada. Kuniks valitsus ei leia elanikkonnakaitsele jätkuvalt püsirahastust nagu omal ajal NATO 2% täitmiseks, tuleb tõsiselt mõelda kas on üldse alust rääkida Eestis laiapindsest riigikaitsest – kui ootame elanikelt oma võimaluste piires riigikaitsesse panustamist, peab riik ka maksimaalset võimalikku kaitset vastu pakkuma.

Pidevalt inimestele uusi nõudmisi ja tingimusi esitades ning samal ajal elanikkonnakaitses hämades hakkab kaitsetahe ühel hetkel mõranema. See on laiapindse riigikaitse küsimus, sest meie piirkonnas olevate ressursside ja esmaste abivägedega ei ole võimalik pidada kuude või aastate pikkuseid kaitselahinguid ilma tagalat kaitsmata.

Elanikkonnakaitse vajab parlamendi tähelepanu

Tagalat varitsev oht ei kao kuhugi, meie liitlased ukrainlased puutuvad sellega igapäevaselt kokku ka 2024. aastal ning tuleb hakata päriselt nende kogemusest lähtuvalt elanikkonnakaitset arendama. Siinkohal tuleks loobuda ka sellistest hoiakutest, et elanikkonnakaitsega oleme nüüd Ukraina sõjaeelsele tasemele jõudmas.

Ega ikka ole küll, sest teatavasti töötasid sireenid Ukrainas sõja esimesest päevast^12,13 ning juhatasid elanikke varjuma, nii varjumiskohtadesse, varjenditesse kui metroosse. Ukraina reaalsus kaks aastat hiljem väljendub ka maa-aluste koolide rajamises näiteks Harkovisse,^14,15 kus millegipärast puudub arutelu varjumiskohtade teemal kui reaalselt kogetakse kaudtulelööke ja õhurünnakuid tsiviiltaristu pihta.

Kui rääkida, et elanikkonnakaitse arengule on antud täiskäik, siis olukord meenutab pigem õppesõitu, kus pidevalt läheb segi sidur, pidur ja gaas, rääkimata sellest, mis on käigukast. Ometigi on soojas salongis istujale pilt vastupidine, mootor töötab täisvõimsusel, rattad pöörlevad, vahest viliseb isegi kumm, mida on hea sotsiaalmeedias näidata. Kuhugi edasi aga ei jõuta, rattad käivad parimal juhul ringi ja poriga saavad pihta elanikud.

Elanikkonnakaitse roolikeeraja ja kaardilugeja saavad vaid pärast Kreisiraadio¹⁶ kombel tõdeda – pidime ju vasakule keerama ja niimoodi ju rallit sõita ei saa, kus nõudlikud elanikud soovivad elanikkonnakaitsest enamat. Ja oleme ikka sõbrad edasi – teie küll porised, aga midagi hullu ju pole – ikka juhtub!

See ei ole aktsepteeritav. Meil on teatavasti parlamentaarne vabariik, kus kontroll elanikkonnakaitse ja selle arendamise üle peaks toimuma Riigikogu tasandil. Kuniks Eesti riigis puudub ametnikkond ja poliitikud, kes tahaks ja julgeks võtta valdkonna arendamise eest vastutus ehk lõpetada asendustegevused, pole võimalik elanikkonnakaitse arendamiseks rallit sõita.

Sealjuures tuleb meil justnimelt viimast teha, et saaks ühel heal päeval kauges tulevikus järgi jõuda riikidele, kus väärtustatakse inimelu enam. Elanikkonnakaitse eest vastutajad peavad hakkama andma rutiinselt ja avalikult aru Riigikogus, et tekiks arusaam, mismoodi see sisuta täiskäik välja näeb ja kas üldse on porimülkast välja saadud.

*2024. aasta algul oli Rootsis umbes 65 000 varjendit, kuhu on võimalik pea 7 miljonil inimesel varjuda.¹⁷

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 30. jaanuaril Eesti Päevalehe veebiportaalis ja 31. jaanuaril Päevalehe paberkandjal (nr. 13, lk 3). Foto: hüljatud Zaparožets Luhanski oblastis (Tatiana Travel, Pexels, 2024).

Kasutatud allikad

¹Gnadenteich, U. 2024. Mullu hukkus tules ja vees 72 inimest. Postimees, 24.01.2024.

²[Anon.], 2018. Elanikkonnakaitse kontseptsioon. Riigikantselei.

³Läänemets, L. 2024. Varjumiskohad ja varjendid. Sirp, 26.01.2024.

⁴Siimso, K. K. 2022. Viljandisse paigaldatakse ohusireenid. Sakala, 11.08.2022.

⁵Garamone, J. 2022. Russia Trying Terror Attacks on Ukrainian Civilians. U.S. Department of Defence, 17.10.2022.

⁶KSE. 2023. Report on Damages to Infrastructure Caused by Russia’s War against Ukraine One Year after the Start of the Full-Scale Invasion. Kyiv School of Economics, 01.03.2023.

⁷Dontšenko et al., 2011. Epideemia hädaolukorra riskianalüüs. Terviseamet.

⁸[Anon.], 2018. Tervishoiusündmuse riskianalüüs. Terviseamet.

⁹[Anon.], 2013. 2013. aasta hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõte. Siseministeerium, lk 83-84.

¹⁰Läänemets, L. 2022. Elanikkonnakaitsesse tuleb investeerida 0,5 protsenti SKT-st aastas. Postimees, 14.10.2022.

¹¹Anvelt, K. 2024. Päästeameti peadirektor: uut maa-alust Eestit pole vaja inimeste kaitseks ehitada. Eesti Päevaleht, 16.01.2024.

¹²Hodge, N., Kottasova, I. & Regan, H. 2022. Russia launches military attack on Ukraine with reports of explosions and troops crossing border. CNN, 24.02.2022.

¹³Soler, L. N., Vicente, J. & Perez, M. H. 2023. After a year of war, air raid sirens have sounded more than 15,000 times in Ukraine. El Pais, 23.02.2023.

¹⁴Higgins, C. 2023. Subway schooling: the Ukrainian children taking class in metro stations. The Guardian, 27.09.2023.

¹⁵Hnidyi, V. 2023. East Ukraine’s Kharkiv builds underground schools as Russia keeps up attacks. Reuters, 17.11.2023.

¹⁶Kreisiraadio. 1999. Episood 4. ERR.

¹⁷SCCA. 2024. Heightened state of alert and war. Swedish Civil Contingencies Agency, 09.01.2024

Jaga postitust:

The post Elanikkonnakaitse rallit niimoodi sõita ei saa first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Kes päästab, kui komando läheb kinni?

kruk — Tue, 30 Jan 2024 06:25:54 +0000

Kes päästab, kui komando läheb kinni?

Kopli komando sulgemine riigi poolt on julgeolekuseisu arvestades mõistetamatu samm. On arusaadav, et riigieelarve olukord vajas teatavaid kärpeid. Aga elanikkonnakaitse baaselemendi ehk kutselise päästekomando sulgemine peaks olema äärmuslik samm.

Kui meil oleks tegu pelgalt majanduskriisiga, oleks komando sulgemisest veel võimalik ehk aru saada. Ent elame julgeolekuekspertide hinnangul viimase kolmekümne aasta kõige keerulisemal ajal riigikaitse seisukohalt. Sõjaline riigikaitse valmistub aktiivselt nii relvade kui laskemoona ostmisega, ent tagalas paneme samal ajal vastukaaluks komando kinni. See ei sobi kuidagi kokku laiapindse riigikaitse ega elanikkonnakaitse aluspõhimõtetega.

Kui Eesti sõjaline vastupanuvõime on aastatega kasvanud märkimisväärselt proportsioonis sõjalise ohuga, siis Eesti elanike ehk tagala kaitsmine liigub vastupidises suunas olukorras, kus viimaste aastatega on oht pretsedenditu tempoga kasvamas. Potentsiaalne rinne ja tagala ei astu ühte sammu, need ei toeta üksteist ettevalmistusega, see on ränk strateegiline viga ja veel suurem on otsus seda mitte muuta.

Siinkohal tuleb küsida, mida tähendab Kopli komando sulgemine ja millise ukse avab see lähitulevikus uute kärbete õigustamiseks? Tavaolukorras pikeneb Põhja-Tallinnas abi kohalejõudmise aeg enam kui 62 245 inimese jaoks. Sõjalise ründe korral tähendab see aga piirkonnas kiire abi puudumist, mis muutub kiiresti oluliseks valukohaks inimestele elupäästva abi osutamisel. Kiire päästeabi olulisust on meile sõjalises kriisis näidanud varsti kaks aastat Ukraina kogemus.

Muide, Ukrainas oli 2022. aastal enne täiemahulise sõja puhkemist pääste kohalejõudmise sihiks 10 minutit linnapiirkondades. Kaks aastat hiljem aitab Eesti Vabariigi pealinnas päästekomando sulgemist põhjendada argument, et abi jõuab ikka kohale ettenähtud 15 minuti jooksul. See on numbrimaagia, mille peale tasub mõelda, sest eesmärkide nihutamisega on võimalik mõne aasta pärast rääkida ka 20 või 25 minutist.

Sealjuures ei määratle tänaseni ükski Eesti seadus kohustuslikku kohalejõudmise aega ega riigis olevate päästekomandode arvu miinimumi. Selle asemel on meil poliitilistest tõmbetuultest sõltuv asutusesisene põhimõtteline kokkulepe. Julgema soovi korral on niisiis seaduslikult võimalik optimeerida elukutseliste komandode arvu ka minimaalse üheni, luues nn superkomando.

Vabatahtlik päästekomando ei asenda kutselist

Eraldi väärib tähelepanu seegi, et avalikus ruumis on mõnda aega kõlanud väide, justkui vabatahtlik päästekomando saaks kutselist päästekomandot asendada. Ei saa, see saab parimal juhul olla leevendus või plaaster lahtisel haaval.

Probleem seisneb selles, et kui riigi kutseline päästekomando osutub kuni 13 teenust (nt reostustõrje, veepääste, varingupääste jt), siis vabatahtlik saab osutada vaid ühte baasteenust, mis Päästeameti kohaselt väljendub vabatahtlik päästja rollis olla ennekõike aktiivne päästevaldkonda tundev inimene, kes pakub oma perele, naabrile ja kogukonnale turvatunnet, jagades vajadusel kiiret abi ja käitumisjuhiseid õnnetuse korral ning olla kutselistele päästjatele eelkõige abiks.

Nii ei ole vabatahtlikus komandos elupäästevõimekust, vabatahtlikud päästjad ei tee suitsusukeldumist. Kutselise komando asendamine vabatahtlikuga viib Põhja-Tallinna olukorda, kus linnaosasse suudetakse luua vabatahtlikku komandot, mis on küll tõepoolest abiks, ent sama teenuse taset on võimatu tagada. 1. veebruarist tähendab see aga potentsiaalseid suuremaid kahjusid nii varale, tervisele kui äärmuslikel juhtudel kaotusi inimeludes. Jutt on antud juhul meie riigi inimeste ja ettevõtete turvatundest.

Omakorda on seni vastuseta küsimus – miks ei ole pääste elutähtsate teenuste nimekirjas (HOS §36)? Seevastu digitaalse allkirja andmine on elutähtis teenus ning selle absurdsust ilmestab potentsiaalne olukord, kui tõsises kriisis saab hädas olev inimene anda küll digiallkirja, ent päästeteenus on jäänud kaugele. On ilmne, et kriisis ei ole need oma kasudelt võrreldavad avalikud teenused.

Päästeteenus peaks olema elutähtis teenus, sest sellest sõltuvad nii elanikud, riigiasutused kui ka teised teenuseosutajad, näiteks ka siis kui Põhja päästekeskus Erika tänaval põleb lahtise leegiga või sellest 750 meetrit eemal paiknevas Eesti ainsas Mereväebaasis on juhtunud õnnetus.

Täpselt samamoodi kui BLRT sadamas või mõnel teisel tööstusobjektil on suurõnnetuse tõttu vaja päästjate reageerimist on tegemist elutähtsa teenuse osutamisega kui kohale saabuvad päästjad.

Kopli komando sulgemine on laiemalt aga väärtusküsimus. Kui peaks juhtuma halvim ning realiseeruma sõjaline rünnak, kaotame komandode sulgemisega ennekõike tagalas abiandmise võimekuses. See on aga kõigi elanike ootus ning ka riigi kohustus, pakkuda abi ka kõige tõsisemas kriisis. Sellest vastutusest ei saa riik kuidagi vabaneda, rääkimata selle vastutuse delegeerimisest vabatahtlikele.

Kui elanikkonnakaitse on meile päriselt tähtis valdkonda, võiks ometi õppida Ukraina kogemustest pöörata tähelepanu tagala tähtsusele – rindele mobiliseeritakse ikka tagalast, ka sõjas hoitakse majandust üleval tagalast, mis eeldab ka võimekuste olemasolu inimeste kaitseks ja abistamiseks ikka tagalas. Toimiva tagalata pole pikka iga ka rindel.

Numbrikeeles saab lõpetuseks öelda, et Kopli kutselise päästekomando säilitamine maksnuks 12 eurot aastas iga Põhja-Tallinna elaniku kohta, mis on odavam kui mõne spordiklubi kuupääse. Sulgemisega kaasneva kokkuhoiuvõidu eufoorias ilmneb, et meie riigi inimeste turvalisuse hinnaks Põhja-Tallinna näitel oli 1 euro kuus ilmestades sedagi, mis hinna eest on riik valmis loobuma elanike turvatundest linnaosas, mis võiks olla oma elanike arvult suuruselt kolmas Eesti linn.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 28. jaanuaril Postimehe veebiportaalis. Foto: põlev hoone (Alexander Zvir/Pexels, 2014).

Jaga postitust:

The post Kes päästab, kui komando läheb kinni? first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.