2022. aasta oktoobris teatasid Eesti ametivõimud plaanist paigaldada ohust teavitavad sireenid 22 suuremas asulas üle Eesti. Esialgselt sajast sireenipostist koosnev võrk paigaldatakse 2023. aasta juuliks ning selleks eraldatud 4,5 miljonit eurot on viimase 30 aasta suurim investeering tsiviilkaitsesse.¹

Omaette murekoht on muidugi see, et sireenide hoolduseks ette nähtud eelarve on suure tõenäosusega null, nagu on nentinud Viola Murd siseministeeriumist.² Lisaks sireenidele on tööle rakendatud asukohapõhine ohust teavitav SMS-hoiatussüsteem, mis on loodud inimeste hoiatamiseks nende piirkonna lokaalsete ohtude eest.³

Nende sammude tähtsus on ilmne: hädaolukorra hoiatussüsteemid on põhiline vahend tsiviilisikute julgeoleku tagamiseks kriiside ajal, seda nii loodusõnnetuste kui ka muude tõsiste ohtude puhul nagu sõjaline agressioon, mille puhul on iga minut arvel. Kuid kas need meetmed on piisavad ja milliseid alternatiive saaks Ukraina kogemusest lähtuvalt rakendada?

Õhurünnakute häiresüsteemid: hüpe nutiajastusse

Laiaulatuslike ja distantsilt ohu eest hoiatava signaali kontseptsioon pole kaugeltki uus. Inimajalugu tunneb tuld või suitsu kasutanud visuaalseid hoiatusi, aga ohust teavitamiseks ka trummide või kirikukellade kasutamist. Ajaloos leidub hämmastavaid, kuid hirmuäratavaid näiteid meetoditest, kuidas edastada sõnumeid lähenevate loodusõnnetuste või vaenlase vägede kohta.

Sajandite jooksul on hädaolukorra hoiatussüsteemid arenenud, muutudes meie elu lahutamatuks osaks. Näiteks enamikes majapidamistes on paigaldatud suitsuandurid, meie autod on varustatud vargusvastaste süsteemidega, politseinikud teavitavad viledega teisi ametnikke või tsiviilisikuid rikkumistest.

Sireeni vali karjumine ja punased tuled on sügavalt seotud ohuolukorraga, mis juhib omakorda tähelepanu kiire reageerimise vajadusele.

Üks eredamaid ja värskemaid näiteid tsiviilkaitse eesmärkidel hädaolukordade hoiatuste massilisest rakendamisest pärineb Teisest maailmasõjast, kui 3. septembril 1939 kõlasid Londonis maailma esimesed õhurünnakust teavitavad sireenid.⁴

Moodne sõda kõlab linnas tihti õhurünnakusireeni häirena, seda ka Ukrainas, kus see heli on üks sõjaaegsest helimaastikust. 24. veebruarist 2022 on õhurünnakutest saanud karm igapäevane reaalsus: Ukraina linnu terroriseerivad kamikaze-droonid ning sagedased raketilöögid, mis on suunatud elurajoonidele ja infrastruktuurile, seda kogu riigis.

Sõja esimese aasta jooksul kõlasid õhurünnakusireenid Ukrainas kokku 19 491 korda, seejuures pikim registreeritud õhurünnakuhäire (ligi 19 tundi järjest) toimus 18. juulil 2022 Lõuna-Ukrainas asuvas Nikopoli linnas.⁵ Kiievis on toimunud ühtekokku 678 õhurünnakuhäiret, kogukestusega üle 758 tunni⁶ ning teiste linnade statistika, eriti riigi ida- ja lõunapiirkonnas, on veelgi rabavam.

Välisireenid on üks oluline vahend, et kodanikke võimalikest õhurünnakutest teavitada ning suuremas osas Ukraina linnades paigaldati spetsiaalsed sireeniseadmed juba aastakümneid tagasi tänavatele. Mõnes piirkonnas oli aga selliste seadmete leviala ebapiisav ja inimesed lihtsalt ei kuulnud õhurünnaku häiret.

Sireenid võivad seadmetena ka suhteliselt kergesti kahjustada saada ja vajavad hooldust, et püsida töökorras. Seetõttu ei tundunud mõte mõelda välja alternatiivid või täiendavad mehhanismid ohust teavitamiseks mitte ainult mõistlik, vaid eluliselt oluline.

Ukraina näited

Peagi pärast täiemahulise sissetungi algust hakkasid ilmnema nii valitsuse kui ka vabatahtlike toetatud algatused hädaolukorra hoiatustarkvara osas. Nüüd on enamikus Ukraina osades õhurünnakuhäirest praktiliselt võimatu ilma jääda, sest kõik su seadmed hakkavad lisaks tänaval ulguvale sireenile karjuma.

Kust ukrainlased teavad, et on õige aeg pommivarjendisse minna? On mitmeid usaldusväärseid teabeallikaid, mida saab kasutada kas eraldi või koos alternatiividega, sest nagu ikka – parem karta, kui kahetseda.

1. Erirakendused

Nutitelefonirakendused (iOS ja Android) on loodud spetsiaalselt eesmärgiga teavitada inimesi õhurünnakute häiretest. Näiteks rakendus “Повітряна тривога” (õhurünnakuhoiatus) loodi Ukraina digitaalse ümberkujundamise ministeeriumi toel ja käivitati täiemahulise sõja viiendal päeval.⁷

Rakendus toetab kriitilisi märguandeid, nii et isegi vaigistatud või unerežiimis mobiiltelefonid annavad sireeni heli; lisaks saab ka huvipakkuvat piirkonda käsitsi muuta, et näha, kas teistes riigi osades on õhurünnakuhoiatus.

Sarnase rakenduse єТривога (eAlert, iOS ja Android) esitas vabatahtlike rühm täiemahulise sõja esimestel päevadel. Rakenduse liides on lihtne ja kasutajasõbralik ning samuti on võimalik piirkonna muutmine.

2. Ametlikesse rakendustesse integreeritud õhurünnaku häired

Teine võimalus kodanike õhurünnakutest teavitamise probleemi lahendamiseks on suhteliselt lihtne – uuendada olemasolevat ametlikku tarkvara, mis on juba laialt levinud ja tuntud.

Näiteks täiendati Ukraina pealinnas varem ühistranspordiks (ühistranspordis sõitmiseks QR-piletite ostmine, parkimisarvete tasumine) kasutusel olnud rakendust Київ Цифровий (Kyiv Digital) varjupaikade kaardiga ja lisatud õhurünnakuteated. Uusima värskendusega toetatakse ka tähtsaid ametlikke teateid.⁸

3. Interaktiivsed kaardid

Põhjuseid, miks inimesed soovivad teada ka teistes riigi piirkondades toimuvatest rünnakutest, on mitmeid. Inimesed võivad olla mures oma sugulaste pärast või soovitakse ennustada, kas meidki võib tabada õhurünnak kui naaberpiirkonnas on ohuhäire antud.

Või soovitakse hoopiski teises piirkonnas oleva inimesega ühendust saada, ent too võib ohuhäire tõttu varjendis olla. Nii valitsuse kui ka IT-vabatahtlike toel käivitati arvukalt algatusi interaktiivseteveebikaartidega, millelt saab kogu Ukrainas toimuvaid õhuhäireid reaalajas jälgida.

4. Sotsiaalmeedia

Neile, kes ei soovi oma nutitelefoni täiendavaid rakendusi installida või spetsiaalseid veebisaite pidevalt jälgida, on saadaval mõni muu lahendus, mida värskendada. Paljudel omavalitsustel või linnapeadel on ametlik sotsiaalmeedia konto Facebookis, Twitteris ja Telegramis.

Alates 24. veebruarist 2022 hakati neid kontosid kasutama ka õhurünnakutest teavitamiseks kohalikul tasandil. Samuti loodi arvukalt nii ametlikult kui ka vabatahtlikult spetsiaalselt õhurünnakute jaoks mõeldud Telegrammi kanaleid.

5. Cell Broadcast tehnoloogia

Kõigil ülaltoodud vahenditel on märkimisväärne puudus: kui juurdepääs internetile puudub (näiteks telekommunikatsiooni infrastruktuuri pommitamise tõttu), siis on sellised tööriistad põhimõtteliselt kasutud. Ka SMS-teavitused ei pruugi sellistes tingimustes korralikult töötada. Seetõttu pole midagi teha muud kui, koostada plaan B.

2022. aasta septembris alustas Ukraina riiklik hädaabiteenistus Cell Broadcasti tehnoloogial põhineva teavitussüsteemi testimist. See asukohapõhine tehnoloogia edastab sõnumeid kiiremini kui SMS ja see töötab vaigistatud või unerežiimis nutitelefonides.⁹

Ütlematagi selge on, et kõik ülalnimetatud tööriistad on kõige kasulikumad, kui neid järjepidevalt rakendatakse. Tsiviilkaitse ülesehitamine peab olema põhjalik ja kasutama olemasolevatest tehnoloogilistest lahendustest parimat, et kodanikud oleksid informeeritud ja turvaliselt hoitud, seejuures on Ukraina kogemus õppimiseks kasulik.