Riigikontrolör juhtis hiljuti tähelepanu piinlikule seigale¹ – nimelt põhines kogu Paldiski LNG-terminali ettevõtmine veendumusel, et üks soome laev on alati valmis silduma – sellega ju ei saa eales miskit juhtuda ning sõda Soome lahel on ulme.

Hetkeks, kui tuli keegi, kes juhtis ühele väikesele, ent väga tähtsale seigale tähelepanu – nimelt võiks meil olla võimekus ju ka teisi aluseid vastu võtta – oli 60 miljonit eurot juba kulutatud.

Maksumaksja raha on taaskord, niigi pingelise eelarveajastu tingimustes, leidnud kulutõhusa ja sihtotstarbelise rakenduse, mille peale vanalinna ühe Pika tänava hämarates ruumides korgitakse ilmselt taas mõne Sovetskoje pudelilt kork ja kõlab ’tjeerviseeks’. 

Jääb mõistmatuks, miks tsiviilkaitse seisukohalt niivõrd oluliste taristuprojektide planeerimisse pole kaasatud teadlasi ja eksperte, või kui seda tehti, siis mis ometi juhtus – miks neid ei võetud kuulda?

Kas tegu on põhimõttelise ükskõiksuse, mõne kasuliku idioodi tegevusega või lööb välja õhukese riigi sündroom – lihtsalt ei ole kedagi, kes suudaks ennetatavaid probleeme näha? Teatavasti on ennetus odavam kui tagajärgedega tegelemine ning Paldiski juhtum on selle järjekordne kulukas tõestus.

Kas keegi vastutab ka selle jama eest?

Ilmselt mitte. Samas kujutage nüüd ette, kui selline nali sünniks kaitsevaldkonnas, kus ühel päeval otsustakse, et Eesti kaitsevõime tugevdamiseks on vaja ikkagi tankiväeosa luua.

Nõnda asuvad spetsialistid plaani täitma ning teevad seda nii innukalt, et tankipataljonist saab tankibrigaad, mis koosneb hoopis vastase lennuväge eksitavatest tankimakettidest. On ju ilus vaadata ja hind igati soodne – tehasest sai veel hea allahindluse ka.

Ainsaks probleemiks on väike, ent oluline nüanss – need ei liigu ja pauku ei tee, ehkki mobiilsuse tagaks ajateenijad. Hea küll, maketid saaks isegi edukalt kasutusele võtta (Ukrainas ju toimib²) ja päris tankid lõpuks ka tellida, aga pehmelt öeldes meie oludele sobimatu LNG-terminaliga pole midagi peale hakata.

Tankifiasko päädiks siiski kümnendi skandaaliga ja vastutajad lõpetaks ehk ka Töötukassas koos avaliku häbiga.

Seevastu Eesti elanikkonnakaitse valdkonnas seda oodata ju ei ole – tegemist on peaaegu anonüümse valdkonnaga, kus vastutus hajub.

Enne tee, siis mõtle

Enne, kui hakkame elanikkonnakaitsele seda õnnetut pooleprotsendilist püsirahastust otsima niigi stressis olevast riigieelarvest, võiks seda olemasolevat süsteemi korrastada – tundub, et raha ikkagi on, ka lolluste jaoks.

Kui tegeleme planeerimisvigade klattimisega pärast arve tasumist, viib meid aga otse Kreutzwaldi kilplaste maailma. Muide, kas teadsite, et Järvamaal asub kilplaste küla?

Sealne uhke peahoone on kilplaste koda, tõeline elamuskeskus, kus pakutakse aastaringselt erinevaid teenuseid kõikidele külastajatele. Selle filiaali võiks ka pealinnas avada, näiteks selle kobarkäki eest vastutavates organisatsioonides.

Kes vastu vaielda tahab, leidke paar erinevust meie elanikkonnakaitse planeerimise ja kilplaste eluviisiga.

Üks on kindel, vähemalt riigikontrolli auditid tagavad kestvaid elamusi aastaringselt kõigile lugejatele. Lisaks panevad auditid mõtlema tulevikule ning paraku kaasneb tuumajaama rajamise ideega eelneva taustal küsimus: kas see on nali?

Prooviks vast enne aatomi taltsutamist gaasiga toime tulla.