Tõime ERR-is esile, et olukord on paranenud seoses õigusaktidega, mis seavad uutele hoonetele varjendite ja avalike varjumiskohtade nõudeid. Samas on olemasolev varjumistaristu Eestis endiselt ebapiisav. Probleem ei puuduta ainult Tallinna, vaid ka teisi Eesti linnu ja piirkondi, kus inimeste tegelik varjumisvõimalus võib sõltuda väga palju hoone tüübist, ehitusajast ja kohalikust ruumilisest olukorrast.

Näiteks on Tallinnas piirkondi, kus kõrghoonete tüüpprojektid ei näe ette keldrikorruseid. Sellistes majades ei ole võimalik tavapärasel viisil varjumiskohti rajada või olemasolevaid keldriruume selleks kohandada. See tähendab, et osa elanikkonnast jääb juba hoonetüübi tõttu olukorda, kus kriisiolukorras ei ole läheduses realistlikku varjumislahendust.

Tallinna algatus moodulvarjumiskohtade rajamiseks on oluline ja vajalik samm. Samas ei saa üksikud pilootlahendused asendada süsteemset ja laiemat varjumistaristu arendamist. Avalikke varjumiskohti on vaja oluliselt rohkem ning nende rajamine ei peaks jääma ainult pealinna küsimuseks. Sarnaseid lahendusi vajavad ka teised Eesti linnad ja tihedama asustusega piirkonnad.

Tänukiri toodi esile kui tunnustus koostööle, mis on aidanud luua uusi seoseid rakendusliku teadustöö, kohaliku kriisijuhtimise ja kogukondliku turvalisuse vahel.

Kriisiuuringute Keskus ja Tallinna Munitsipaalpolitsei  Amet on viimastel aastatel teinud koostööd mitmetes projektides ja aruteludes, mille eesmärk on mõtestada ja tugevdada linna tasandi valmisolekut kriisideks. Koostöö on hõlmanud eelkõige kogukondlikku elanikkonnakaitset, ent ka näiteks kerksuskeskuste arendamist. 

“Koostöö teadlaste, praktikute ja kogukondade vahel on kriisivalmiduse oluline alustala – teadmine ja kogemus peavad üksteist täiendama. MUPO on olnud selles väga avatud ja pühendunud partner,” märkis Anne-May Nagel.

Tunnustus rõhutab ka laiemat põhimõtet, mida Kriisiuuringute Keskus oma tegevuses oluliseks peab – et kriisideks valmisolek ei ole vaid riigi või ametkondade ülesanne, vaid tugineb inimestevahelisele koostööle, usaldusele ja teadmiste jagamisele. Just kohalikul tasandil, ka kogukondlikult algav ja teadusega toetatud koostöö loob aluse tõhusamale kriisivalmidusele.

Kriisiuuringute Keskuse ja MUPO koostöö näitab, kuidas teadus saab toetada praktikate uuendamist ja otsustusprotsesside täiustamist, tuues akadeemilised teadmised reaalsesse linnaruumi ja igapäevaelu turvalisuse kujundamisse.

Kriisiuuringute Keskus tänab Tallinna Munitsipaalpolitseid usalduse ja koostöö eest ning soovib jõudu ja edu edasises töös linnaruumi turvalisuse ja kriisivalmiduse arendamisel.

Foto: tänukirja üleandmine (Tallinna Strateegiakeskus/Ellen Rudi, 2025).

Eestis asuvate korteriühistute suurus on üsna erinev, ent neis kõigis on ühtviisi tarvilik kogukondlik suhtlus kui kriisivalmiduse alustala. Oleme Kriisiuuringute Keskuses kahel viimasel aastal viinud läbi kogukonnnapõhist kriisioskuste koolitusprogrammi, fookusega kortermajade keskkonnale, kus on meie eri tegevustest võtnud osa sajad korteriühistute juhatuste liikmed ja ühistutes elavad inimesed.

Korteriühistutes – mida saabki tänapäeva Eesti ühiskonnas mõtestada väikseima igat inimest puudutava kogukonnana – tuleb alustada oma naabrite ja kaaselanike tundmisest, nendega suhtlemisest. Ukraina kogemus on näidanud, kuivõrd oluline on just see, et samas majas elavate inimeste vahel toimuks suhtlus ning oleks usaldus. See on oluline, sest kriisiolukorras on just sinule lähedal asuvad inimesed suure tõnäosusega sinu esmane ja kõige rasketemate kriiside tingimustes võib-olla ka ainus abivahend. Sõbrad ja sugulased võivad jääda distantsilt liiga kaugeks, sa ei pruugi ka nende juurde kohe jõuda.

Kogukonnasiseste suhete loomine ja alalhoidmine on seega sama oluline kui kriisivarud ja -oskused. Seejuures kasutatakse Ukraina kortermajades selleks digitaalseid vahendeid – erinevaid suhtlusrakendusi, kus on grupivestluse võimalus (Facebook Messenger, Telegram, ka turvalisem Signal). Kui on majas inimesi, kes neid rakendusi ei kasuta, tuleb läbi mõelda ka, kuidas teavitatakse neid kriisi ajal toimuvast – selleks on Ukrainas praktilise lahendusena ukselt uksele käimine või teadetetahvlitele olulise info panemine. Toome ka ühe praktilise näite, miks on suhtlemine ja eelnevad kokkulepped vajalikud – evakueerumine.

Arutelu eesmärgiks on uurida, milline on raamatukogude roll laiapindses riigikaitses ja demokraatia hoidmises. Lisaks puudutakse infovälja väljakutseid, mis varieeruvad valeinfo levikust võltsitud videote ja uudisteni.

“Raamatukogud on palju enamat, kui vaid koht, kus saab raamatuid koju laenutada. Neil on oluline koht kogukonnatunde ja demokraatia hoidmisel. Lisaks ei tohi unustada, et raamatukogud võivad – nagu on Ukraina kogemus näidanud – kohaneda ümber kerksuskeskuseks, kus inimestele antakse kriisiinfot ning pakutakse võimalusel baasteenuseid,” sõnas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Arutelus osalevad lisaks Kriisiuuringute Keskuse juhile ka Merilin Piipuu (Kultuuriministeerium), Fredrik Hanell (Linnaeuse ülikool, Rootsi), Oksana Berezka (raamatukoguhoidja ja poliitik Ukraina) ning Kateryna Botnar (meediapädevuse ekspert, Eesti Rahvusraamatukogu). Arutelu modereerib Marcus Ehasoo (Vabaühenduste Liit).

Fotod: festival ja paneeldiskussioon (Kristi Sits/Arvamusfestival, 2025).

Projekti K-36 raames soetatud kriisivarud anti üle linna kriisivalmiduse spetsialisti koordineerimisel, mis sisaldasid esmatarbevahendeid, mis aitavad kogukonnaliikmetel toime tulla erinevate kriiside ajal, näiteks vee-, elektri- või toidupuuduse korral. Komplektis on muu hulgas esmaabitarbed, veepuhastustabletid, külmkuivatatud toit jpt muid hädavajalikke vahendeid. Kogukondlikud kriisivarud ei ole mõeldud kogu linna pikaajaliseks varustamiseks, vaid pakuvad ajutist tuge neile, kes võivad esimesena hätta sattuda või kellele abi ei pruugi kohe jõuda. Valik tehti koostöös Päästeametiga ja arvestab piirkonna olusid ja vajadusi. 

• 19.  veebruaril toimus veebiseminar, kus tutvustati Kohtla‑Järve kogukondliku elanikkonnakaitse kriisioskuste projekti ning kõiki nelja planeeritud koolitust ‑ esmaabi, vaimne esmaabi, ellujäämine ja kriisiplaani koostamine.
• 15. märtsil toimusid Wiru spordikeskuses kahe koolitusgrupi (vaimse tervise kriisiesmaabi ja esmaabi) koolitused.
• 5. aprillil toimus Kohtla-Järve Rahvapargis välitingimustes ellujäämiskoolitus Naiskodukaitse instruktoritega, kus keskenduti vee, toidu ja soojuse tagamisele ebastabiilsetes linnatingimustes ning kriisiplaani ja evakueerumise õppele.
• 15. mail toimus “Kriisioskused” podcasti kuuenda osa salvestus, kus üles astusid Kohtla-Järve linnapea Henri Kaselo ja linna kriisivalmiduse spetsialist Joosep Mägi. Kohtla-Järve erisaates arutleti selle üle, milliseid samme on linn ette võtnud, et võimalike kriisidega paremini toime tulla. Saatekülalised avasid ka, kuidas töötatakse välja evakuatsiooniplaane, arendatakse kerksuskeskuste süsteemi ja kuidas kaasatakse kriisivalmidusse korteriühistud ning kohalikud elanikud.

Kokkuvõtvalt omandasid Kohtla-Järve kogukonna liikmed teadmisi ja oskusi nii psühholoogilise toe andmisel, esinevate olukordade esmaabil, kui ellujäämisoskuste rakendamisel linnakeskkonnas, toetades Kohtla‑Järve kogukonna kriisivõimekuse tugevdumist. Projekti raames valminud podcast erisaade jätkab aga linnaelanike kriisioskuste tõstmist.

“Kriisioskused” podcasti teise hooaja viimases saates räägime sellest, mis on evakuatsioonikott ja miks tasub see igal ühel valmis panna juhuks, kui eluolu on häiritud ja võib tekkida vajadus kiiresti kodust lahkuda. Evakuatsioonikott aitab olla valmis paariks-kolmeks päevaks iseseisvalt hakkama saama, ilma et peaks lootma kohapealsetele teenustele või abile.

Koti sisu peab olema läbimõeldud ja kompaktne: 3–4 päeva kuivtoitu või säilivat toidupoolist, joogivesi või veepuhastusvahend, esmaabitarbed ja isiklikud ravimid, hügieenitarbed (näiteks niisked salvrätid, hambahari, seep), vahetusriided ja soojad sokid või müts, taskulamp koos patareidega või akupank, multitööriist või nuga ning isikut tõendava dokumendi koopiad ja väikestes kupüürides sularaha.

Soovitame koti pakkida nii, et vajalikud asjad oleksid kiiresti kättesaadavad ja ilmastikukindlalt paigutatud. Saates kõlanud asjadest saab igaüks endale lihtsalt teha kontrollnimekirja ja koti sisu vastavalt oma vajadustele valmis panna.                                                                        

🟧🟦 Saadet ja õppevideo salvestamist toetas SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu Siseministeerium.

Meie hea partner, esmaabikoolitaja parameedik Andrus Lehtmets sõnab oma koolitustel tihti, et tema juurde jõuavad ikka ja jälle inimesed, kes on käinud esmaabikoolitusel, ent paraku ei mäleta sellest suurt midagi. See, kui inimene aga õpitut ei mäleta, tähendab, et reaalses esmaabi andmise olukorras võib ta tarduda või sattuda segadusse selles osas – mida ikkagi tegema peaks? Ja nii võib juhtuda, et inimene ei teegi mitte midagi – ka ei helista ega teata abivajajast hädaabinumbrile 112.

Kriisiuuringute Keskuse organiseeritud ja parameedik Lehtmetsa läbiviidud koolituse eesmärk on see, et selliseid olukordi ei tuleks ette. Kui inimene õpib, PEAB sellest ka päriselt kasu olema. Seetõttu on meie korraldatud esmaabikoolitustel rõhk sellel, et esmaabist peavad jääma meelde lihtsad põhitõed, millest peamine on – märka enda ümber toimuvat! Käi ringi lahtiste silmadega ning kui Sulle toimub, et sinu kaaslinlase või teise inimesega on midagi halvasti – ole inimene ja teata sellest vähemalt häirekeskust. Ja kui on soovi, tahet ja julgust ja olukord pole ohtlik – mine appi. Sa ei pea seda viimast tegema, aga 112 helistama peab.

Seda kõike ja palju muud õppisid kõik meie esmaabi koolitustel osalenud inimesed. Meie piiritu tänu kuulub parameedik Andrus Lehtmetsale, kes tegi inimestele puust ja punaseks selle, kui lihtne on tegelikult esmaabi teema – olgu siis meie igapäevases elus või kriisis. Ja karta pole ju midagi, kui teadmised ja kindlus olemas!

See esmaabi koolitus oli osa kriisioskuste koolitusprogrammist, mida rahastavad SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium. Hoia silmad ja kõrvad lahti – peagi pakume ehk seda koolitust ka Sinu kodukohas.

Ja kui ei jaksa ära oodata – pane oma soov koolituseks teele info@kruk.ee – saadame Sulle pakkumise!

Kriisiuuringute Keskuse kogukondliku kriisioskuste koolitusprogrammi esmaabi koolitus ei ole tavaline „sidemete rullimine“ ega „teoreetiline loengutund“. See on praktiline ja aus vaade esmaabisse, kus ei räägita, mida „peaks tegema“ ideaaltingimustes. Kriisid ja ideaalmaailma ei käe kahjuks käsikäes. Seetõttu vaatame, kuidas päriselt toimida, kui aeg on piiratud, varustust napib ja stress on laes. Koolitajaks on taas parameedik Andrus Lehtmets, kelle selge ja otsekohene õpetus ei jäta kedagi ükskõikseks.

“Inimene ei vaja ideaalset haavasidet – ta vajab kedagi, kes julgeb tegutseda. Koolitusel õpivad osalejad just seda: mõtlema ja tegutsema olukordades, kus päriselus ei ole aega veebist soovitusi otsida ehk tuleb teada, mida teha ning kohe tegutseda,” ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Kriisis pole aega kahelda – on vaja tegutseda

Koolitus keskendub praktilistele võtetele: kuidas aidata liiklusõnnetuse ohvrit, mida teha, kui kellegi süda seiskub, või kui kogu side on maas ja abi ei tule. Iga osaleja peab päeva lõpuks käed külge panema – harjutame elustamist, hingamist toetavat abi, verejooksu peatamist, trauma käsitlemist ja palju muud. Näited ja simulatsioonid on realistlikud. Ja muidugi, müüdid saavad purustatud. Näiteks – kas teadsid, et süda ei “käivitu” löögiga, nagu ameerika filmides?

IRSPM (International Research Society for Public Management) aastakonverents toimus sel korral Itaalias, 1088. aastal asutatud Euroopa vanima ülikooli ehk Bologna ülikooli juhtimisel. Konverentsi peateemaks oli sel korral „Kodanikuaktiivsus ja sotsiaalne kapital kaasaegses avalikus halduses: sotsiaalse võrdsuse ja keskkonnasäästlikkuse väljakutsete lahendamine“. „Pidasime ettekannet kriisijuhtimisele pühendatud sessioonis, mille juhid olid Tampere ülikoolist Soomes, Adgeri ülikoolist Norras ning Brasiilia sõjaväe ülemjuhatuse ja kindralstaabi kolledžist,“ sõnas Nagel.

Ettekanne keskendus kriisilahendamisele kui koosloomelisele protsessile ning küsis, millised on ühe eduka kodanikke kaasava kriisilahendamise eeldused. „See ettekanne keskendus Lääne-Eesti kolme aasta tagusele reostuskriisile, kus Vormsi, Hiiumaa, hiljem ka Haapsalu rannikule jõudis suur kogus tundmatust allikast pärinevat masuuti. Koostöös kogukonnaga suudeti kriis lahendada niivõrd edukalt, et see sündmus pälvis hiljem Lääne-Eesti päästekeskuselt aasta teo auhinna,“ lisas ta.

Ettekande aluseks olevatest andmetest kirjutatakse ka teadusartikkel, mis toob esile eduka koosloomelise kriisijuhtimise eeldused. Olulisena tõi Nagel esile, et konkreetne kriisitüüp peab võimaldama kogukonna kaasamist ning see ei ole alati võimalik. „Ka iga rannikureostus ei võimalda kodanikke kaasata – mõnel puhul võib randa uhutud kemikaal olla niivõrd mürgine, et kodanikke ei ole nende ohutuse tagamiseks reostuse kõrvaldamisse kaasata. Lisaks tõid meie teadustöö tulemused esile, et kodanike kaasamise eelduseks on ka kriisi piisav tõsidus – kogukond peab tajuma, et nende abi on vajalik.“

Nageli ettekanne oli osa paneelist P22 – Julgeolek, kaitse ja kriisihaldus: valitsemise, poliitika ja vastupanuvõime hindamine polükriisi ajastul, mille kohta saab rohkem lugeda siit.

Foto: IRSPM konverentsi ettekanne Itaalias (Kriisiuuringute Keskus, 2025).