Pole drooni, pole probleemi?

Selles juhtumis ei kaldunud trajektoorilt kõrvale vaid droon, vaid ka kriisijuhtimine sellest, mida on aastaid harjutatud – eelkõige mitmetasandilisust, kaasamist. Droonijuhtum toob taaskord esile siseturvalise valdkonna süsteemi puudujäägid. See on probleem, mis vajab lahendust, sest kaasaegses sõjalises kriisis on sellised juhtumid sagedased. Mõistagi ei saa igale juhtumile sõjaolukorras suurte jõududega reageerida – ja pole ehk vajagi. Küll aga peab elanikkond teadma, mida vastavas olukorras teha, kas teha; omavalitsus peab teadma, mida öelda inimestele, et vältida suuremat kahju.

Võib ju mõelda, et teavitada tuleb alles siis kui on reaalne oht, ent oodake. Selleks on vaja esmalt ju ohust teada saada. Kuidas saaks seegi toimida puuduva radarivõrgustiku tingimustes? Nagu tango tantsimiseks on ka ohuteavituseks vaja kahte osapoolt – ohtu, mida on märgatud ja teavitajat. Jätkuvalt on nokk kinni, saba lahti. Pealegi – mis oleks saanud siis, kui vald oleks ise drooni avastanud esimesena ja sellest ise teavitanud kuskil sotsiaalmeedias? Kui juhiseid pole, pole ka miski välistatud.

Selgete juhiste puudumine on üks peamisi tõkkeid kriisiga toimetulekul – eriti siis, kui siseturvalisuse ressursid on napid.

Paratamatult tuleb kriisi alguses kohalikel inimestel mõnda aega oma jõududega hakkama saada, kuid ilma arusaadavate juhiste ja juurdunud elanikkonnakaitse kultuurita pole see realistlik. Seetõttu on juhendite ja oskuste süsteemne arendamine vältimatu, eriti niigi õhukeseks kärbitud siseturvalisuse valdkonnas, kus eesliinitöötajate palka, lubadusi ja läbirääkimisi saadab järjekindlus⁴ ja sõnnikulõhn.

Nii olematu raha kui kultuur elanikkonnakaitses on tagajärg valdkonna jätkuvale alaväärtustamisele – seda nähakse rakettide ostmise kõrval endiselt pehmode mängumaana. Olgu siinkohal hoiatavaks ennustuseks see, et tõsise kriisi korral tunnevad elanikkonnakaitse puudumist kõik, kellel ei ole võimalust kõrge riigiametniku kombel oma pere Brüsselise või kuhugi mujale ära saata.³ Ja see hakkab valusalt sööma reitingut, kaitsevõimet ja üleüldist moraali.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 29. augustil 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: ründedroon õhus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Kasutatud allikad:

¹ Viita-Neuhaus, A. 2025. Kohalikku omavalitsust ründedrooni juhtumist ei teavitatud. Postimees, 26.08.2025. 

² Muraveiski, K. 2025. SELGITAJA | Kuidas pääses ohtlik ründedroon üle Eesti piiri ning miks PPA ega kaitsevägi seda ei märganud. Delfi, 26.08.2025. 

³ Epner, E. ja Tamme, S. 2025. Saatanlik lõks. Kuidas kujunes sõnum, et Eesti on järgmine. Eesti Ekspress,25.08.2025.

⁴ Lomp, L.-E. 2025. RESi tuliseim arutelu tuleb palkade üle läbi rääkides. Postimees, 25.08.2025.

“Kriisioskused” podcasti teise hooaja viimases saates räägime sellest, mis on evakuatsioonikott ja miks tasub see igal ühel valmis panna juhuks, kui eluolu on häiritud ja võib tekkida vajadus kiiresti kodust lahkuda. Evakuatsioonikott aitab olla valmis paariks-kolmeks päevaks iseseisvalt hakkama saama, ilma et peaks lootma kohapealsetele teenustele või abile.

Koti sisu peab olema läbimõeldud ja kompaktne: 3–4 päeva kuivtoitu või säilivat toidupoolist, joogivesi või veepuhastusvahend, esmaabitarbed ja isiklikud ravimid, hügieenitarbed (näiteks niisked salvrätid, hambahari, seep), vahetusriided ja soojad sokid või müts, taskulamp koos patareidega või akupank, multitööriist või nuga ning isikut tõendava dokumendi koopiad ja väikestes kupüürides sularaha.

Soovitame koti pakkida nii, et vajalikud asjad oleksid kiiresti kättesaadavad ja ilmastikukindlalt paigutatud. Saates kõlanud asjadest saab igaüks endale lihtsalt teha kontrollnimekirja ja koti sisu vastavalt oma vajadustele valmis panna.                                                                        

🟧🟦 Saadet ja õppevideo salvestamist toetas SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu Siseministeerium.

🟧🟦 Saadet toetavad Väike-Õismäe elanikkonnakaitse projektide rahastamise kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja siseministeerium.

Kriisivarud pole ainult varud kapis, vaid need on ka teadmised ja suhted teiste inimestega. Räägitakse sellest, miks „küll riik tuleb ja aitab kõiki kohe“ mõtlemine on illusioon ning kuidas isiklik ja kogukondlik valmisolek võib määrata, kas saad kriisis hakkama või mitte. Õpiku ilmumist on rahastanud Väike-Õismäe kogukondliku elanikkonnakaitse K-24 projekti kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium.                                                                        

🟧🟦 Saadet toetavad Väike-Õismäe elanikkonnakaitse projektide rahastamise kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja siseministeerium.

Sõda Ukrainas on sealseid kogukondi ja vabakonda mõjutanud juba 2014. aastast. Dr Tyschenko tõdes, et Venemaa-poolne täiemahuline sõjapidamine Ukrainas algas 2022. aastal oludes, kus ühiskonnal oli sõjas elamisest realistlik arusaam olemas. Ta avaldas, et sõda on muutnud ühiskonda üleüldiselt hapramaks ja enim kannatavad olukorras lapsed ning teised haavatavad grupid, sealhulgas erivajadusega inimesed.

Saates rääkisime praktilistest ja reaalsetest lahendustest, millega MTÜ Poruch (tähendab ukraina keeles õlg õla kõrval seismist) on üle kümnendi kestnud sõjas eri Ukraina piirkondades oma pea 800 vabatahtlikuga positiivset muutust loonud. Üks nende olulisemaid projekte praegu on „Rahukoolide“ (Schools of Peace) initsiatiiv, mille sisuks on lastele ja noortele turvaliste, rahumeelset suhtlust ja konfliktide lahendamist õpetavad asukohad üle Ukraina. Seejuures on need paigad ka kunstiliselt kaunid, sest lastel on ise võimalik endale sobiv õpikeskkond kujundada.

Projekti laiem eesmärk on vähendada traumeeritud ühiskonnas üles kasvava uue põlvkonna traumat ja sellest tulenevat võimalikku vägivaldset konfliktide lahendamist. „Putinil oleks lapsena rahukoolis käimisest ehk kasu olnud,“ sõnas dr Tyschenko saates. Ta tänas ka Eesti inimesi Ukraina inimeste toetamise eest ning sõnas, et tänu erinevate riikide toele säilib neil ka lootus. Saates tegime juttu ka sellest, kuidas rindel või tagalas haavatavaid gruppe abistades omaenda ja tiimi vaimset tervist hoida. Seegi on vabakonnale oluline teema.

🟧🟦 Saadet toetavad Väike-Õismäe elanikkonnakaitse projektide rahastamise kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja siseministeerium.

Meie hea partner, esmaabikoolitaja parameedik Andrus Lehtmets sõnab oma koolitustel tihti, et tema juurde jõuavad ikka ja jälle inimesed, kes on käinud esmaabikoolitusel, ent paraku ei mäleta sellest suurt midagi. See, kui inimene aga õpitut ei mäleta, tähendab, et reaalses esmaabi andmise olukorras võib ta tarduda või sattuda segadusse selles osas – mida ikkagi tegema peaks? Ja nii võib juhtuda, et inimene ei teegi mitte midagi – ka ei helista ega teata abivajajast hädaabinumbrile 112.

Kriisiuuringute Keskuse organiseeritud ja parameedik Lehtmetsa läbiviidud koolituse eesmärk on see, et selliseid olukordi ei tuleks ette. Kui inimene õpib, PEAB sellest ka päriselt kasu olema. Seetõttu on meie korraldatud esmaabikoolitustel rõhk sellel, et esmaabist peavad jääma meelde lihtsad põhitõed, millest peamine on – märka enda ümber toimuvat! Käi ringi lahtiste silmadega ning kui Sulle toimub, et sinu kaaslinlase või teise inimesega on midagi halvasti – ole inimene ja teata sellest vähemalt häirekeskust. Ja kui on soovi, tahet ja julgust ja olukord pole ohtlik – mine appi. Sa ei pea seda viimast tegema, aga 112 helistama peab.

Seda kõike ja palju muud õppisid kõik meie esmaabi koolitustel osalenud inimesed. Meie piiritu tänu kuulub parameedik Andrus Lehtmetsale, kes tegi inimestele puust ja punaseks selle, kui lihtne on tegelikult esmaabi teema – olgu siis meie igapäevases elus või kriisis. Ja karta pole ju midagi, kui teadmised ja kindlus olemas!

See esmaabi koolitus oli osa kriisioskuste koolitusprogrammist, mida rahastavad SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium. Hoia silmad ja kõrvad lahti – peagi pakume ehk seda koolitust ka Sinu kodukohas.

Ja kui ei jaksa ära oodata – pane oma soov koolituseks teele info@kruk.ee – saadame Sulle pakkumise!

Meil on suur rõõm jätkata koostööd parameedik Andrus Lehtmetsaga juba teist aastat järjest. Tema käe all on esmaabi teadmisi omandanud enam kui 40 000 eestimaalast ning nüüd jõuavad need väärtuslikud oskused ka Haaberstis väike-õismäelasteni, sedapuhku kriisivaates. Koolitusel keskendutakse küsimusele: mis on esmaabis kõige olulisem just kriisiolukorras?

5. aprillil kell 11 alanud koolitus toimus Väike-Õismäe kogukonnaias Järveotsa asumis Naiskodukaitse instruktorite juhendamisel ning keskendus praktilisele väljaõppele. Vaatamata külmale ilmale tulid kogukonnaliikmed kokku, et läbida koolitust realistlikes tingimustes, sarnaselt Ukraina linnalise keskkonna olukorrale, kus elutähtsad teenused on katkenud ning on heitlik.

Osalejad said kaasa praktilised esmased ellujäämisoskused, mis on hädavajalikud toimetulekuks tõsise kriisi korral linnakeskkonnas. Koolituse fookus oli kolmel peamisel ellujäämise tugisambal: vee, toidu ja soojuse tagamisel. Lisaks tuletati meelde kriisiplaani koostamise põhimõtteid ning evakuatsiooni käitumisjuhiseid.

Ilmastikuolud muutsid koolituse eriti elulähedaseks, andes osalejatele parema arusaama tegelikest väljakutsetest, millega kriisiolukorras silmitsi seistakse. Saadud kogemus aitas osalejatel tunnetada, kuidas teoreetilisi teadmisi ja omandatud oskusi rakendada reaalses elus, ka keerulistes ja ettearvamatutes oludes.

Viies koolitusgrupis osalenutele andis koolitusprogramm mitmekülgsed teadmised ja oskused, kuidas pakkuda esmast tuge emotsionaalsete ja vaimsete raskustega inimestele kriisiolukorras, kus juures eraldi pöörati tähelepanu akuutse (nt sõjalise) kriisitingimustes tegutsemisele varjumiskohtades.

Osalejad õppisid ära tundma vaimse tervise muresid, jagama asjakohast infot ning rakendama eneseabivõtteid enda ja teiste heaolu hoidmiseks, mis Ukrainas kestva sõja tingimustes on järjest enam olulisemaks muutumas ühiskondliku vastupanuvõime näol. Koolituste raames tehti mitmeid praktilisi harjutusi, mis aitasid oma kuulamise-märkamise-abistamise oskust harjutada.